Saatsin

…Ukrainasse midagi, mille eest mõni sealne poiss (või mine tea, ehk hoopis tüdruk) saab endale vajaliku töövahendi koos lisadega – et, khm, denatsifitseerijatega rääkida sellessamas keeles, millest nood aru saavad.

Võitluskunstid õpetavad: ära löö kunagi esimesena. Aga kui löömist vältida ei ole võimalik, siis tuleb lüüa viimasena.

Jama vene nimedega

Kunagi nõuka-ajal sai koos teiste eestlastega vaikselt teleka ees kurjustatud, kui ekraanile ilmusid nimed nagu Saloumiae ja Uudmiae.  Sama käis ka välismaistes geograafiateostes – Eesti idapiiril oli Lake Chudskoye ja koledusi oli muidki.

Huvitav on see, et veel aastakümneid hiljem käib sama jama vene nimede kirjapildiga rahvusvaheliste spordivõistluste teleülekannetes. Kuidas see õnnetu välismaalane peab lugema näiteks täna nähtud vene laskesuusataja nime “Eliseev” – eestlane vaatab, et midagi heliseb, jänki hääldab “ilaiziiv” või midagi sarnast. Need nimekujud aga peaksid ju venelastelt endilt (spordiametnikud, kes esitavad nimekirju) tulema? Kui tahta inglise keele reeglite järgi transkribeerida, peaks ju “Yelisseyev” (või ehk natuke traditsioonilisemalt “Yelisseyeff”) olema? Siinmail oleks see “Jelissejev”. Ei saa aru, miks niimoodi praaki toodetakse.

Hiljem meenus veel, et täpselt samasugune segadus valitseb vene nimedega ka TTÜ õppeinfosüsteemis – kusjuures suure tõenäosusega on süüdi tudengid ise, kes ei oska enda nime ladina tähestikku ümber panna. Esineb nii toorvene nimekujusid (eelmise näite Eliseev), ingliskeelseid (Yelisseyev), eestikeelseid (Jelissejev) kui ka läbisegi variante, kus näiteks eesnimi on ühes süsteemis ja perenimi teises (Yevgeny Jelissejev). Segadusele keeravad veel vinti juurde viimastel aastatel rohkem näha olevad valgevene ja ukraina nimekujud.

Tänaseks päevaks

… võiks hoopiski meenutada üht vene lugu natuke hilisemast ajast: 2013. aasta eurolugu “What If”.

Heas mõttes eurolaul, siiras esitus, head esitajad, kena meloodia. Tekst meenutab siinkandiski hitiks saanud omaaegset sakslaste Nicole’i rahulaulu. Ilus mõte.

Ja ometi… Dina küsis omal ajal “What if”. Üks tema kaasmaalane vastas siis ja vastab ka täna “No shit”. Või ütleb seda omas keeles ja märksa koledamalt.