Silt: reisikirjad

Dubai, 3

Laupäev, 10.05

Hommikul pidin alguses kohe rääkima, aga tehti jooksupealt muudatused ja ettekandejärg jõudis kätte alles paari tunni pärast. Üldiselt läks ilusti, pärast sai mitme inimesega edasi arutada (slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Lauanaaber onu Wolfgang läks varem koju, aga lubas kindlasti ühendust pidada ja kinkis ühe vaba tarkvara teemalise konverentsikogumiku. Edasi läksid jutud üsna spetsiifiliseks ja uue tulijana oli raske asjadele pihta saada. Mõned huvitavad detailid õnnestus siiski kirja panna.

Lõunasöögi eel keerasin korra tukkuma – aga olin nii väsinud, et magasin lõuna maha ja ärkasin õnneks 10 min enne kahte, mil pidi pärastlõunane sesssioon algama. Olin aga piisavalt zombi, et lasin viimasest tehnilisest sessioonist jalga ja magasin enne õhtusööki veel poolteist tundi. Õhtulauas sai seekord istutud projekti põhivedajate seltsis – oli päris vahva jutuajamine. Toit oli ka hea – abivalmis personal aitas välja uurida ilma jahuta tehtud toidud ning see maapähkli-krevetisegu riisiga oli tõesti maitsev (ehkki üsna krehvtine). Tellisime seltskonnaga söögi juurde omal kulul igaüks klaasi majaveini, läks 40 kohalikku raha ehk umbes 8 eurot (kodus saab selle eest muidugi pudeli head või kaks pudelit lihtsat veini – aga vahel võib). Huvitaval kombel ei ole siinkandis jootraha jätmine tavaks.

Istusime kella kümneni, siis tulin ära. Seega oli esimene enam-vähem normaalse pikkusega õhtu siinkandis, kaks esimest lõppesid pool kaks öösel. Ligunesin üle hulga aja mõnuga pikalt vannis (kodus ei saa).

Pühapäev, 11.05

Hommikul pidi toimuma tehniline arutelu, seega Kakul soovitati alles kella kümneks laekuda. Sai siis rahulikult hommikulauas istutud – ja näe, ka suur osa ülejäänud seltskonnast tolknes hoopis sealsamas (üldse tundus, et sel üritusel läheneti kellaegadele natuke… loominguliselt). Tegelikuks programmiks läks alles peale lõunat – tellitud minibuss viis meid esmalt sealsesse Ränioaasi ehk Silicon Oasise nimelisse paika, kuhu kohalikud bossid plaanivad tohutut teadusparki. Rahaga ilmselt ei koonerdata ning praegugi valmisolevad paigad olid väga vinge väljanägemisega. Saime esmakordselt kokku ka tõeliste emirati’dega ehk kohalike päriselanikega, kes kuuldavasti peavadki siinkandis vaid kõige tähtsamaid ameteid, kogu tavapärane ja lihtsam töö on hindude ja filipiinlaste seljas.

Dubai Ränioaas

Seejärel käisime ära ka New Yorkis asuva Rochester Institute of Technology kohalikus filiaalis, mis töötab ameerika õppesüsteemide ja tavade järgi (sh maksab õppimine ka korraliku kopika). Seal räägiti meile ka Ankabuti-nimelisest asutusest, mis on sealne analoog Eesti EeNETile. Kokkuvõttes oli väga huvitav külaskäik. Muide, meie afgaanide sealne ülemus prof. Babury on õppinud omaaegses NL-s ning räägib korralikku vene keelt. Muuhulgas sai bussis ka omaaegseid nõuka-anekdoote räägitud – sedasorti huumori jaoks peab olema toda lollidemaad ise ligidalt näinud.

Tagasi jõudes sai enne õhtusööki veidi tukkuda (kogu reisi iseloomustas üleväsimuse kuhjumine ja seda hoolimata sellest, et uneprobleeme ei esinenud). Õhtulauas jätsime rahvaga nägemiseni ning õhtul kell 23 võtsime kolme peale takso ning sõitsime lennujaama.

