Pärastlõuna raamatutega

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellebecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Kuu aja pärast Inglismaal

Näis, mida siis inglased otsustavad. Igatahes on EL valitseval seltskonnal vist vesi tõsiselt ahjus – kõikvõimalikke “sõltumatuid uuringuid” ja “eksperthinnanguid” lendab kõigist meediakanalitest juba umbes kuu aega, teemaks muidugi see, kuidas Brexit inglased nälga jätab, nende kassidele purgeeni söödab ja vanaemadele koolikud tekitab.

Tõenäoliselt muidugi ei juhtuks brittidega eriti midagi hullu (ajutise raputuse ja mõned ümberkorraldused majanduses ehk tekitab), küll aga hakkab tõsiselt kõikuma euroföderalistide istumisalune.

Päevakajaline

Inglastel on ütlemine “Fool me once, shame on you. Fool me twice, shame on me.”

Täna Brüsselis toimunu ei olnud enam aga isegi mitte teine Euroopas. Võimukandjate ja ideoloogide küünilisus ning nendega kaasajooksvate ullikeste süüdimatus makstakse taas kord kinni inimeludega.  Kui suurt pauku on veel vaja, et piisavalt arusaajaid tekiks…?

Eestis on praegu päris omajagu inimesi, kel peaks olema peale tänast tõsiselt häbi peeglisse vaadata.

APDEIT:  Ja siis kuulsin õhtul koju sõites autoraadiost üht tuntud tegelast ütlemas, et “ainus lahendus on kokkulepe Brüsseli islamikogukonnaga”.

Lihtsalt pole sõnu. Kas selle sama “kogukonnaga”, kes pikka aega edukalt võimude nina all üht hiljuti viimaks kinninabitud meest varjas…?

Prohvetlik värk

Vanad head ulmekad osutuvad üha enam prohvetlikuks kraamiks….

Policeman: Maniac is imminent. Request advice.
Radio:  With a firm tone of voice…
…demand maniac lie down
with hands behind back.
… (Simon Phoenix laughs his ass off)
Policeman: Maniac responded scornfully.
Radio: Approach and repeat ultimatum
in an even firmer tone of voice.
Add the words: “or else. ”
… (Simon Phoenix gives everyone a good thrashing)
Policeman: We’re police officers! We’re not trained to handle this kind
of violence!

“Demolition Man” (1993), peaosades Sylvester Stallone ja Wesley Snipes.

Konkreetne stseen leidub Tuubis ka.

Aa, ja saadaks Angela Merkelile tervisi.

Eurooplane

Kakk sai kätte punase passi. Uue idikaardi kah.

Üks punane pass juba kunagi oli, aga see polnud nii umbselt turvaelemente täis. Mis on aga sarnane, on palju erinevaid keeli, millest üks siis juhtumisi ka maakeel on.  Kiusliku mõttena: too varasem punane pass elas üle selle riigi, mis ta välja andis – näis, kas nüüd sellega läheb samamoodi… Eks viie aasta pärast on asi selge.

KMA asjaajamine aga väärib kiidusõnu – hirmujuttudel kohutavatest sabadest ja ajakulust ei olnud erilist alust. Kaks korda tuli küll sabas seista (dokumentide viimisel ja kättesaamisel), ent sabatamine lahenes mõistliku ajaga ning dokumendid tehti valmis nädalaga (pass lausa paari päevaga).

Idikaardi töölesaamine Mint 13 all tundus kah õnnestuvat (RIA uute draiveritega – ainult distro nimi tuli varamus käsitsi ära muuta, “maya” asemele “precise”).

Teisel korral õnnestus

Kümnendi alguses käis Euroopas patendisõda ning tollane perversne tarkvarapatentide eelnõu käis pingpongipallina Euroopa Komisjoni ja Parlamendi vahel – esimese suud olid suurfirmade raha täis topitud, teises leidus veel isemõtlejaid (või ei jätkunud neile piisavalt raha).  Ühe katsena patente läbi suruda anti eelnõu heakskiitmiseks [L] põllumajanduse ja kalanduse komisjonile. Miskipärast tuli see välja ning tekkis paras kisa. Viimaks jäeti kogu seadus riiulile seisma.

