Kaku ajaveeb
Selleaastane TTÜ innovatsioonifestival oli tõsiselt põnev kuulamine (eriti Carl Milleri ja Pekka Kallioniemi ettekanded, aga ka kõik teised olid head). Mõningatest riikidest räägiti üsna lahtise tekstiga ning kogu Carli räägitud RAG injection/poisoning -teema ja Raini toonitatud tehisaru sisemised ohud (mitte üksnes AI vaenlase töövahendina, vaid AI ise kui vaenlane) peaksid olema kõigile naiivikutest tehisarufännidele kohustuslik õppematerjal.
Ülekanne on Tuubis üleval. Aitäh korraldajatele!
Kuni Eestis on veel selliseid noorema põlvkonna inimesi, kes suudavad akadeemilises maailmas (ja mitte üksnes seal) levivast puna-rohelisest absurdist läbi näha, ei ole kõik veel kadunud. Sellele jutule kirjutaks ise 100% alla, kõik olulised momendid on ära tabatud (eriti tõstaks esile üht – seda jaburat nullsummamängu eeldust, mida pea kõik vasakpoolsed papagoidena korrutavad).
Ka see annab lootust, et ERR selle ära avaldas (see on mõnevõrra üllatav, arvestades sealset üldist fooni).
APDEIT 06.05.26: kahjuks liiga palju loota ka ei saa. Ajupesu on päris laastav olnud. Irooniline on see, et suur osa nendest inimestest räägib samas täiesti sirge näoga sallivusest…
ITSPEA kursus lahkas täna inimese ja arvuti suhtlust ning Jakob Nielseni kasutatavuse kriteeriume. Üldiselt oli päris hea saagiga nädal, seekord kirjutati rohkem ise kui ratsutati LLMide seljas.
Aga hiljaaegu kirjutasin siin ühe enda lemmiklaulja, iirlanna Moya Brennani lahkumisest. Kuigi Clannadist on juba juttu tehtud, on tal ka rida plaate väljaspool seda – nii et täna kuulaks tema sooloalbumeid.
Kahte esimest plaati – 1992. aasta Maíre ja 1994. aasta Misty Eyed Adventures – Spotifys ei ole. Kolmas, 1998. aasta gospelalbum Perfect Time, on õnneks olemas. Ühtlaselt hea plaat, mida olen väga palju kuulanud – siin on üsna õnnestunult segatud Moya tavapärast keldi rida ameerikalikuma kristliku popmuusikaga (ja võib-olla on mingi sarnasus ka Ionaga).
Kohe esimene lugu “The Big Rock” on sellise sulami hea näide – peaaegu nagu Enya (Moya noorem õde ikkagi), aga mingi lisand on juures. Teisena tulev albumi nimilugu sarnaneb tublisti Clannadi põhirepertuaariga (seda õnnestus laivis kuulda Dublini kontserdil). “Na Paísti” on ionalik kombinatsioon süntidega ja Moya ema juhatatud kirikukooriga taustal. “Heal This Land” on vormilt pigem poplugu, aga mõtlemapaneva tekstiga (palve Iirimaa leppimise pärast – teatavasti on seal ühiskonnas praod sees tänini). “Song of David” on spirituaale meenutav mõtlik lugu 67. psalmi põhjal ja “Doon Well” heas mõttes kummitama jääv instrumentaalne meditatsioon Moya Brennani harfi, madala vilepilli ja süntidega.
Plaadil puhub torusid-vilesid David Downes, kes hiljem sai tuntuks Celtic Womani ühe asutaja ja juhina. See album näitab, et lisaks imelisele häälele oli Moya Brennan ka väga hea laulukirjutaja – täiesti häbiasi, et see album palju laiemalt tuntuks ei saanud, see on Clannadi parimatega ühel pulgal.
Whisper to the Wild Water ilmus 1999. aastal ja sai ka laiema tunnustuse, kandideerides 2001. aastal Grammyle (kummalisel kombel mitte gospeli, vaid New Age-kategoorias – ilmselt oli Moyal selle sildi osas ütlemist). Küllaltki sarnane eelmisega (samuti kristliku taustaga), ehk veidi poleeritum ja popilikum.
