Kaku doktorant Birgy pidi [L] sellisel üritusel esinema ja kutsus juhendaja kaasa juhet hoidma. Kuna päev võimaldas ja oli ehk lootust midagi uut enda tudengite jaoks teada saada, siis saigi mindud.
Henrik Roonemaa jutt alguses oli sissejuhatav, ent sellisena asjalik (õnneks tõi ta välja eesti kultuuri säilitamise aspekti – see võimaldas muide ka pärast küsimustevoorus uurida, et kuidas meie praegune domeenireform kultuuri säilimist toetab). Järgnev daam USA-st, pr Cummings, aga mõjus suhteliselt ambivalentselt – jutt oli iseenesest ju õige, ent standardne, veidi täditsev ja esitatud piisava annuse dutiful dullness’iga. Seda ettekannet oleks juba sõnumi edasijõudmise huvides pidanud esitama keegi noor inimene (andmaks asjale esmase allika efekti), ka jutt oli ehk natuke sedasorti tasemel, mida räägitakse ülemaailmselt jõukate ja erinevate huvitavate nimedega mittetulundusühingute kokkusaamistel kokkusaamise õigustamiseks. Igatahes oleks kasvõi Belgias 1996. aastal toimunud jubedat [L] Dutroux’ juhtumit pidanud enam selgitama (see on üks kõige jõhkramaid sedasorti asju Euroopas – väidetavalt vahetas kolmandik sama perekonnanimega belglastest järgnevatel aastatel nime).
Peale lõunat jätkus üritus TÜ Veronika Kalmuse ettekandega [L] EU Kids Online -projekti teemal. Natuke eelmise moodi, kuid elavam ja samas tõsiseltvõetavam esitus, lisaks ka hulk konkreetset statistikat. Siit jäi mitme positiivse näitaja kõrval silma paraku ka mitmete nähtuste ilmne põhjus – Eestis kahjuks väga levinud eetiline vaakum. Järgnenud Ingrid Maadvere ja Birgy Lorenzi ettekanne oli päris kasulik kuulamine saalis istuvatele kooliõpetajatele ning aitas ehk mõnel näha Internetti natuke laiema nähtusena kui seni tihtipeale tavakodanikele õpetatud on (see andekalt napakas video banaani vibutava kurja mehikesega oli päris hea 🙂 ). Peale kohvipausi järgnenud keskkoolinoorte jutt endi tegemistest võrgus oli mõnusalt vahetu (s.t. just see, mis ameerika tädi ettekandes puudu jäi) ja oli ilmselt kasulik kuulata lapsevanematele, kes võisid üsna otsesest allikast infot saada enda järeltuleva põlvkonna tegemiste kohta (paar päris head näidet Facebookist ja ka arvutimängudest).
Üldse näib, et päeva teine pool oli asisem – psühholoog Tiiu Merese ettekanne teismeliste võrgukäitumise ja identiteedi psühholoogilistest aspektidest oli ilmselt päeva parim ning tõi välja mitu head tähelepanekut (muuhulgas jällegi ühe Eesti ühiskonna probleemi – teismelistel tüdrukutel pole pahatihti võtta ühtki normaalset meesterahvast, kelle hinnangute järgi orienteeruda – isad on ära läinud, vendi tihti pole, onude ja muude sugulastega lihtsalt ei suhelda. Kurb, aga tõsi). Viimase esineja, Microsofti-mehe Rasmus Reino jutt oli paraku pigem väikest viisi firmareklaam filmikommentaari vormis (ehkki too Microsofti reklaamfilm oli iseenesest ilus). Seda teemat oleks ehk paremini sobinud kajastama IT Kolledži rektori kt. 🙂 Anto Veldre märkus selle kohta, et innovatsioon ei pärine enamasti suurfirmadest, oli täiesti asjakohane.
Kokkuvõttes oli suurele osale saalisviibijaist kindlasti kasulik üritus. Kuid ometi ei saa ma mööda asjast, mis halva maigu jättis – kuidas saab üks sellistel üritustel pidevalt plusspunkte nooliv suurfirma olla juba mitukümmend aastat arvutimaailma suurim
* lollide kasutajate (aktiivse monopolipoliitika ja muuhulgas ka koolide pideva “sissesöötmise” tulemus),
* ebaturvalise tarkvara (pahavara on tänini absoluutses enamuses Windowsi nähtus),
* rumalate seaduste ja ebaeetilise äripraktika (sahkermahker-lobitöö ja erinevate JOKK-skeemide kaudu – märksõnad ACTA, OOXML, SCO, DMCA, OLPC jpt) ja
* aktiivselt taotletava tehnoloogilise monokultuuri (kogu konverentsi materjalis ei näinud ühtki viidet arvutiplatvormidele, kus antiviiruse kui sellise järele puudub otsene vajadus, korduvalt viidatud arvutikaitse.ee lehel leiab vaid [L] nuta-või-naera -tasemega jurajuttu ja sedagi nurga tagant)
allikas? Kuidas saab tõsimeeli väita, et asjaga tegeldakse, samaaegselt enda kasumi suurendamise nimel probleemi süvenemisele mitut pidi kaasa aidates? Või ongi eelmises postituses toodud lollakas paralleelpilt rohkem tõepärane, kui alguses tundub…?
