(jälle mitu korda nähtud film, aga varem pole kirjutanud)
Midagi pole teha, Kaku peakuju erineb ilmselt suure osa filmikriitikute omast. Ka see film on põhiliselt sõimata saanud, ehkki leidsin ka mõned kiitvad hinnangud (üks väheseid positiivseid on [L] siin). Üks taibu teatas: “Ei saanud midagi aru!” – nojah, üks teine sihuke torunina kirjutas umbes samasuguse arvustuse ka LotR kohta. Kamoon, loe siis algallikaid!
Kriitikutega võib ehk nii palju nõustuda, et filmis on peotäis ajaloolisi ebatäpsusi (kostüümid, islami tekkeaeg jne), kogu lugu on kohati üsna naturalistlikult verine ning et materjali täit potentsiaali pole ära kasutatud. Keska ajal tagus pr. Metsma inglise kirjanduse tundides (eriklassi lõbu…) meile “Beowulfi” üsna ristipõiki ajukäärudesse ning filmi aluseks olev Crichtoni raamat ristab toda eepost huvitaval viisil ühe araablase rännulooga. Ehk oleks tegelaskujusid ja lugu veelgi detailsemaks saanud, aga ka praegune tulemus on täiesti vaadatav.
Filmi veavad välja kolm meest – peategelane Antonio Banderase isikus on OK, aga kaks üsna eripalgelist selli jätavad ta varju. Esmalt, kahemeetrine tšehh Vladimir Kulich Buliwyfina on väga hea leid, kuninglik ja võimas. Ka lõpus, kus ta mürgi kätte surevana tuigub mõõka järel lohistades oma viimasesse lahingusse. Ja lõpus istub mees surnult aial vaenlaste laipade kohal nagu valitseja troonil. Tuleb meelde Tolkieni kirjeldus Helm Kirvekäe viimasest võitlusest.
Teine meeldejääv tegelane on Dennis Storhøi Herger Lõbus. Vembumees, mölamokk ja kavalpea, kes igast asjast puhtalt välja tuleb. Tõsiselt lahe tegelane, kes Banderase peategelast “väikevennaks” hüüab ja tema eest omal moel hoolt kannab.
Mõned humoorikad momendid on ka – näiteks see, kuidas Ahmed Ibn Fahdlan Ibn Al Abbas Ibn Rashid Ibn Hamad lihtsalt Ebeniks muutub, kuna see on kõige lihtsam osa nimest, või viikingite aasimine Ahmedi väikese hobuse ja mõõga aadressil.
Filmis on üsna mitmeid häid tsitaate – Hergeri ellusuhtumine (“Vanaisa on elukanga ammu valmis kudunud, hirmust pole mingit kasu!”), Ahmedi palve enne lahingut (“Andesta mulle tühi-tähi, millega olen tegelenud ning asjad, mida ma pole teinud. Eelkõige aga luba mul järgmistel hetkedel elada head elu”) ja veel mõned. Vist kõige meeldejäävam on aga surmaminekuvormel, mida sõdalased lausuvad enne viimast lahingut (kust eluga pääsemine on väga kahtlane):
“Lo there do I see my father.
Lo there do I see my mother.
Lo there do I see my brothers and my sisters.
Lo there do I see the line of my people back to the beginning.
Lo they do call to me;
they bid me take my place among them in the Halls of Valhalla,
where the brave may live forever.”
Jälle tuleb Tolkien meelde (näiteks Húrini lugu või Gondolini hukk). Või ka rooma gladiaatorite “Ave Caesar, morituri te salutant”.
Kokkuvõtteks: siit oleks saanud väga hea filmi, seekord sai lihtsalt hea.