Esmaspäev, 12.05

Öine lend Dubaist Frankfurti läks enam-vähem, ehkki kõrvalistmele maandus Baruto mõõtu saksa kutt, kes suure osa ruumist ära hõivas. Lufthansa vähemalt leidis seekord ka gluteenivaba toidu üles ning mingi tunnike või poolteist õnnestus vist isegi lennukis magada. Igavese nuhtlusena tuli turvakontrolli läbida seekord nii Dubais kui Frankfurtis – õnneks viimases lasti läbi mingi kiirema kanali ning väga hullusti ei puistatud (püksirihma mahatirimine on igavene keberniit, seda on hirmus kehv uuesti püstijalu tagasi toppida). Tallinna lend tõsteti Frankfurtis ka terminali teise otsa (õnneks oli aega piisavalt) ning takkapihta jäi see veel ka jupp aega hiljaks. Seega seekord jättis Lufthansa tavapärase hea mulje asemel nii ja naa mulje (oli häid asju ja jama ka).

Tallinnas lennukist maha, auto parklast välja ja koju. Hullult väsitav reis oli, aga ei kahetse – sai uut infot (nüüd on veidi selgem pilt, mida afgaanidele pakkuda), uusi kontakte ja veidi õnnestus isegi Dubaid näha. Suveniiride jahtimiseks polnud aega, haarasin Dubai lennujaama kioskist kaasa väikese Burj Khalifa (hetkel maailma kõrgeim hoone – seekord aga õnnestus seda vaid mööda sõites ja kaugelt näha) kuju ning Ankabuti kohvikruus kingiti RIT külaskäigu ajal. Kunagi võiks pikemalt minna – aga siis ilmselt talvisel ajal ja märksa vabamas riietuses kui seekord (vastavalt korraldajate soovile tuli joosta ringi pintsaku ja viigipükstega, lipsu õnnestus siiski vältida). Aga kõige parema mulje jättis reisil hoopiski hotellipersonal – tõsiselt profid teenindajad, vastutulelikud ja head suhtlejad ning seda ilma pugemata ja tippe nuiamata. Seega Kakk soovitab Sheraton Deira hotelli teistelegi.

Dubai, 2

Reede, 9.05

Huvitaval kombel magasin enda järelejäänud 5,5 tundi nagu kott – viimasel ajal pole uni kuigi hea olnud ja tavaliselt ei jää ka välismaal hästi magama. Hommikul aga sain kenasti üles, tutvusin hommikulauas seltskonnaga ja üritasin toitudes orienteeruda. Gluteenivaba menüüd siin ei ole, aga õnneks on kogu hotellipersonal äärmiselt abivalmis ning praeguseks vist juba teavad kõik, mida tollele sabaga tüübile pakkuda tuleb. Hotellis töötavad pea eranditult hindud ja filipiinlased, kohalike jaoks on see ilmselt liiga madal tegevus. Küll aga olid klassikalise araabia välimuse ja riietusega lennuvälja passikontrollid.  Hotelli klientuurist moodustavad aga suure osa mustanahalised, kes kohati ikka väga isemoodi riides käivad – vanaemade lood vene okupandiprouadest, kes eesti öösärke peokleitideks pidasid, tunduvad nüüd tublisti tõepärasemad. Näiteks oli ühe härra seljas midagi logodega pidžaama sarnast (NB! ei sarnanenud ühegi senituntud rahvusliku rõivastusega), teine kandis aga valge maika peal midagi naiste musta võrkpitspluusi taolist, mis aga ulatus alla põlvini välja. Ent ka ehedad jou-jou-bling -tüübid on siin ära nähtud.

