Silt: ämbrid

J.O.K.K.

Lugesin paari päeva tagust Äripäeva juhtkirja. Väga tabav lugu.

Juttu on nimelt korruptsioonist Eesti Vabariigi moodi ehk siis huvitavast väljendist “juriidiliselt on kõik korrektne”. J.O.K.K. oli nii kohukesemeistritest ajusurnute tegevus, mõningate onude panga- ja maatehingud kui pansionaadisarnase eseme püstitamine Nõmmele. Pisematest saavutustest rääkimata.

J.O.K.K., ütlevad jobud. Kui nii edasi läheb, ütleb keegi varsti M.O.T.T. Moraalselt Osutus Tinatükk Teenituks.

Inimeste seljas ei saa lõpmatuseni sõita.

Veel itiuudiseid

Slashdot räägib, et hiljuti avastatud kriitilist turvaauku Internet Exploreris on hakatud usinasti ära kasutama. Microsoft on vahepeal mõningaid auke üsna usinasti lappinud, kuid sellega toimub jälle nende puhul harilik kamarajura.

Selle kõige taustal mõjub eriti jubedusttekitavalt ühe kommentaatori kirjeldus USA õhujõude valitsevatest dumbuseritest – mitte ainult ei ole IE igal pool, vaid Firefox on lubamatute rakenduste nimekirjas ning kuulub avastamise korral eemaldamisele… Eks ootame, millal mõni B-52 kusagil alla sajab – loodame, et mitte asustatud punkti kohal, et lennuk ei kanna tuumarelva ja et lendurid jõuavad katapulteeruda. Muu ilmselt sihukesi tohmaneid mõtlema ei pane.

Keegi CentOS on meile sisse murdnud

Oeh. Ei tahakski selle mõtliku Lennarti-loo peale kohe uut teises toonis asja kirjutada. Kuid – Lennu ütles ka tolles saates üsna otse ja pahasti lollide inimeste kohta. Nii et ehk sobib ka.

Keegi loll [L] linnaametnik Tuttle’i-nimelisest asustatud punktist Oklahomas, Jänkistanis sai hirmsa šoki, kui avastas oma veebilehe asemel hoopis [L] sellise. Taibukas ameeriklane järeldas otsekohe, et nüüd on keegi hirmus inime tema serverisse murdnud. Ahaa, mõtles onu, – sa oled isegi oma nime ja aadressi jätnud! Ja siis said üllatunud [L] CentOS Linuxi tegijad kuulda kurja sõimu ja FBI-ga ähvardamist. Kangesti meenutab üht teist ameeriklast, kes ühelt kaugelt maalt hirmsaid sõjariistu otsima tormas…

(Mitteitikatele selgituseks – kõnealune leht oli veebiserveri poolt vaikimisi kuvatav leht, kui süsteemi pole veel midagi installitud. CentOS on Linuxi üks variante – sellel töötab muide ka Kakupesa -, mida konkreetne server kasutas, mistõttu oli lehele ka selle nimi ja veebiaadress kirjutatud. Loll bürokraat aga pidas seda lehte sissemurdnud kräkkeri tööks ja CentOS-i tolle hüüdnimeks).

Lugu ise leidub [L] siin.

Lisaks tollele eespooltoodud paralleelile meenub ka [L] üks meie oma kohalik füürer. Mõnel käib lihtsalt väljundseade protsessorist märksa kiiremini.

Apdeit 27.03 – nüüd on lugu otsapidi juba Slashdotti jõudnud. Seal toob üks kommentaator välja huvitava lingi – [L] Unskilled and Unaware. Nii et aktiivsete lollide teemal on maailmas lausa teadustki tehtud.

Apdeidi apdeit 29.03 – [L] The Register pakub lugeda mõningaid arvamusi ja hinnanguid. Eriti karm on märksõna “Tuttle” kasutuselevõtt sarnaste juhtumite kohta käiva üldmõistena (enesekriitikana tuleb öelda, et ka Elioni-afäär Kakupesaga oli natuke selle lõhnaga 🙂 Juhtub vahel).

Tühikargav Pisipehme

Tänane tehnouudis eri kanalites ([L] Slashdot jt) annab teada, et Windows Vista ilmumist lükati järjekordselt edasi. Jõulukingiks vanaemale uut Windowsi niisiis ei saagi.

Vista on imetegu küll – ainult MS kaliibriga firma saab vist endale lubada seda, et järgemööda kõik asjalikud uuendused oma uuest tootest välja roogib (WinFS jt) ja siis venitab väljalaskmist mitme aasta jagu (kindlasti pidi ta ilmuma juba 2005) . Üks kahest, kas Pisipehme on endas hullupööra kindel – või hakkavad probleemid üle pea kasvama.

