Metallica a la Country

Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.

Sports Illustrated

… on üks [L] väga veider lektüür.

Olümpia on mingi x-järgu uudiste all, kolumni kirjutavad miskid imelike arusaamadega kummalised sellid, biograafiates pole ei selle olümpia ilmselget suusakuningannat Kikut ega pikaajalist tipptegijat Andrust – küll aga on seal üksikute välismaiste tegijate ja mõne Põhja-Ameerika staari (Bode Miller, Becky Scott) kõrval reas mingid suvalised ameerika õlid, kes kas tegelevad taliolümpia ja muu maailma mõistes marginaalsete aladega või pretendeerivad 30+ kohale (ainus selge erand on tõesti kõvad USA hokimehed), pealkirjad on stiilis “No kuule, USA, Läti???” (läti hokimehed pole üldse papist poisid, seda teatakse Euroopas juba üsna mitu aastat) ja mõnigi jutt käib umbes “kui meie tädi X poleks enne finišit kõhuli käinud, oleks ta kindlalt kulla võitnud”… Sellise võhiklustasemega oleks kõigile parem, kui see väljaanne olümpiasündmusi üldse ei kajastaks. Jäägu oma liistude (NFL, NBA, NHL jms) juurde.

Õnneks tuleb selle pahandamise peale [L] Tim Kingi lugedes kohe meelde, et kaugeltki mitte kõik ameeriklased pole silmaklappidega turakad.

Andrus on kunn

Pikka aega kippus Eesti suusatajatel suurvõistlustel kehtima seaduspära – kui mehed sõitsid hästi, läks naistel kõik nässu ja vastupidi. Torinos see enam ei kehti. Veerpalu näitas jälle, kes klassikalist sõiduviisi meeste seas kõige paremini oskab. Puhas töö. Sellist olümpiat ei osanud ilmselt ka optimistid ette näha. Aitäh ilusate elamuste eest, Kiku ja Andrus!

Ja need pasapeetrid, kes veel isegi ööl vastu Kiku esimest võidukat sõitu portaalides istusid ja suusatajaid essuga loopisid, tehku endale klistiiri. Hästi suure pumbaga ja niikaua, kuni vesi alt üles kuplisse jõuab ja sinna ladestunud s…a ära uhab.

Serveri keevitamine

Juba aastavahetusel sai serverile uusi juppe ostetud, aga kuna Kakk ei tunne arvutikasti sisemust näppides ikka veel end eriti koduselt, pidi Puraviku appi kutsuma (aitüma talle endiselt abi eest!). Just pidime õhtul hakkama installima, siis käis aga mats ja korteri elektrisüsteem tegi miski väga imeliku asja – korgid läksid ja ehkki need sai tagasi lükata, oli arvuti toiteplokk omadega õhtal. Õnneks jõudis Puravik veel poest läbi ja tõi uue ploki kaasa.

Viimaks siis sai uus 64-bitine [L] CentOS alla tiritud ja arvuti kokku pandud. Paraku aga ei õnnestunud kastile selgeks teha, et tal ka integreeritud võrgukaart olemas on. Viimaks sai lihtsalt kaks välist kaarti pandud ja rahu sai majja. Install käis üldiselt kenasti, aga eks seda lihtsat näppimistki oli seal niipalju, et põhiasjad sai paika alles hommikupoole ööd. [L] Zope aga ei võtnud ikka häält sisse – siis oli pilt juba nii taskus, et tuli magama minna (peale kella nelja).

Hommikul leidus viimaks lahendus, miks Zope’ile vajalik [L] Python 2.4 (CentOS sisaldab vaikimisi 2.3-e) kompileeruda ei tahtnud – C++ kompilaatorijupp oli puudu… Aga tõsise siibri tekitas jälle [L] Plone, mis iga versiooniga näib mingi uue kala juurde toovat ja dokumentatsioon on endiselt jama. Pingviiniaabitsa portaali ei hakka enam üles panemagi – panin lihtsalt tavaveebi allatirimiseks. Suurem probleem oli aga [L] Mitsubachi mõõgameeste portaaliga – nende asjad viin ilmselt üle [L] WordPressi peale (see süsteem pole erinevalt Plonest Kakule kunagi kesksõrme vibutanud).

Aga noh, nüüd on süsteem päris OK. 2GHz Athlon 64 (esialgu üks – plaadile aga mahub ka kaks proset) ja 1GB mälu – kõvaketta vahetamine jääb tulevikku. Kompileerimised ja install olid igatahes harjumatult kiired küll.