Nüüd siis on täpselt sama valemiga vaikselt ära tehtud ACTA.  Ja meie, khm,  ajakirjandus on taas kord täiesti vait.

Euronarrus ja autoriõigused

Piraat-parlamentäär Christian Engström kirjutab sellest, et euroisad andsid järele suurfirmade ajuseebitajate survele ja pikendasid muusikasalvestiste autoriõiguste kehtivusaega seniselt 50 aastalt 70 peale. Kummaline on see, et Eesti meedia on selle otsuse täiesti maha vaikinud – nagu ka selle, et eestlastest saadikutel polnud piisavalt selgroogu lolluste vastu hääletada (ehkki nad õnneks ei hääletanud ka poolt, jätsid üldse hääletamata).

APDEIT 14.09 – nüüd on küll ka [L] meedias kajastus olemas, aga see on taas kord EAÜ ja teiste nendetaoliste süüdimatu pläma, mitte ühtegi kriitilist seisukohta (mida leiaks ka Eestist väga kõvasti pingutamata).

Arvata on, et see samm pigem kiirendab senise süsteemi kokkukukkumist.  Mida rohkem selliseid liigutusi tehakse, seda rohkem lisandub ka Euroopasse inimesi, kes jaburaks kiskuvaid seadusi lihtlabaselt eirama hakkavad.

Öirolinnas

Nagu juba mainitud, kutsuti Kakk Brüsseli linna juttu rääkima. Isand Indrek Tarand koos mõnede mõttekaaslastega otsustas seal Document Freedom Day -nimelise ürituse teha.

Esimese päeva kokkuvõttena: seni on tore olnud, aga pisike shit happens käib selle sõiduga kaasas küll. Algas juba kodus, kui kommunikatsioon eri osapoolte vahel eriti hästi toimida ei tahtnud (näiteks teemavalik oli pikka aega udune, lõpuks siis valiti pakutud mõtetest üks välja).

Hommikune ärkamine kell neli läks üllatavalt libedalt, siis sai juba läbi lumise Tallinna taksoga lennujaama (seekord juhtus hästi mõnus taksojuht ka). Järgmine SH ilmnes väljalennul – masinal jäätõrje tegemata, lend jäi tublisti hiljaks. Et aga vahemaandumiseks Kastrupis väga pikalt aega polnud, tekkis küsimus. Õnneks sujus lend kenasti ja väikese jooksmisega jõudis Kopenhaagenis ka Brüsseli lennule.

Brüsselisse lend möödus vahejuhtumiteta, seal oli aga mõte natuke Euroopa maksumaksjaid vähem koormata ja soovitatud takso asemel rongiga minna (üle kuuekordne hinnavahe). Rongis õnnestus taas pisikese SH-ga valesse klassi istuda, aga õnneks oli konduktor muhe onu ega teinud numbrit.  Jaamast õnnestus pisikese ringinuhutamise järel pea otse Hotel des Colonies üles leida.

Hotell on muidu mõnus, selline koloniaalajastu hõngu taotlev (fuajee, toamööbel jne). Järgmine SH aga selgus, kui tuba veel vaba polnud (tõsi, see oli ka varem netist vaadatud, et enne 14.00 harilikult ei vabane). Mis ikka, läheb siis kohe “tööle”. Mõned asjad oleks muidugi võinud kotist ära tuppa visata (kogu pagas on läpakakott).

Jope jäi küll hoiule, siin pole seda vaja. Kõik on juba roheline, õhk on mereliselt niiske (ilm tulevat Põhjamerelt) ja kuupäeva kohta soe (+13 vist oli). Kõlbas pintsakuga ringi leekida, kohalikud olid ka suht samamoodi riides.  Aega oli ja oli mõte veel maksumaksjaid rõõmustada ning jalgsi parlamenti minna.Hotellitibi andis lahkesti linnakaardi ka kaasa.

Muidu oli täitsa mõnus jalutuskäik (ca 4km), aga ikka veel katki ja sidemes jalg ei olnud sellise koormusega harjunud ja hakkas lõpupoole nurisema. Õnneks sai tee enne otsa, kui asjad hulluks läksid. Järgmine SH ootas parlamendis: seal ju turva nagu lennujaamas, aga miskipärast mobla ei toiminud ja majas olevatele tegelastele helistada ei saanud. Valvelauas istuv madame oli aga abivalmis ja lõpuks sai ühendust. Üks asjapulgast tšikk saadeti läbi turvade eskortima ja kohale sai enam-vähem õigeks ajaks.