Näis, kaua Billil õnnestub rumalate kaaskodanike tillitamist jätkata.

Apdeit 24.03 – tänases [L] Slashdotis teatakse rääkida, et ka MS Office’i väljatulek lükkub edasi. Ei kommentaari rohkem.

Boikott?

Postimehe uudis [L] teab rääkida (muide – [L] EPL vaikib asja maha… Pole esimene kord), et USA suursaadik pr. Wos olevat jätnud KUMU avamisele minemata, kuna seal oli viibinud ka keegi hr. Männil. Kuna muu diplomaatiline korpus olla kohal olnud, oli asi kella külge riputatud.

Tjah, kui turbanitega habemikud boikoteerivad Taani kaupu, nimetatakse seda demokraatia eiramiseks ja ebakultuursuseks. Kuidas nimetada aga seda, et suurriigi ambassadoor leiab veelgi jaburama ettekäände ühe end tema liitlaseks nimetanud väikerahva olulise kultuurisündmuse (seda KUMU avamine Eesti mastaabis on) eiramiseks? Pakuks, et tegu on USA suurima imagoloogilise ämbriga Eestis taasiseseisvusaja jooksul. Ja Iraagis surma saanud poiste vaimud tulevad ilmselt mõnele inimesele koju käima.

Hädas grusiinidega

Bahreini uudisteagentuur kirjutab, kuidas venelased koos ELi ametnikega teevad pingutusi Eesti ja Gruusia konflikti lahendamiseks Lõuna-Eestis. Pagana setud, mida nad kaklevad! 😛

Aga tegelikult tuleks nüüd Eesti Vabariigi solvamise eest (otse aastapäeva eel!) kuulutada välja Bahreini kaupade boikott ja korraldada paar meeleavaldust, kus nõutakse Bahreini väljaheitmist ÜROst.

autor.ee

Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.

Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…

Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.

Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.

Verine värk

Viimati sai siin korduvalt jorisetud puuetega inimeste doonoriksolemise teemadel. Tänaseks olid siis puuetega noored Tartus ja ELIL korraldanud ühe kohtumise, kuhu ühelt osapoolelt laekusid üks tohter koos verekeskuse infojuhiga ning teisalt paarkümmend asjahuvilist liikumispuudega inimest.

Paras kino oli küll. Verekeskuse rahvas üritas muidugi halva mängu juures head nägu teha ja tõestada, et mingit diskrimineerimist ei ole ja et “ka terveid inimesi saadetakse tagasi”. Mis aga kohale ei jõudnud, oli see, et “terveid” saadetakse tagasi juhul, kui vestluse või analüüsi käigus selgub mõni ohtlik faktor – puudega tegelase puhul aga piisab tema nägemisest… Põhiargument oli taas kord “äkki juhtub midagi ja siis meie vastutame” – sorry, kuid seda on puuetega inimesed juba oksendamiseni kuulnud. Parem me sind kooli ei võta, äkki juhtub midagi. Me ei saa sind tööle võtta, äkki juhtub midagi… Hiljem tuli ka välja, et verekeskuses valitsev arusaam ei tee endiselt erilist vahet puudel ja haigusel. Nii et enamusel selle kolmetunnise diskussiooni ajast oli küll tunne, et taome peaga vastu seina. Lõpupoole aga vist hakkas natukene meie jutu mõte kohale jõudma – loodetavasti korraldatakse sarnaseid kohtumisi veel ja saab viimaks natukenegi mõne inimese iganenud arusaamu muuta.

Nalja sai ka. Esmalt muidugi rääkisin enda kunagise loo, kuidas “puudega inimene” tassiti teise linna otsa verekeskusse ja lasti peale väljapraakimist sinna lihtsalt lahti. Seepeale ei saanud ka teine pool muud öelda, kui et inetu lugu ning et neid inimesi tuleks karistada. Nojah – kes see üle kümne aasta tagust asja enam üles kaevab (Kakk pole Valdeko Vende). Aga ikkagi tuli taas kord see “äkki juhtub…”. Seepeale võttis Kakk rahakotist kaks dokumenti, näitas tohtrile ning küsis, kas need pole mitte vereloovutamisest märksa suuremad ohuallikad, mida Eesti Vabariik on “puudega inimesele” usaldanud. No tohter siis vaatas toda värsket AB-kategooriaga juhiluba ning Kaitseliidu relvakandmisluba ning … ega tal midagi öelda ei olnud.

Aga ürituse lõpp andis natuke lootust. Äkki hakkab jää viimaks liikuma.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.