Kiku, sindrinahk

Hommikul Torinost naiste 7,5+7,5 suusatamist vaatama hakates ei osanud midagi arvata. Smigun startis teisest reast ja istus kerge üllatusena kohe rivi etteotsa. Vahepeal ronis täitsa ette. Tuli suuski vahetama ja puterdas end üheksandaks. Siis aga oli … jälle eesotsas. Kui viimase pika tõusu peal ainsana Neumannovále järele läks, oli juba “ohoo”. Ja ikkagi oli tunne, et ega tšehhile vastu ikka ei saa. No aga mida eesti tibi tegi – lõpusirge algul tõmbas kõrvale ja läks teisest mööda nagu postist. Ja kui enamik teisi tädisid kukkusid teispool lõpujoont käpukile ja ähkisid seal, põrkas tema ringi nagu pall, endal suu kõrvuni peas, ja huilgas. Nagu poleks täiega kimatud 15 km olnudki.

Vägev. Omaaegsest “tüdrukust, kes valesse purki pissis” on saanud olümpiavõitja.

Mõned uitmõtted peale ELILi nõupidamist Karaskil

ELIL korraldas [L] kahepäevase väljasõiduseminari Karaski keskusse Põlvamaal. Karaski on mõnus paik, üks üsna unikaalne sotsiaalobjekt Eestis, mille pea kohal aga paraku ripub juba aastapäevad müügikirves. Sellest oleks üsna kahju – kahjuks aga on Eesti sotsiaalsfääri seis just selline, nagu ta on.

Vahva üritus oli. Kokkutulnuid oli mitukümmend inimest erinevate liikumispuudega inimeste ühingute juhtkondadest, ka suurem osa ELILi juhatusest oli kohal. Arutelu all oli liidu uus arengukava ning mõttetalgutes sündis mitmeid huvitavaid ideid. Tore oli vaadata, kuidas inimesed “lahti läksid” ja paraku üsna levinud “oh, mis nüüd mina”-mentaliteet asise töömeeleoluga asendus.

Kakk kohtus taas kord ka oma vana sõbra, Tallinna Invaspordiklubi pikaajalise vedaja Ritaga, kellega sai 1994. aasta suvel Norras, Lionsi korraldatud Grönoleni noortelaagris käidud. Kaku tollane päevik leidis tänuliku lugeja – Rita veetis enamiku õhtust diivanil külitades, Kaku läpakas ees ja mälestustesse uppunu nägu peas. Peaks kunagi need memuaarid ka netikõlbulikuks siluma ja välja panema.

Et mitte vaid bürokraatiaga tegelda, sai ka oma relvavärk kaasa veetud ja mitmeid kordi allkorruse ühes toas harjutatud (lõppude lõpuks on vaja millalgi see pidevalt veninud kobujutsu eksam ära teha). Seal tuli ka mitmete inimestega üldse trennitegemisest juttu – paar huvilist said ka tõsise ahhaa-elamuse, kui selgus, et näiteks chi kungi lihtsamaid harjutusi on täiesti võimalik teha ka raske liikumispuude korral.

Natuke paraku tundubki, et mitmetel puuetega inimestel on füüsis rohkem käest ära, kui puue seda tingib – ka näiteks Karujärve suvelaagris tulid paljud juttu tegema, kui Kakk trenni tegi. Kaasaproovijaid oli aga vähe. Samas on välja käia juba mitu üllatavalt head näidet selle kohta, kuidas algselt võitluskunstidest pärit harjutused on aidanud liikumispuuetega inimeste seisundit tunduvalt parandada (naljakas – algselt oli nende eesmärk ju … hm, puude tekitamine?). Kui Kakk peaks kunagi niikaugele saama, et endal mingi voli õpetamiseks tekib, tuleks tõsiselt kaaluda mingi sedalaadi süsteemiga tegelemahakkamist eesmärgiga just nimelt taastada liikumispuudega inimeste liikumisvõimet. Konkreetselt täna hommikult proovisin ühe inimesega koos teha üht lihtsat hiina võitlusviisidest pärit “kleepuvate käte” harjutust – “ohver” oli asjast kõvasti sisse võetud ja lubas kodus edasi harjutada.

Enne teiste õpetamist aga tuleb endale korralikud “adjustaadid” saada. Nii et – bo-said-tonfad kätte ja tulevasteks eksamiteks harjutama!