Lemmiklaul 4

… läks samasse auku kui eelmine saade. Kahju natuke.

Ehk on viga, et omaaegseid hitte lastakse laulma originaalesitajad? Täna oli Linna Iff tasemel, kuid ei Orumets, Paulus ega ka tavaliselt särav Anja Melnitsa ei teinud midagi meeldejäävat. Hea korralik esitus, kuid mitte hitt. Isegi taustabänd oli seekord kuidagi tujutu.

Paremate momentidena jäid meelde:

* Ifi “Marie Marie” – kõige enam mõnuga esitatud laul;

* Kihnu Virve ja tema gäng – uskumatult mõnus mammi (isegi hoolimata faktist, et lugu ise on sedavõrd leierdatud, et auväärt Kukritest hoolimata tänini kerge okserefleksi tekitab). Virve kaval naeratus meenutab muide veidi Lennu-taadut neil hetkedel, kui tal mingi pisike sigadus (etiketirikkumine, turvade eest jalgalaskmine või mõne euromehe ehmatamine) mõttesse tuli;

* Dagmar Oja uhke taustavokaal muidu suht tühjas 2QS loos;

* “Suveöö” Tanel Padari esituses. Tubli pluss sellile universaalsuse eest.

Aga ikkagi tahaks saada tagasi kahe esimese saate taset.

Ilus lugu Laululahingus

Just nädalapäevad tagasi leidsin Tuubist omaaegse Mahavoki ühe parima loo [L] “On läinud aastad” – väga südamlik ja armas lugu Kare Kauksi esituses.  Täna aga tegi Laululahingus seda WAF-koor.

IMHO üks parimaid ja eripalgelisemaid esitusi saate jooksul. Selline heas mõttes Ameerika – natuke gospelit ja natuke muusikali, kuid ka originaalist oli suur osa alles.  Päris vahva oli ka pizzicato-viiuldajate sektsioon (täiesti ilma viiuliteta).  Saatebänd oli Mahavoki omaaegse keldiliku alguse ja lõpu ära jätnud, taust oli natuke pehmem, aga üldse mitte halb.

Üldse oli vahva saade. Mäksi vana hea “Kuldaja rock’n roll” pole just koorilaul, aga seekordne esitus oli täitsa vinge. Võit läks ka õigesse kohta.

Veel üks ammune retsept

Kaku juustusodi on pärit juba vanast ajast, aga kuna sellest pole siin kirjutatud ja just sai ühe portsu tarbimine lõpetatud, siis ehk mõni soovib kah proovida.

Tegu on uhke prantsuspärase toidu nimega fondüü maavillase sugulasega. Tegemine on nii lihtne, et sobib noorema rahva omatehtud jõudsin-koolist-koju -toiduks.  Siintoodud ports on näljasemat sorti suurtele kakkudele või kahele väiksemale sööjale.  Vaja läheb

* 1 karp sulatatud juustu (maitsestamata Merevaik on kõige tüüpilisem)

* sorts (~pool klaasi) piima

* maitseaineid (mingi pipar, karri, nelk, basiilik, muskaatpähkel…)

* juurde saia-, leiva- või sepikukuubikuid, soovi korral ka viineriseibe või vorstitükke, aedvilju vmm.

Segamise jaoks on väga mugev selline uue aja väiksem pott, kus on mõnus pikk käepide küljes (vanasti tuli plekk-kausis teha). Kausi põhja tuleb panna piim ja sinna sisse urgitseda karbist juust. Panna tulele ja hakkida juust soojenemise käigus lusikaga peenemaks.  Segada kõvasti ja pidevalt. Kui segu vedel, keerata tuli miinimumile (kohe süües võib ka üldse maha keerata) ja segada sisse maitseained (viimati katsetasin balsamico lisamist – andis huvitava hapuka lisamaitse, aga see ei pruugi kõigile sobida).

Tarvitamiseks tuleb võtta saiakuubik kahvli otsa (soovi korral koos vorsti- või aedviljatükiga), kasta sooja segusse ja pista nahka (ettevaatust tulise juustusodiga!).   Sihuke lihtne, aga täiesti asjalik kõhutäis.  Suurema seltskonna korral annab samal moel ka päris fondüü sarnase seltskonnalõuna tekitada.

Arrrr!

Täna mõistis Rootsi esimese astme kohus [L] Pirate Bay asutajad süüdi. Tõsi – lõplik otsus oli mõnevõrra leebem taotletust ja pealegi jätkub tralli veel aastateks kahe Rootsi kõrgema kohtuastme ja vajadusel ka Euroopa tasemel. Ja selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõutakse, on kogu tänane autorikaitsesüsteem ja “intellektuaalomand” otsad andnud.

Kakk pole suurem asi failisikutaja (tegelikult ei tegele sellega üldse), aga selle otsuse peale tuleks paar filmi tõmbama panna. Protsess oli täiesti küündimatu ning süüdistus ei jaganud kogu tehnoloogiast ööd ega mütsi.  Aga ju toppis **AA mõne kohtuniku suu raha täis.