Ja naisterahvas siinkandis vist olla ei tahaks, kohalikud käivad ikka päris hullusti sissepakitult (alates mingitest dressipükste moodi asjadest ja pearättidest kuni täieliku Darth Vaderit meenutava ülekereürbini). “Maassa maan tavalla”, ütlevad soomlased – ja ilmselt sealkandis välismaalastelt samamoodi käimist ei nõuta (ka mustanahalised, filipiinlased ja hindud käisid meie mõistes suht tavapäraselt riides, valgetest rääkimata). Aga kummastav on vaadata paari, kus mees käib riides nagu Harlemist väljakaranud joujou-vend kottis teksade, lohvaka särgi ja maitsetu bling-blingiga ning kõrvalolev naine näeb välja nagu sith…

Siis hakkas tööpäev peale. Igasugu arutelud ja ettekanded Afganistani teemadel kuni õhtusöögini välja, vahepeal oli küll ka lõunasöök. Lauanaabriks sattus tõsine saksa professor (Dr. habil. ehk omaaegse nõukadoktoriga võrdväärselt tituleeritud onu), kes osutus põhimõtteliseks pingviiniks ning seebitas õhtulauas Kaku afgaanidest jüngreid selles vallas päris tublisti. Et ta ka ise ühte otsa pidi Kabulis töötab, võib temast seal väga palju reaalset abi olla.  Ettekannete pool oli nii ja naa, aga sai päris palju huvitavat teada Interneti seisust nii Afganistanis kui Pakistanis. Homme on vaja siis endal Eestist rääkida – kohe hommmikul esimesena.

Majast välja polegi saanud ja ehk on see isegi hea – siin on õues Vegasega võrreldav leitsak ning lisaks veel ka niiskem. Ei tasu migreeni välja kutsuda… Pühapäeval pidi üks ekskursioon tulema, ehk siis natuke näeb midagi muud ka.

Veel üks lahe detail – peldikusildid näevad hotellis välja nii:
Dubai - meeste WCDubai - naiste WC

Dubai, 1

Neljapäev, 8.05

Mõni aeg tagasi käis Tallinnas seltskond akadeemilisi tegelasi Afganistanist. Käisid nii IT kolledžis kui TLÜ-s (mujal ka muidugi). Veidi hiljem sai teatavaks, et seitse inimest tahavad tulla TLÜ-sse doktorantuuri – ehkki nende maal on ülikoolid täiesti olemas, ei olevat neil veel ühtegi IT-doktorikraadiga inimest ning neist seitsmest saavad edu korral esimesed (kuuldavasti olid taliibid oma pooltuhat inimest maha nottinud lihtsalt seetõttu, et olid õpetajad). Ühele pandi siis Kakk juhendajaks (algul oli isegi kahega juttu, aga teine valis liiga kauge teema).

Huvitav on see, et tegu on juba kogenud praktikutega ning seetõttu mitte päris noorte inimestega – Kaku juhendatav härrasmees on näiteks päris kõva asjapulk Kabuli ülikoolis. Ja kuna teemaks on valitud rahvusliku hariduse ja teaduse andmesidevõrgu väljatöötamine (midagi meie EeNETi taolist), siis kutsutigi Kakk nüüd juhendajana võimalike projektipartneritega kokku saama. Ilmselt on Kabul ikka veel veidi ohtlik, seetõttu toimus kohtumine Dubais Araabia Ühendemiraatides. Kaku jaoks igatahes esimene reis sinnakanti.

Reis algas hommikul kella neljase tõusmisega (polnudki nii hull), autoga lennujaama (polnud väga vahet, kas kaks taksoarvet või parkimine – oma tuba, oma luba) ja esmalt Frankfurti poole.

Lend läks ilusti, sain juba enne üheksat kohale (tunnine ajavahe ka), ainus mure oli pikemast lennupausist tingitud jama kõrvadega. Istusin ühes nurgas läpakaga pistikus ja wifis, kõik sujus ilusti (nagu üks sell mulle õpetas, toimib Frankfurti lennujaamas meiliaadressi küsimisel ka täiesti suvaline tekst stiilis onu@kalmer.ee …). Lennukis süüa paraku ei saanud, seal polnud gluteenivaba toitu – ja lõuna jäi ka ära, kuna pidin terminalis õiget väravat passima. Viimaks sain aga ilusti Dubai lennukile.