Üritus ise oli päris vahva. Eelnevalt õnnestus veel kohtuda ja juttu ajada [L] Erik Josefssoniga, kes on siinne [L] FFII esindaja ja roheliste fraktsiooni nõunik ning kes omal ajal tarkvarapatentide põhjalaskmisele EL-s tublisti kaasa aitas. Rääkisid veel norralane Hakon Wium Lie Opera Software’ist ja sakslane Stefan Gradmann Berliini Humboldti ülikoolist. Kohal oli paarkümmend inimest, sealhulgas ka üsna mitu parlamendiliiget. Arutelu tekkis kah päris elav. [L] Kaku slaidid leiab tavalisest kohast. APDEIT: Tänu isand Henrik Alexanderssonile leiab Vimeost ka [L] videosalvestuse.

Seni viimane ja suurem SH tekkis aga tagasisõidul.  Kolleeg Pärtel otsustas Kaku ikka takso peale lükata ja viimaks leidis ühe aasia selli juhitava. Parleetas pikalt-laialt en francais ja  poiss näis aru saavat.  Kakk oli päevast üsna väsinud ja nii ei märganudki, et taksojuht korralikult hotelli juurde sõitis – aga mitte Hotel des Colonies, vaid Centrale – kuna see asub rue des Colonies’il ja muidugi sai ta pikast parleetamisest hoolimata ikka valesti aru… Noh, õnneks ei teinud suurt arvet, mahapaneku koht oli küllaltki kiiresti kaardilt leitav ja natukene ka “kodule” ligemal kui parlament. Ja muidu poleks ilmselt näinud ära püha Miikaeli katedraali, mis on tõeliselt ilus pühakoda.

Linn on muidu kena, eriti uhke on muidugi parlamendikvartal. Aga paraku on miinuseks üsna kõikjal leviv räpasus ja … kerjused (europealinna kohta üllatav). Suhtumine ümbritsevasse näib olevat pigem romaanilik “elegantne lohakus” kui germaani Ordnung.  Natuke juba hakkab mõistma, miks siinmail flaamidel kopsik täis hakkab saama. Ja veel üks häda on roheluse nappus seninähtud paigus – ka lennukiga maandudes näis, et harvad ülalt nähtud metsalapid olid pigem istutatud kui vanast ajast püsti jäänud.

Hakkas huvitama

Kuidas nimetada inimest, kes
* eelistab elada demokraatlikus rahvusriigis, mitte suures amorfses föderatsioonis

* arvab, et perekond tähendab ema, isa ja lapsi

* tahab rääkida oma kodumaal oma emakeelt ning peab endastmõistetavaks kuhugi mujale kolides kohalik keel selgeks õppida

* peab kirikut austustväärivaks institutsiooniks

* leiab, et teiste inimeste kannatustest endale ärimudeli tegemine on sügavalt ebamoraalne igas selle esinemise vormis

* ei pea kontrollimatut immigratsiooni heaks mõtteks

* toetab mõtet, et iga meesterahvas, kelle tervis seda võimaldab, peab suutma relva kanda

* hindab kultuuride paljusust, kuid mitte nende jõuga kokkusegamist üle riigipiiride

* kasvatab oma lastest korralikud kodanikud –  eeskuju, tähelepanu ja armastusega, kuid vajadusel ka neid karistades

* peab Stalinit võrdseks Hitleriga (või veel hullemakski)

* peab oluliseks iseseisvat mõtlemisvõimet ja südametunnistust ega lase “turundajatel”, “suhtekorraldajatel”, “pressinõunikel” ja muudel sarnastel asjapulkadel endale dikteerida, mida ilma asjadest arvama peab.

Viimase aja Eesti meediasaavutustes nimetatakse sedasorti inimest “paremäärmuslaseks”.  Ja siis imestatakse, miks kogu Euroopas üha enamatel inimestel kogu kupatus üle hakkab viskama.