Kuu: august 2020

Kitarrituunimine

Esimene rahva ees mängimine on ära tehtud, nüüd võib instrumenti tuunima hakata. 😀

Tegelikult oli väike jama juba algusest peale, et Kaku muidu igati asjalik Ibanez RG421 ei tahtnud väga hääles püsida. Reedel tuli iga loo eel juba uuesti üle käia. Mõne nädala eest sai Pillipood.ee pealt seega tellitud Gotoh MG-T lukustusega häälestusnuppude komplekt ja rihma jaoks Dunlopi kinnitusnupud (vaikimisi kaasatulnud jullad on väikesevõitu ja rihm tuleb suht tihti lahti). Ent muidu tuleb kahe aasta taguse ostuga  väga rahul olla – nii RG421 kui Fender Mustang GT40 modelleeriv võimendi olid just need, mida harjutamiseks vaja oli (kitarr oli enda valik, Mustangi soovitasid Stanford Musicu poisid – aitüma neile).

Täna sai siis natuke kitarri häkitud. Muidu läks üsna libedalt, aga ühel häälestusnupul olid tegijad haltuurat teinud ja jätnud keeleaugu läbi nupuvarda lõpuni puurimata… Endal nii peenikest metallipuuri kodus polnud (puidupuuriga sai kaela kruviaugud tehtud küll), tuleb maale vanemate juurde minna – ajutiselt läks üks vana nupp tagasi. Muidu oli päris vahva näputöö.

Millalgi võiks mõelda ka helipeade vahetusele, mida samuti on targemad sellele kitarrile soovitanud – ent samas Kaku keldi/Oldfieldi rea saunde (ja ka bluusilikumaid) mängib RG421 esimene helipea väga kenasti (tavaliselt on kitarridel rohkem levinud soolopartiide pea asetamine tahapoole – sellel pillil on esimene palju kõlavam, tagumine on rohkem rütmikitarri kõlaga).

Ees on veel ka lihtsama pedaalikomplekti hange – siiani on õppimiseks Mustangi saundivalikust täiesti piisanud, aga pikkamööda võiks edasi vaadata.

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Projekt Brendan

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

Kelle diktatuur?

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Ärge nii tehke

Tavapärane rattaring. Sõitsin rattateed pidi mõõdukalt kiiresti Jälgimäe poole, korralikult paremas teeservas. Vastu sõitis umbes sama kiiresti kena pikkade lehvivate juustega noor daam. Samal teepoolel (ehk vastassuunavööndis). Vasaku käega hoidis lenksu, paremaga nutitelefoni. Ja oli ülepeakaela sellesse süvenenud.

Õnneks nägin kaugelt ja kui mõne meetri pealt ikka elumärki ei ilmutatud, tõmbasin küljepiirde ligi ja lasin tegelase mööda. Ei teagi, kas ta isegi kohakuti jõudes teist inimest märkas.  Mingeid kaitsmeid ei kandnud, kiivrit ka mitte – kokkupõrge oleks üsna halvasti lõppenud.

Ehk on mõnele hoiatavaks näiteks…