See oli päris suur Airbus, telekad laes ja ekraanid seljatugedes nagu pikamaalendudel tavaks. Aega läks üle kuue tunni – selle käigus toitis Lufthansa muidu igati korralikult, aga halva üllatusena oli ka sellel lennul gluteenivaba toit puudu (kummagi otsa peale pidi reisibüroo kinnitusel ühele lennule saama). Stjuardessid olid aga vahvad ja kombineerisid Kakule vist kõigest kohapeal leiduvast päris korraliku söömaaja (kaks improviseeritud salatit, võitükk, tilluke juustutükk karbis, maitsestamata jogurt, puuviljatükid ja banaan… Salatitele võid(!), soola ja pipart peale pannes ei jäänudki keskpaik väga heledaks. Üks tädi, kes olemiselt üsna palju Kaku taani õde Vitat meenutas, küsis päritolu kohta ja lõi vastust kuuldes särama: “Hästi ilus vanalinn! Meile anti seal hiljuti vaba päev!”.

Aega sai parajaks teha klappidest musa kuulates (üle lennuki muidugi hästi ei kuulnud, klapid olid nadid) ning “Kääbiku” ja “Näljamängude” triloogiate 2. osasid üle vaadates. Positiivne on ka see, et Lufthansa pakub siiani reisijaile korralikku veini ka. 🙂

Viimaks sai Dubaisse kohale, kardetud viisajama jäi ära – üks kohalik isand teatas kohe, et nii lühikese külastuse jaoks pole üldse viisat vaja (varem oli jutt, et saab piirilt) ning ka putkas istuv tädi (siinmail üsna erandlik) ei küsinud midagi. Esmamulje linnast meenutas veidi Vegast – samasugune ärimaailm, ka kliima tundub sarnane. Ainult et ilmselt islami tõttu on linna peal inimeste piltidega reklaame vähem kui mujal (aga neid on). Vahva oli see, et Salim oli kohe all hotelli fuajees vastas ning viis üles saali, kus olid õhtusöögi jäägid täitsa olemas – aga taas oli ainus Kakule lubatud toit grillitud kanatiivad (igati maitsvad olid) ja puuviljad, kõik muu sisaldas jahu. Meie teine doktorant Hadi oli ka seal ning veel üks kolmas, noorem afgaani sell. Saime jupp aega plära ajada (muuhulgas ka nõuka-aja Eesti huumorist – “nii sitt ja nii sant naaber” on meil teatavasti ühine…).

Hotellituba on ilus, inglise stiilis pesapaik. Üldse on siin ka pistikupesad briti omad, samas liiklevad kohalikud erinevalt brittidest paremal pool teed. Huvitav detail: laua all olev prügikast on vaheseinaga kaheks jagatud, sildid peal: “Recycle” ja “Trash”. Tegelikult üsna loogiline süsteem…

IP Wisdom 2013: nädala keskpaik

Peale alguspäevade sekeldusi on nüüd asjad enam-vähem paika loksunud. Tudengid said enda ülesande kätte ja nüüd pusivad selle kallal. Nagu ka eelmisel aastal, ei ole õppejõudude kasutegur kohapeal just eriti suur – mõned saavad nädalas ühe loengu pidada,  teised teevad niisama tarka nägu. Usinamad käivad aeg-ajalt küsimas, ega tudengitel pole küsimusi tekkinud…

Natuke on siiski tulnud asjadega tegelda. Üleeile kaotas üks Kaku padawanidest bussiekskursioonil enda nimekaardi koos lõunatalongidega ja oli õhtul ähmis, et mis saab. Polnud hullu, hommikul küsisime lihtsalt uued ja asi laabus. Veidi jama on olnud ka ülesandega, mis on IT kolledži profiiliga üsna uduselt seotud (tegelikult on see kogu WISDOM-projekti probleem).  Põhirõhk on ärianalüütikal, selleaastane ülesanne on aga sisuliselt tavaline statistika ühe suure andmekogumi kallal. Kuna SPSS-i ja statistikavahendeid kolledžis eriti ei õpetata, ongi tudengid hädas – kui lühikese ajaga tuleb endale selgeks teha nii töövahendid kui metoodika, siis ei pruugi ettenähtud tööajast piisata. Hommikul pidasime kolledžirahvaga aru ja Kakk saadeti asju uurima. Peale eraldi arupidamist leiti, et probleem on olemas ja tudengid said tööaega juurde.

