Mõte seinalt

Erinevalt varem nähtud Kaiserslauterni Fraunhoferist on Laureas asuvad meeste tualettruumid piinlikult puhtad (või olid selliseks tehtud konverentsi ajaks). Ei mingi andekat folkloori seintel…

Aga üks mõtlemapanev mõte leidus ühel lendlehelaadsel kleebitud paberil hommikuse “tööleminekutee” ääres. Seal seisis (maakeelde ümber panduna): “Kui hääletamine suudaks midagi mõjutada, oleks see seadusega keelatud.”

Vaat siis. “Valid Ansipi, saad Savisaare” esineb ilmselt ka sealkandis. Umbes samasugune mõte oli ühele loosungile kantuna ja natuke poliitilisemas sõnastuses ka Eduskunna hoone ees.

APDEIT NELI PÄEVA HILJEM: [L]  Wolli lajatab suure labidaga. Üldjoontes vägagi pihta ka.

Laureas

Polegi kaua aega rändamas käinud. Masu värk, pealegi on koduski tegemist kõvasti olnud.

Nüüd aga oli võimalus ka üht IT kolledži partnerkõrgkooli lähemalt näha – Laurea rakenduskõrgkoolis toimus konverents [L] Future Expertise in Higher Education – alguses pidi kolleeg Marika seal osalema, kuid viimaks saadeti hoopis Kakk sinna. Marika tuli kaasa, kuna päev varem pidime koos ühe europrojekti koosolekul osalema.

Viimased päevad enne sõitu oli kodus grandioosne hullumaja, kõik sündmused kuhjusid kokku.  Viimaks tulema saades õnnestus mobla laadija töölauale maha jätta ja nii polnud EMT rahvusvaheliste kõnede sisselülitamisest muhvigi kasu. Õnneks aga oli nii hotellis kui Laureas toimiv traadita internetiühendus (ja mis peamine, VPN oli lubatud). Nii sai suur osa ajast ikkagi netis oldud ja mobiilist eriti puudust ei tundnudki.

Jõudsime Marikaga Laureasse poole koosoleku pealt ning eelneva tõttu kapsas olemine muidugi asjast arusaamisele kaasa ei aidanud – seda enam, et projekti puhul oli selgelt näha “siga vs hani” ehk asjaajamise ja sisulise poole üksteisest möödarääkimine.  Viimaks saime siiski kuidagi mingid asjad paika ja nüüd on tuleva aasta aprillikuus ootamas ligi nädal aega õpetamist-juhendamist Leicesteris.

Õhtupoolik andis meeldiva võimaluse korraks hotellis üle hulga aja hinge tõmmata.  Isegi [L] ELNM iganädalase kursusevestluse saime skaibis rahulikult ära pidada. Väljas oli ilus sügisilm (lubatud torm jõudis alles päev hiljem kohale), aga jalutamaminekuks oli Kakk liiga lääbakil.

Järgmisel hommikul siis konverents. Marika asemel Kaku laekumine probleemi ei tekitanud ja sildivahetus käis sujuvalt. Kummaline oli osaleda konverentsil, kus endal ettekannet polnud – kardetavasti oli see üle aastate esimene kord… Rahvas oli ka alguses võõras, aga järk-järgult saime mõnegi inimesega jutule ja tekkis uusi tuttavaid.

Tundus, et nii korralduse kui ka rahva poolest meenutas see üritus kõvasti meie e-õppe konverentse.  Mõnigi mõte oli nutikas ja uudne, samas üldine foon kippus olema selline, et Kakk hakkas end üpris targana tundma (loodetavasti läheb kiiresti üle) – näis, et mõnegi asjaga annaks Eestis märksa rohkem eurokisa teha, kuna mujal on mitmed asjad veel tundmatud.  Tegelikult oleks eelmise aasta e-õppe sügisseminari  [L] Wikiversity jutt siia üsna ideaalselt sobinud.  Vahvamatest asjadest võiks mainida Second Life’i töötuba [L] Põhja-Carolina Pembroke’i ülikooli seltskonnalt ning reedehommikust diskussiooniringi tudengite tööhõive küsimustest Irene Glendinningi (Coventry ülikool) juhtimisel. SL töötuba oli kahjuks mõeldud täiesti algajatele ja õnnetuseks oli ka küllalt väikese osalusega – seda oleks võinud üldise sessioonina teha.  Strix Windlow’  Tuxiga T-särk läks rahvale väga hästi peale (“Kust said?”)… Aga üldiselt oli päris vahva.

