… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal. Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.
Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.
Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:
* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).
* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…
* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.
* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.
Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa, A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…
Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt, tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel). Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta. Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.
Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.