Viimasel ajal on sebimist nii palju olnud, et siin väga ringi jooksma ei kipu – õhtupoolikud olen hotellis istunud ja lihtsalt laiselnud (kahel õhtul tuli ka koduste kursuste nädalavestlus skaibis maha pidada).  Väike puhkus kulub täitsa ära.

IP Wisdom 2013: avapäev

Hotellis magamine ei tahtnud esmalt hästi välja tulla. Aga seitsmest sai maast lahti ja hommikust sööma kah. Söögilauas sai näha ka eelmisest aastast tuttavaid tegelasi, kellega koos siis kella üheksaks sai kooli marsitud.  Jüngrid olid juba seal, neile antakse hommikul kooli juures süüa. Jama pesuruumide nappusega sai aga üles võetud ja korraldajad midagi natuke korraldasid – ent küsimus jäi ikkagi üles. Eks homme näeb uuesti.

Ennelõunal räägiti tervitus- ja muid üldisi jutte ning peeti üks pikem loeng. Seejärel lõuna, väike paus õppejõudude tööruumis ning seejärel bussisõit kooli teise kämpusesse Leppävaaras (mõne aasta eest sai sealsamas käidud, üle tee asuvas Laurea rakenduskõrgkoolis). Enne lõpp-punkti aga tehti bussiekskursioon kesklinnas, ühe peatusega Temppeliaukio kaljukiriku juures. Seal muidugi selle viie minutiga midagi näha-tunda ei õnnestunud – Temppeliaukio on paik, kus tuleb endal aeg maha võtta (ja on oht aeg samamoodi ära kaotada kui kunagi Glendalough’s juhtus – istud maha ja kui uuesti “maa peale tuled”, on neli tundi läinud).  Aga hea, et vähemalt rahvale ära näidati, mõnel teisel päeval tuleb rahvaga siia pikemalt (jalgsikäigu kaugusel hotellist).

Leppävaaras tehti esmalt väike tutvustus, siis aga pandi kõigi maade seltskonnad endid Pecha Kucha -stiilis (20 minutit, 20 slaidi) tutvustama.  Meite seltskonna jutt läks närveldamise tõttu veidi konarlikuks, aga üldiselt oldi tublid. Kaku pildiks tutvustava slaidi peale pandi muide [L] see… Mõned seltskonnad lasid aga hoopis lõdvalt ja jätsid etteantud teema pea üldse rääkimata.

Peale seda saadeti tudengid rahvustoitude õhtut tegema (iga maa esitles enda toite), õppejõud pidid enne seltskonda pääsemist veel tunniajase koosoleku üle elama, kus rühmadele antav ülesanne paika pandi. IT kolledži jaoks on selle programmi keskendumine andmekaevandamisele muidugi natuke võõras ja haakub vaid ääriveeri meie erialadega – aga ega uued teadmised mööda külgi maha jookse. Natuke aga õnnestus ka omalt poolt panustada.

Hiljem siis saadeti ka õppejõud seltskonda ning kujunes selline üsna vahva püstijalapidu. Eestlaste seltskond tegeles heeringa, musta leiva, kommide ja jookide pakkumisega, laual vedeles ka pakk suure kirjaga “KAMA”, mis soomlastele palju nalja tegi (kohalikus slängis tähendab see teatavasti “kraami”, sageli mõeldakse selle all aga erinevaid peast segi ajavaid aineid).  Tagasiteel Helsingi kesklinna olid igatahes bussis mõned päris lõbusad… Kakk tuli nurgapoest läbi ja siis hotelli tööd tegema – kodused kursused tahavad reisist hoolimata hindamist.

