Verine värk

Viimati sai siin korduvalt jorisetud puuetega inimeste doonoriksolemise teemadel. Tänaseks olid siis puuetega noored Tartus ja ELIL korraldanud ühe kohtumise, kuhu ühelt osapoolelt laekusid üks tohter koos verekeskuse infojuhiga ning teisalt paarkümmend asjahuvilist liikumispuudega inimest.

Paras kino oli küll. Verekeskuse rahvas üritas muidugi halva mängu juures head nägu teha ja tõestada, et mingit diskrimineerimist ei ole ja et “ka terveid inimesi saadetakse tagasi”. Mis aga kohale ei jõudnud, oli see, et “terveid” saadetakse tagasi juhul, kui vestluse või analüüsi käigus selgub mõni ohtlik faktor – puudega tegelase puhul aga piisab tema nägemisest… Põhiargument oli taas kord “äkki juhtub midagi ja siis meie vastutame” – sorry, kuid seda on puuetega inimesed juba oksendamiseni kuulnud. Parem me sind kooli ei võta, äkki juhtub midagi. Me ei saa sind tööle võtta, äkki juhtub midagi… Hiljem tuli ka välja, et verekeskuses valitsev arusaam ei tee endiselt erilist vahet puudel ja haigusel. Nii et enamusel selle kolmetunnise diskussiooni ajast oli küll tunne, et taome peaga vastu seina. Lõpupoole aga vist hakkas natukene meie jutu mõte kohale jõudma – loodetavasti korraldatakse sarnaseid kohtumisi veel ja saab viimaks natukenegi mõne inimese iganenud arusaamu muuta.

Nalja sai ka. Esmalt muidugi rääkisin enda kunagise loo, kuidas “puudega inimene” tassiti teise linna otsa verekeskusse ja lasti peale väljapraakimist sinna lihtsalt lahti. Seepeale ei saanud ka teine pool muud öelda, kui et inetu lugu ning et neid inimesi tuleks karistada. Nojah – kes see üle kümne aasta tagust asja enam üles kaevab (Kakk pole Valdeko Vende). Aga ikkagi tuli taas kord see “äkki juhtub…”. Seepeale võttis Kakk rahakotist kaks dokumenti, näitas tohtrile ning küsis, kas need pole mitte vereloovutamisest märksa suuremad ohuallikad, mida Eesti Vabariik on “puudega inimesele” usaldanud. No tohter siis vaatas toda värsket AB-kategooriaga juhiluba ning Kaitseliidu relvakandmisluba ning … ega tal midagi öelda ei olnud.

Aga ürituse lõpp andis natuke lootust. Äkki hakkab jää viimaks liikuma.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.