SL töötuba Laurea konverentsil

Põhjakaroliinakate töötuba SL’is. Strix (keskel) kuulab koos teistega, mida huvitavat dr. Magic räägib.

Teine päris põnev Laureas püstipandud asi on [L] massidea.org . Midagi natuke meie kodanikuportaalide sarnast, aga innovatsioonile suunatud. Tuleks veel lähemalt uurida, aga esmamulje tundub olevat asjalik.

Sedalaadi konverentside häda on selles, et inimestega jõuab lähemalt tuttavaks saada alles siis, kui asi juba lõppema hakkab. Nii saime mitme inimesega jutule alles reedel viimase kohvipausi ajal ning eriti lõpu-õhtusöögil. Ürituse lõpus tehti nimelt bussiekskursioon Helsingis ja viimaks viidi meid vanglasse. Täpsemalt endises vanglas tegutsevasse restorani nimega “Jailbird”, päris lahe koht oli. Kakk muidugi kobises, et näe – tavaliselt pannakse inimesed liigse joomise pärast vangi, meie ronime vanglasse jooma…

Tegelikult muidugi erilist joomist ei tulnud (juba seetõttu, et õhtul tuli Tallinnas oma autoga koju sõita), aga seltskond oli mõnus. Aga et kogu selle aja jooksul oli toitumine ülimalt korralik, otsustas Kakk ülemustele ühe arve tegemata jätta ja Katajanokalt oma jala peal Läänesadamasse rännata. Täitsa mõnus jalutuskäik oli.

Kella kümnesel laeval oli juba üsna kapsas olemine. Tallink Star oli puupüsti täis nagu Georg Ots vanadel hulludel aegadel, lällarid olid kah pea sama hullud. Aga kõige nadima elamuse andis seekord hoopis personal.

Kakk kükitas päris öökulli kombel ühe laeva söögikoha puki otsas ja hoidis silmi vaevalt lahti (õnneks oli pulkpleier olemas, musa aitas natuke). Mõne aja pärast maandusid kõrvallauda ühe diivanijupi taha kaks naisterahvast, üks veidi vanem ja teine noorem (tõenäoliselt ema ja tütar). Mõlemad kah üsna väsinud olemisega, tüdruk keris end diivaninurka poolkerra ja naine  istus sirgelt samas diivaniotsal. Mõlemal vajusid silmad kinni. Seepeale astus juurde eemal askeldav mundris tšikk, vaatas natuke rumala näoga ning koputas siis kõvasti vastu istujate ees olevat lauda: “Ärka üles! Magada ei tohi!”.

Tekkis ausalt öelda tahtmine röögatada. Oleks, et kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist, laev oli vaevalt poolel teel ja Tallinnani tund aega sõitu. Need seal diivanil olid kah üsna ehmatanud ja üritasid edaspidi maksku mis maksab silmi lahti hoida. Aga Kakk loll arvas, et sedasorti teenindus suri nõuka-aja lõpus välja või esineb ehk Tallinn-Moskva rongis. Aga ei. Urrrh!!

Viimaks jõudis laev sadamasse, lällarite vahelt sai kah lõpuks välja ja maale. Auto juurde ja koju. Kokkuvõttes oli aga täitsa vahva sõit.

Kui koeral pole targemat teha…

Kolleeg maadles lõppeval nädalal mitu päeva ühe projekti tööajatabelite täitmisega. Kakk pidi ka natuke kaasa aitama ja nägi, kui koleda asjaga oli tegemist. Seejärel läks linnas käies Selverist läbi ja tõi kolleegile liitrise piimapudeli – tervistkahjustava töö eest, nagu seda varasemal ajal kunagi anti.