IP Wisdom 2013: saabumine

Rändamiseks ettevalmistused läksid sujuvalt, auto sai nädalaks remonti antud ja ise õigeks ajaks sadamasse maandutud.  Kaku viis jüngrit olid õigeaegselt kohal ja seltskond kobis laeva. Seal selgus esimene pisike jama – katkine käsi küll paraneb juba, kuid reisikotiga laevatrepist üles ikka ei lähe küll. Tuli üles ja pärast alla liftiga sõita. Õnneks leidus ühes ahtrisalongis piisavalt ruumi ning seekord ei olnud ka lällareid laevas ülearu palju. Jõudsime kenasti üle lahe, vahepealset aega kasutasime muuhulgas ka homse ettekande lihvimiseks.

Sadamast alates tuli juba natukene hakata gängiliidri rolli täitma, kuna teised (peale ühe kuti, kes aga läks eraldi omi asju ajama) keegi eriti linna ja ka soome keelt väga hästi ei tunne (üks tüdruk on koguni esmakordselt Helsingis). Õnneks olid asjad va guuglimäpi abil piisavalt selgeks saanud ning Kaku  nina viis praktiliselt otsejoones kohale – esmalt leidsime kooli, siis õppejõudude hotelli ja pärast ka tudengite võõrastemaja kenasti üles. Tänavad olid aga täis kevadist graniidipuru ning rullikutega kohvrid-kotid selle peal ei tahtnud kohe üldse mitte veereda. Igavene keberniit oli sellega, aga kohale saime.

Kui asjad olid majutuskohtadesse ära pandud, siis läksime organiseerijate eelnevates kirjades mainitud alguskokkusaamist otsima. Asi oli aga nii uduselt serveeritud, et polnud teada, kas see oli vaid õppejõudude või kogu seltskonna üritus. Kui kõik kohale läksime, siis muidugi selgus, et asi oli vaid õpsidele mõeldud. Kakk ei täinud aga jüngreid minema kupatada. Läksime hoopis üle tee Alepa poodi (üsna normaalne Säästuka sarnane asi, ainult meie omast esialgu veel tiba kallim) ja siis kambaga Kaku hotellituppa improviseeritud õhtusöögile. Kurdeti, et tudengite hostelis pidi pesemisvõimalustega üsna nadi seis olema – homme peab siis ilmselt natuke korraldajate peale huikama hakkama (ka tudengite hommikusöögiga oli kerge infosulg, aga lõpuks õnnestus netist vajalik inf vist üles leida)… Aga vähemalt hotellituba tundub mugav. Istusime üle tunni ja jutustasime, seltskondliku poole pealt kulus alguseks ära küll.

Homme peaks siis asi käima minema. Ju näeb…

Nädalaks lendu

Järgmisel nädalal Kakku siitkandist ei leia – kolib tuleva pühapäevani Põhja-Eestisse. Või noh, Helsingi kesklinna [L] Metropolia rakenduskõrgkooli. Kamp jüngreid läheb kaheks nädalaks sinna IP WISDOM-projektis osalema, esimesel nädalal on “kupjaks” Kakk ja teisel kolleeg Toomas.

Loodetavasti saab ka juhtumised kirja pandud. Mobiili ja e-posti otsas peaks olema aga peaaegu tavapärasel määral.

Pan Puchacz Poolamaal 5

Nüüd on siis käidud…

Viimastel päevadel hakkasin elu-oluga juba veidi kohanema, aga üllatusi jätkus ikka. Näiteks läks vahepeal korda tehtud lift päev enne äratulekut uuesti katki ja kogu varustus tuli käe otsas 5. korruselt alla tarida. Netiühendus käis nagu telegraafi pidi, vahepeal oli ja siis jälle mitte. Et aga samale ajale langes kolledži lõputööde esitamine ning aina laekuvate käsikirjaversioonide tõttu oli pidevalt tarvis netis olla, oli seis natuke närvesööv.