Up yours, meediakorporatsioonid. Mitte niivõrd oma aegunud ärimudeli, kuivõrd lauslolluse ja korruptsiooni eest.

Filmielamus: 13. sõdalane

(jälle mitu korda nähtud film, aga varem pole kirjutanud)

Midagi pole teha,  Kaku peakuju erineb ilmselt suure osa filmikriitikute omast. Ka see film on põhiliselt sõimata saanud, ehkki leidsin ka mõned kiitvad hinnangud (üks väheseid positiivseid on [L] siin). Üks taibu teatas: “Ei saanud midagi aru!” – nojah, üks teine sihuke torunina kirjutas umbes samasuguse arvustuse ka LotR kohta. Kamoon,  loe siis algallikaid!

Kriitikutega võib ehk nii palju nõustuda, et filmis on peotäis ajaloolisi ebatäpsusi (kostüümid, islami tekkeaeg jne), kogu lugu  on kohati üsna naturalistlikult verine  ning et materjali täit potentsiaali pole ära kasutatud.  Keska ajal tagus pr. Metsma inglise kirjanduse tundides (eriklassi lõbu…) meile “Beowulfi” üsna ristipõiki ajukäärudesse ning filmi aluseks olev Crichtoni raamat ristab toda eepost huvitaval viisil ühe araablase rännulooga.  Ehk oleks tegelaskujusid ja lugu veelgi detailsemaks saanud, aga ka praegune tulemus on täiesti vaadatav.

Filmi veavad välja kolm meest – peategelane Antonio Banderase isikus on OK, aga kaks üsna eripalgelist selli jätavad ta varju. Esmalt, kahemeetrine tšehh Vladimir Kulich Buliwyfina on väga hea leid, kuninglik ja võimas.  Ka lõpus,  kus ta mürgi kätte surevana tuigub mõõka järel lohistades oma viimasesse lahingusse. Ja lõpus istub mees surnult aial vaenlaste laipade kohal nagu valitseja troonil.  Tuleb meelde Tolkieni kirjeldus Helm Kirvekäe viimasest võitlusest.

Teine meeldejääv tegelane on Dennis Storhøi Herger Lõbus. Vembumees, mölamokk ja kavalpea, kes igast asjast puhtalt välja tuleb.  Tõsiselt lahe tegelane, kes Banderase peategelast “väikevennaks” hüüab ja tema eest omal moel hoolt kannab.

Mõned humoorikad momendid  on ka – näiteks see, kuidas Ahmed Ibn Fahdlan Ibn Al Abbas Ibn Rashid Ibn Hamad lihtsalt Ebeniks muutub, kuna see on kõige lihtsam osa nimest, või viikingite aasimine Ahmedi väikese hobuse ja mõõga aadressil.

Filmis on üsna mitmeid häid tsitaate – Hergeri ellusuhtumine (“Vanaisa on elukanga ammu valmis kudunud, hirmust pole mingit kasu!”), Ahmedi palve enne lahingut  (“Andesta mulle tühi-tähi, millega olen tegelenud ning asjad, mida ma pole teinud. Eelkõige aga luba mul järgmistel hetkedel elada head elu”) ja veel mõned.  Vist kõige meeldejäävam on aga surmaminekuvormel, mida sõdalased lausuvad enne viimast lahingut (kust eluga pääsemine on väga kahtlane):

“Lo there do I see my father.
Lo there do I see my mother.
Lo there do I see my brothers and my sisters.
Lo there do I see the line of my people back to the beginning.
Lo they do call to me;
they bid me take my place among them in the Halls of Valhalla,
where the brave may live forever.”

Jälle tuleb Tolkien meelde (näiteks Húrini lugu või Gondolini hukk). Või ka rooma gladiaatorite “Ave Caesar, morituri te salutant”.

Kokkuvõtteks: siit oleks saanud väga hea filmi,  seekord sai lihtsalt hea.

Lemmiklaul 3

Tuleb öelda, et seekordne saade jäi eelmistele alla, kuigi ka siin tuli klassikat piisavalt. Põhiprobleem oli “hea laul, lahjavõitu esitus või vastupidi”. Tanel Padar, kes esimeses saates suutis Ivo Linnat edukalt asendada, jäi Grapsiga hätta. Tegelikult pole Eestis üldse vist sellist hevihäält, kes “Valgust” vääriliselt laulaks (Superstaari-saatest meenub Artur, kes suutis üllatavalt lähedale saada – kuid ka mitte päris).  Villu mõjus pigem  muheda pungiparoodiana, sama võiks ka Propa poiste kohta öelda (ehkki ümbertehtud tekst oli andekas).  Volmer oli üsna harilik ning   “Cool Vibes” algas mannetult (ehkki Lenna hääl oli OK), alles alati tasemel stuudiobändi sekkalöömine pani loo juhtme seina. Toomemets oli parem kui mõne aja eest Fixi saates ja laulis enam-vähem – tuleb nõustuda Oja Petsiga, et “Tsirkus” on niivõrd hea lugu, et isegi postina paigal seisev lipsuga bürokraadionkel laval selle pauerit ei vähendanud (eraldi kompliment taustalauljatele ja kitrasoolole).