Nali naljaks, aga tegelikult on tegu seninähtutest ühe kõige jälgima bürokraatiavormiga.  Täitja teab, et nõudja teab, et täitja võtab kõik sinna kirjutatava 100% laest, kuna reaalselt ei oleks tabelis nõutaval viisil võimalik tööd teha.  Ja ometi käib selline potjomkin takistamatult edasi.

Aa, et mida koer igavuse korral teeb? Vanarahva üteluse järgi pidi midagi lakkuma.

Hobusevahetus

Hyundai Getz oli viis viimast aastat igati hea sõiduriist. Tänapäeva autode kvaliteet on aga paraku selline, et liisinguperioodi lõppedes hakkab ka masin ära väsima. Niisiis tuli vahetus ette võtta ja nüüd sõidab Kakk teise korealasega.

Kia Cee'd SW

Kia Cee’d SW (mis huvitaval kombel on tegelikult eurooplane, kokku pandud Slovakkias) on täitsa korralik väiksemat sorti pereauto, umbes samas kaliibris üle-eelmise sõiduriista Mitsubishi Lanceriga. Viie aastaga on autode areng üsna korralikult edasi läinud ja igasugu automaatikat kõvasti juurde tulnud: isegi esitulede läbiminevaid pirne ei soovitata enam ise vahetada… Ühena juba vähestest uutest masinatest ei ole sel autol veojõukontrolli – aga kuna seda pole nagunii varem kasutanud, ei oska ka kurta. Kiirusehoidja on see-eest olemas.

Esimese päeva muljed on positiivsed (tõsi, üldiselt korraliku väljanägemise seest leiab ka pisidetaile, mis reedavad odavama otsa autot). Alguses häiris raadio, mis omatahtsi jaamu vahetas – aga väikese päringu järel sai sest hädast vist lahti. Käigud on tublisti lühemad, 90-kraadise pöörde annab kolmanda käiguga teha.  Kui esimene tuhat kilomeetrit seljataga ja masin sisse sõidetud, tuleks minna ka kuhugi ringrajale ja natuke tõsisemaid harjutusi proovida.

Keberniitkatus

Vaat see pärlikogumik jäi avaldamise ajal kahe silma vahele.  Kakk luges ning naeris kaks päeva ja osa vahepealset ööd takkapihta. Paar parimat (motiveeritud mahus tsiteerituna):

* Raua omadused on head. Vasel ka. Tinast saab õngetina ja tina ka.
* Tugevad kivid on kraniit ja keberniit. Keberniidist tehakse katuseid.
* Kaamel on loom kes joob nagu loom ja kelle sitta põletavad petuiinid (see väide on iseenesest isegi ju õige!).
* Uued India jõed: Vindus, Kanges ja Kõnges.
* Spermatosoid koosneb munnist ja mootorist.

Tegelikult on natuke kurb ka. Üha enam noori lähebki kooli “mitte õppima, vaid munni mängima” (üsna aus ülestunnistus vähemalt!) ja nii imestame, kust SMS-laenajad ja muidu lambad tulevad.

Näita raisale pingviini!

Lõbus seik IT kolledžist…

Kakk pistab pea värske väliskolleegi Andrea ukse vahelt sisse. Sell näitab enda läpakat, kus on ekraanil sulguva Windows 7 pilt kirjaga “0% complete” – kuuldavasti eilsest õhtust saadik. Kakk soovitab lihtsalt vool välja võtta – nii kaua ei tohiks isegi Windowsil sedalaadi asi aega võtta. Nagu öeldud sai, tegi Windows restardi ja käivitus normaalselt.

Probably felt ashamed, järeldasime. Kaku soovitusele endast pilt teha ja edaspidi samas situatsioonis seda läpakale näidata reageeris Andrea kui HCI õppejõud professionaalse liigutusega – mobla välja, klõps Kaku näolapist ja rahulik kinnitus: I will.

Näis, kas nüüd hakataksegi panges Windowsi Linuxi-kasutajate pildiga distsiplineerima…