Naljakas probleem tekkis – enne ära tulekut ei olnud mõnda aega küüsi lõiganud ning need kasvasid vahepeal juba nii pikaks, et hakkasid läpakal töötamist segama. Kääre kaasa polnud võtnud ning küsida ei olnud kah eriti kelleltki (instituudi direktori juurde neid küsima minna oleks tiba veider).  Õnneks pandi Kakk üheks päevaks töötama vabasse füüsikalaborisse ning seal leidus väga heas korras paar lõiketange… 🙂

Aga noh, lõpp hea, kõik hea – kohalikud jäid loengutega väga rahule.  Neljapäeva õhtul oli viimane loenguseeria ning reede varahommikul kell kuus (meie aja järgi seitse) hakkasin tagasi tulema.

No ei tööta Garmin Poolas korralikult. Hoolimata sellest, kas panna sihtpunktiks lõpp-punkt (Tallinn) või mõni lähem asula (näiteks Suwalki piiri lähedal). Kohale lõpuks viib, aga tõenäoliselt päris suure ringiga.  Nii minnes kui tulles juhatas GPS mind suht veidraid teid pidi, mis üsna tõenäoliselt ei olnud otseteed.

Aga samas, mine võta kinni. Poolast viimaks Budžisko all üle Leedu piiri saades oli tunne, nagu oleks paksust padrikust lagedale väljunud – suur sirge tee ees, mingit eksimisvarianti polnud enam kuni Tallinnani välja. Ka GPS-i jaoks oli segadus läbi – kaks viimast väikest viperust juhtusid Eestis, kus esmalt ei jaganud ta ära Pärnu uut ümbersõitu ning siis läks lolliks Pääskülas Laagrisse saamiseks tehtava tagasipöördega.

Tekkis ketserlik mõte – ehk on loogikale mittealluv teedevõrk osa Poola riigikaitsestrateegiast? Vana vaenlane tuleb tankidega sisse, eksib Masuuria-Masoovia soode ja metsade vahel ära ja lüüakse ükshaaval mättasse?  Ent see, kes sinna veel liiklusmärgid laiali loopis, pidi küll mingite ainete mõju all olema.  Igal juhul sarnanes autoga Poolas reisimine (kujutletava) karule tehtava kolonoskoopiaga.

Poola kõrghariduse üle ühe kooli põhjal otsustada loomulikult ei saa, ent sealsed muljed olid nii ja naa.  Mitmest asjast on juba juttu olnud, lisaks tundus kogu õpetamissüsteem olevat kõvasti meie 80-ndate-90-ndate stiilis. Põhirõhk loengutel ning üliõpilane on objekt, kelle endapoolne initsiatiiv pole eriti teretulnud (sama mõtet väljendas eravestluses ka üks kohalik kolleeg). Täiesti võimalik, et mõnes muus Poola kõrgkoolis on asjad teisiti.

Kodutee kestis 16,5 tundi – selle sisse jäi kaks tankimist ning ca 20-minutine lõunapaus Poola-Leedu piiril.

Kokkuvõtlikult – absoluutselt ei kahetse, et ära käisin. Kas asi kordamisele tuleb, pole päris kindel – aga eks aeg näitab.

Pan Puchacz Poolamaal 4

Täna oli siis natuke asjaajamist lepingutega ja õhtupoolikul loengud. Näis et rahvas kuulas päris huviga – ja lasi siis kolmest plaanitud tunnist viimase eel in corpore jalga. Karta on, et tunniplaanis oli taas keegi mingeid taidlusi teinud.  Ega Kakul miskit väga vastu polnud, et varem õhtule saada – aga imelik oli ikka.