Teise poole pealt oli Kare Kauks nii hea, nagu poleks 15 aastat lavalt  maas olnudki – kuid “Mägede hääl” ei ole tema parim lugu.  Sibula bluusiversioon “Kassitapust” oli auväärne, aga jälle oli laul ise mitte nii väärikas (Thulel on paremaid asju).

Edasivalitud lugudega (Propa ja Toomemets)  võib rahule jääda, aga loodetavasti ei hakata järgmistes saadetes latti alla laskma.

Ülestõusmispühad 2009

Sel nädalal (nagu igal aastal samal ajal) oli Harkujärvel tihedalt tegemist. Algselt oli kavas Taani vana sõbra poja ristsetele sõita, ent see jäi paraku eri asjaolude tõttu ära. Aga see-eest tuli siinmail kõvasti sünti saagida. Tegelikult peaks hakkama läpakat kaasa võtma ja neid improvisatsioone salvestama – plaadiküsijaid on juba pikemat aega käinud, ehk annaks osadest neist midagi kokku aretada.

Suure Neljapäeva missa oli vaikne, mõtisklev väikese seltskonna üritus. Reedene teenistus kanti üle ka ETV-s ning oli oma pika lauldud litaaniaga Eesti kontekstis kindlasti üsna eripärane. Täna toimus siis suurem sündmus külaliskoori, ristimistalituse ja pärastise kohvilauaga.

Üldiselt tundub, et osa Eesti rahvast on õppinud lisaks jõuludele ka ülestõusmispühade ajal kirikus käima. Optimistina võiks öelda, et lausa 100% edasiminek. 🙂

30 aastat karated

Hommikul mainis vana sõber ja trennikaaslane Ilmar-sensei [L] sellist üritust.  Viimaks tekkis mõte ka ise kohale kaema minna.

Rahvast oli üllatavalt palju – Ilmari sõnutsi tunduvalt rohkem kui viimati Eesti meistrivõistlustel.  Üksjagu oli ilmselt ka külalisi Moskvast, kuna 30 aasta tagune ajalooline karatematš Tallinna ja Moskva võistkondade vahel (mille siinsed kokkuvõttes võitsid ning millest seetõttu polnud ilmselt pikka aega ka eriti palju kuulda) oli plaanis uuesti läbi teha. Küll juba nooremate meeste vahel, kuna tollased veteranid on nüüd kõik juba 50-60 eluaasta peal.

Ütleks, et sellised üritused aitavad üksjagu  nii riikide vahel kui ka meil siin inimeste vahel suhteid parandada.  Väga huvitav oli näha vaheajal näidatud omaaegset Tallinnfilmi dokkarit “Paljakäsi”, mis ilmselt eetrisse ei jõudnudki, kuna enne jõuti N. Liidus karate ära keelata.  Tallinna esindus võitis kokkuvõttes moskvalasi, samas ei olnud sellist hambad-risti madistamist.  Kohal oli viis omaaegset Tallinna koondislast ning Moskva koondis täies koosseisus (ilmselt võis mõnele päris huvitav kogemus olla, neid mehi vaadates võis ka väikese nõukanostalgia korraldajaile andeks anda). Ning viimaks õnnestus näha ka suurt hulka vanu sõpru ja tuttavaid eri trennidest ja aegadelt.

Tegelikult oli ka vastukarva asju (kasvõi juba sportlik karate kui selline, mille suhe päris võitluskunsti on umbes nagu tänapäeva sportvehklemisel  d’Artagnani rapiirikunsti), aga positiivset oli tublisti rohkem.

Sisekoolitus ITK moodi

Sel nädalal on meil ITKs külas meie portugali magistrandi Simao juhendaja prof. Pedro ja täna viis ta läbi personali sisekoolituse virtuaalmaailmade teemal. Noh, et ka teised natuke näeks, mida need paar segast selli seal pidevalt väänavad.

Hommikul saatis Kakk kirja välja, et rahvas endale nimed valiks, millega virtuaalmaailmas esineda. Järjest tulid koolitusele

* Aita-Leida Kuusepuu

* Maia Smokk

* Pets Poogen

* Ehutav Kolevants

* Riin Manda

* Eino Muidugi

* Werner Röha

* Hele Triip

Werner (turris soenguga punkar) ja Eino (sihuke kahtlaselt teistmoodi meesterahvas) on päriselus pealegi naissoost.

Kõik olid hirmsasti aktsioonis ja ehitasid terve virtuaalsaare igasugu vigureid täis. Aga kui viimaks kolleeg Margus endale kah keset koolitust avatari tegi ja sellele “Kolb Orav” nimeks pani,siis selgus taas kord, miks Kakk end seal majas nii hästi tunneb. Ei ole ikka päris normaalsed inimesed…