Kuu: september 2005

Häda doonoritega

Kunagi üheksakümnendatel käis Kakk ülikoolis ja sattus juhuslikult doonoripäevale. Andis siis ka verd ja oli rahul, et kedagi aidata sai. Otsustas teinekordki minna ja käis veel paar korda. Siis aga ükskord…
Verevõtjateks olid mingid ajuhiiglased, kes vahtisid Kakku kui vasikas uut aiaväravat ega osanud kuidagi seisukohta võtta. Viimaks topiti süüdlane autosse ja kihutati Verekeskusse, kus pika ootamise peale viimaks keegi tähtsam nina välja ilmus ja Kakule teatas, et “puudega inimene ei saa doonoriks olla”. ??? Aee?? Äkki ei võeta verd ka blondiinidelt, üle kahemeetristelt ja vasakukäelistelt? Kakk kandis juba tollal karate rohelist vööd ja oli ilmselt paremas vormis kui enamik n.ö. standardseid doonoreid…

Muidu võiks selle loo panna Eesti Vabariigi sünnivalude ja tollaste harimatute inimeste süüks. Paraku kerkis sama küsimus just praegu pinnale Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu listis, kuna üht ratastooli kasutavat (kuid muidu täiesti heas vormis) naisterahvast keelduti samade argumentidega doonoriks võtmast…

Huvitav, kes verekeskuste personali ette valmistab? Tallinna ja Tartu meditsiinikoolid? Või koguni TÜ arstiteaduskond? Halloo – XXI sajand on juba käes, aeg on natuke oma lõpetajaid harida…

Veel üks muusikaline taaskohtumine: The Kry

Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁

Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…

Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.

Solvunud pott

Käis Kakk täna TLÜ keeltemaja 5. korrusel olevas vajalikus asutuses. Suur oli üllatus, kui kabiini sisenedes vaatas tavapärase konfiguratsiooni asemel vastu solvunult seina poole jõllitav keskne objekt. Kuna uutlaadi mehhanismi jaoks mingit manuaali polnud jäetud, tuli minna kõrvalkabiini, kus toiming vanal heal moel sooritatud sai. Kahju, et fotokat käepärast ei olnud…

Justament laulis kord…

… “Sain täna kolmkümmend kuus”.

Päris hea lugu oli, ainult vist tibake segaste tunnetega mainitud fakti suhtes. Kakk selliseid asju ei tunne, kuna ta nagunii on otsustanud mitte suureks kasvada. Ehk nagu klassikud ütlevad:

Väike väänik, anna asu,
et ma suureks eal ei kasu

Ja täiskasvanutel on ainult konnasilmad ja kumminaalmaksud.

Kakk on Pipi väänikupille ilmselt kuhjaga sisse söönud. Ilmselt saab temast ka kunagi pisike sapine mereröövel. 🙂

Neli aastat 9/11-t

Mingid pagana tohmanid rikkusid nelja aasta eest mu noorema jõmmi sünnipäeva ära. Mingi aeg oli tõsine hirm, et nüüd läheb üle maailma madinaks.

Ja oleks, et inimesed neli aastat hiljem natuke targemaks oleks saanud. Aga siiani ei teata, millega seal üldse tegemistki oli… Endiselt käiakse sõdimas võõrastes riikides ja ollakse samal ajal hädas omaenda maal kummitavate nuhtlustega.

Skandaalne filmimees Michael Moore võib ju olla sensatsiooniõhutajast mölakas, aga tema tänases [L] avalikus kirjas on üksjagu mõtteainet kõigile, mitte ainult jänkidele. Ka siinmail on lähipäevil rahva ees valik stiilis Dumb or Dumber… Midagi peaks väga teistmoodi olema – aga probleem on see, et nii sassis seisus ei oska enam kuskilt otsast peale hakata.

Tahad abi? Kasuta IE-d!

Slashdot teab rääkida huvitavat uudist sellest, et USA-d laastanud Katrina orkaani tagajärgede likvideerimiseks saab veebi kaudu abi taotleda, kuid leht töötab vaid IE-ga ja JavaScripti lubamisega. Vägisi tuleb meelde üks teine rahalubamise moodus stiilis “Austatud härra, olen Mobutu Mugu, Banaania kadunud peaministri väikese venna sohipoeg”… Mis on järgmine lahe idee – saadetakse kõik kinniistuvad kommionud New Orleansi kannatanud lastele maiustusi jagama?

Üks mõte

Täna tuli ühes konkreetses kontekstis (millest ma siin kirjutama ei hakka) taas kord meelde “Tähtede sõja” Yoda ja tema ütlus “Anger, fear, aggression – the dark side are they”. Kui lihtne on meil inimestena vihastuda – ja selleks võib isegi hea põhjus olla! – ning selle viha turjal eneselegi märkamatult Pimedusse sõita…