Juurikaplännid

Pole jupp aega söögitegemisest kirjutanud…

Vahepeal soovitasid tohtrid lihasöömist vähendada, niisiis seekord üks peaaegu taimne (muna on sees) sünnitis. Näevad välja nagu kotleti ja pannkoogi ristandid, aga maitsevad täitsa mõnusad:

Niisiis läks suurde kannmikserisse (juurikad sai eelnevalt väiksemateks kuubikuteks lõigatud)
* 5 keskmist kartulit
* 1 suur porgand
* 2 keskmist sibulat
* pool küüslauku (5-6 küünt)
* 2 muna
* ca klaas Foodstudio aedviljapuljongit
* poolteist peotäit himaalaja soola
* umbes supilusikatäis musta pipart
* umbes supilusikatäis pitsamaitseainet
* sorts palsamiäädikat
* sorts oliiviõli

See kõik sai puruks blenderdatud ja kaussi valatud, sinna läks juurde veel ca 1/3 poolekilost kotti (gluteenivaba) jahu. Lõpptulemus nägi välja umbes nagu hakklihakaste. Pann kuumaks, natuke praadimisõli peale ja praadida sellised parajad kulbitäied (sellest kogusest saab korraliku kausitäie plänne).  Tarvitada sünnib näiteks hapukoorega.

Mõtteid Riigikogu valimistest 2019

Seekordsed valimised said ühele poole. Mis siis toimus?

* Strateegilises plaanis suurt muutust ei ole (ja eesti rahvas jääb pikemas vaates endiselt ohuseisundisse), taktikalises plaanis aga tuli pigem isegi positiivne tulemus.
* Valitsuse moodustamine tuleb huvitav.  Valiku KE vs RE puhul eelistaks erakonnana neist kahest pigem RE-d, aga samas peaministrina pigem juba Ratast Kallasele (skaalal “oskused ja võimekus versus ego ja ambitsioonid”). Samas, nagu juba öeldud, on tegu paraja nukuteatriga (kaks nukku, kaks kätt, üks näitleja). Märkusena: kumbki erakond pole kunagi siitpoolt häält saanud ega saa ilmselt ka edaspidi.
* EKRE sai tugeva mandaadi – nüüd sõltub juba neist endist, kas nad suudavad eelmise perioodi latti hoida (eelmise Riigikogu selgelt kõige nähtavam erakond kohtade arvu arvestades) või saab neist järgmise perioodiga  Res Publica 2.0. Õnneks on neil sel korral pink tugevalt pikem ja kohatise odava lahmimise aeg võiks läbi saada.
* Isamaale otsustati uus võimalus anda. Nüüd sõltub samamoodi neist endist, kumb tiib sealt peale jääb. Kui aga lastakse uues valitsuses oravatel endale kott pähe tõmmata, siis järgmist võimalust ei pruugi enam tulla.
* Parim asi neil valimistel oli internatsidest globaalsotside väljajäämine (eriti meeldis see, et Postimehe häbematu otseseks propagandaleheks keeramine end ära ei tasunud) ja tavasotside nõrk tulemus. Ehk leiavad E200 niiditõmbajad järgmiseks korraks natuke sümpaatsema ja mitte nii selgelt eestivaenuliku juhtfiguuri (lisaks võiks mitte nii karjuvalt mööda projektinime kasutada).
* Mitmekesisuse aspektis oleks  ehk olnud hea Roheliste ja/või VE sissesaamine. Samas ei oleks nad ilmselt kumbki suurt midagi peale kummitembeldamise teinud.
* Tulemus on päris suur up yours eesti peavoolumeedia suunas. Seda nii valdava naiivpunase maailmavaate, kosmilises kaliibris enesehinnangu, ebaausate võtete kui ka (pehmelt öeldes) ruuliva rumaluse eest.

Ja veel – tänase päeva uudiseid ja inimestega (eriti idavirulastega) tehtud intervjuusid kuulates hakkas üha selgemini tunduma, et lisaks arvutijuhilubadele peaks ka valimistel hääletamine olema koolituse ja eksamite taga nagu autojuhtimine.  OK, kohalikel valimistel võiks asi vaba olla, aga Riigikogu ja EP valimistel peaks isik näitama, et ta jagab valimissüsteemist ja riigi toimimisest natukene rohkem kui siga allveelaevast.

APDEIT järgmisel õhtul: läbipõrunud sotsid otsisid kogu järgmise päeva põhjusi – küll oli süüdi “üldine poliitiline trend”, küll üks õnnetu plagiaator. Soovitaks neile järgmist meditatsiooni: “Rändepakt… Alkoholiaktsiis… Kooseluseadus… Rail Baltic… Tsurr!”. Korrata, kuni hakkab kohale jõudma. Sobib profülaktikana hästi ka oravatele, et järgmistel valimistel mitte praegust sotside fiaskot korrata.

Natuke targemaks

Wikipedia on aeg-ajalt ikka päris kasulik. Lõin ajaviiteks esilehe lahti, kus mainiti ka hiljuti lahkunud inimesi. Sealt leidsin ühe auväärses eas läinud saksa juristi ja tema sõnastatud Böckenförde dilemma. Veel mõned sammud edasi aga jõudsin vaikusespiraali teooriani meedia kohta. Mõlemad näivad tänases Eestis (ja teine eriti sotsiaalmeedias) üsna ajakohased – tasub raamatutest edasi uurida.

Sämm laulab ikka veel

Kakk ostis enda mobla, Samsung Galaxy S5, peaaegu viis aastat tagasi (augustis 2014). Ehkki ei ole endiselt “lutsukivide” fänn ja eelistaks korralikku täis-QWERTYga nutikat (tõsiselt kahju, et Nokia kommunikaatorid on ajalukku jäänud), on S5 teeninud korralikult. Isegi paljukirutud laadimisava katet ei ole õnnestunud ära murda (ptüiptüiptüi).

Aga kui kasutaks sama süsteemi, mis tal poest ostes peal oli, oleks ilmselt paras “jabadabaduu” ehk keskmine kiviaeg. Wikipedia artikli väitel tuli see telefon välja Android 4.4-ga ja sai viimase värskenduse 6.0.1 peale kevadel 2016. Ilmselt nad kõige koledamaid turvaauke ehk lapivad, aga muidu oleks nii pikk kasutus ilmselt turvarisk (mine võta kinni, kas see on tootjate teadlik taktika või ei).

Õnneks ei kasuta juba ammu sama süsteemi. Alguses oli seal mõnda aega CyanogenMod, hiljem tulid LineageOS-i versioonid 14 ja 15 (nendest paigaldamistest on siin varem kirjutatud).  Täna sai siis märtsikuu alguse puhul uuendatud telefon LineageOS 16 peale, mis on Android 9 analoog. Sellekohasest juhendist piisas täielikult (Kaku S5 G900F kasutab klte varianti).

Näis, kui kaua siis aparaat veel vastu peab ja kas enne lõpeb tarkvara tugi ära või läheb mobla katki. 🙂