Hommikusöögilauas ajasime Villega vastastikku kägu ja naersime nii, et kohvik värises. Rääkisin talle loo sellest, kuidas Pärnu tohtril soome pensionäri üle naermisega jama tekkis (kuna too rääkis, kuis tal song – soome k. tyrä – ära lõigati). Tema pajatas vastu selle, kuidas Soome omaaegne peaminister Jaapanis visiidil käis (Ville on ise mõnda aega seal elanud)  ja mõlemad delegatsioonid pidid hullult pingutama, et mitte etiketti õhku lasta. Peaministrit tutvustati kui “Aho-kakka” – “aho” tähendab Jaapanis idiooti ning “-kakka” sealmaal “ektsellentsi” (kohane tiitel peaministrile, kõvasti kõvem kui -san või -sama), kuid soome keeles suht sama mis meil siinkandis.  Seda pulli oleks näha tahtnud. 🙂

Viimastel päevadel käib lisaks siinsete materjalide kokkupanemisele veel ka kaugjuhtimise teel lõputööde juhendamine, seega igav ei hakka. Paraku on aga graafik nii tihe olnud, et peale laupäevase Toruni-sõidu polegi mujale kaugemale saanud.  Neljapäeva õhtul siis viimased tunnid ja reede varahommikul hakkab tagasi tüürima.

Pan Puchacz Poolamaal 3

Pühapäevane loengusari läks kardetust libedamalt – ent taas oli orgunn huvitavapoolne. Algne jutt oli, et kohal on teine seltskond ehk kaugõppurid – seetõttu oli valmis seatud osaliselt eelmist satsi dubleeriv materjal. Kohapeal aga selgus, et pool rahvast oli olnud ka reedel plaaniväliselt kohal ning seetõttu tuli kiiresti midagi originaalset aretada, et mitte sama juttu rääkida. Õnneks õnnestus. Ja näib, et reedega võrreldes näitas rahvas juba teema vastu rohkem huvi üles – ehk hakatakse ka võõra keelega ära harjuma. Paar selli tulid isegi pärast küsimusi esitama.

Hotellivahetus läks enam-vähem edukalt (v.a. juba tavapärasena tunduvad apsud nagu mittetöötav lift ja netiühendus). Uus majutuspaik on tegelikult ühe õppehoone katuse alla ehitatud külalistubade kompleks, iseenesest täiesti mõnus paik. Ka on päris suur pluss see, et konkreetselt minu loengud toimuvad samas majas paar korrust allpool.

Seni suurim pluss siinse külastuse juures on aga hoopiski tutvumine Laurea kolleegi Ville Saarikoskiga, kellega me vägagi ühel lainel oleme.  Väga huvitav sell, natuke meie Linnar Viigi kanti. Samas eile tehti ka talle tüng – meil pidid korraga tunnid olema (muide ka see pole hea lahendus – kui majas on kaks välisõppejõudu ja niigi on kuulajaid vähevõitu, siis miks peab need vähesed veel valiku ette panema, kumba kuulata?), veerand tundi peale minu loengu algust aga laekus Ville audikasse kuulajate sekka. Tema audikas oli ja jäigi lihtsalt täiesti tühjaks… Suhteliselt piinlik lugu.

Täna hommikul käisin ise tema loengus – rääkis innovatsioonist ehk suht sama rida, mida Linnar on käinud kolledžis tehnosuhtlejate erialatutvustuses rääkimas. Igati huvitav oli. Aga saalis oli vist seitse inimest ning kõik olid Erasmuse tudengid Portugalist ja Türgist. Mitte ühtegi poolakat… Kohalik pealik Wlodzimierz üritab siin küll endast parimat anda ja halva mängu juures head nägu teha (temale mingeid etteheiteid ei ole), ent midagi on siin ikkagi selgelt valesti.

Positiivse poole pealt – ilm on olnud ilus, siin on ca 25 kraadi sooja. Toa aken on ööpäev läbi lahti.  Ja täna õhtul kutsuti meid kesklinna restorani õhtust sööma. Õhtune Bydgoszcz oma jõeäärse ja laternatega on päris kena paik.  Homme on järgmine loengusessioon ning viimane tuleb neljapäeval.