Alguseosa on pigem korralikult tehtud “tapeet”, pilt paraneb kihilise, clannadliku nimilooga (natuke meenub Maggie Reilly “Everytime We Touch”-i), sinna otsa tulevad järjest huvitavalt lahendatud “Peacemaker” (püha Franciscuse tuntud palve põhjal – selle ainetel tehtud laule on kümneid) ja “Ageless Messengers”, mis meenutab kohati isegi tänapäevast Amaranthe’i (Moya hääl on tavapärane, aga taust läheb päris energiliseks). “Life” enda minoorse salmi- ja mažoorse refrääniosaga meenutab natuke “The Big Rocki” eelmiselt plaadilt, teine paralleel on “Mary of the Celts”, mis näib olevat “Doon Welli” natuke tempokam sugulane (osalt tuletab meelde ka perekond Blackmore’i loomingut).
Plaadi lõpetavad aga kaks kuulsust – esmalt tuleb gaelikeelne “Ole mu nägemus” (üsna klassikalises, minimalistlikus seades) ja viimasena Peter Gabrieli “Don’t Give Up” (originaalis tema duett Kate Bushiga), mis on huvitav hübriid kahe artisti seadetest (siin on ka mees- ja naishääle rollid ära vahetatud).
2003. aasta New Horizons on natuke teistsugune – võib-olla Clannadi hilisemad albumid sobiks paralleeliks (“Bright Star”, “Falling” jmt on sealse materjaliga üsna sarnased). Lugudes on rohkem rütmi, vokaal on rohkem kombineeritud, tekstide taust ei ole erinevalt kahest eelmisest albumist otseselt kristlik (kohati on need üsna mõistatuslikud). Kõik on korralik, aga meeldejäävaid lugusid on vähe (ehk ainult instrumentaalne “Harpsong”). Ehkki ka see plaat kandideeris Grammyle, on siinkirjutaja jaoks see samm tagasi.
Edasi tuleb Signature 2006. aastast. See on jupp maad kammerlikuma tooniga – Moya näib laulvat justkui toas omaette, palju on madalat ja vaikset vokaali (seda tavapärast ilusat ülemist registrit kuuleb siiski ka). Lugude puhul on siin samas sees just algne, vanade Clannadi albumite puhas folgielement (ehk parim näide on “Black Night”), ehkki saade ei ole sageli päris folk.
Selgelt eristub üks lugu, mis näib olevat siia sattunud Whisperilt – “Hear My Prayer” on pealkirjale vastava sisuga, tavapärase Moya kõlava vokaaliga ja teistest selgema meloodiajoonisega. Pärast seda lugu lähebki plaadi lõpuosa natuke rohkem “lahti” – toas omaette laulmist asendab jälle (väike) kontserdilava. Kuid see on kuidagi jälle teistmoodi – võib-olla kipub paralleeliks hoopis Kelly Family…
Siis aga tuleb midagi üllatavat – “Gone Are the Days” algab Moyale üsna ebatüüpilise puhta klaveriballaadina ning terve see lugu on nagu kusagilt mujalt pärit. Lõpulugu on taas natuke tüüpilisem, rahvalaul “Pill A Rún Ó”.
Ja viimaks Canvas 2017. aastast (tegelikult on seal vahepeal veel albumeid, aga need pole rangelt võttes sooloalbumid) – pealkiri viitavat Moya maalimisharrastusele, mille ta elu lõpupoole uuesti üles võttis. Plaat algab pigem Rocki ja Whisperi võtmes, siin on jälle kuulda harfi (“A Portrait of My Life”, “Nuair a Bhi Óg”), Moya laulab taas täishäälega ja päris palju laule on gaelikeelsed. “Children of War” kõlab päris tublisti nagu Clannadi “I Will Find You” (ilma indiaani keelteta küll).
Plaadi lõpuosa vajub veidi tagasi eelmiste poole – kummaline ja eristuv on üsna kurjakuulutava kõlaga “The Duel”, mis räägib iiri müütide kangelasest Cú Chulainnist. Õnneks lõpetab albumi “Banrion”, veel üks näide Moya suurepärasest harfimängust. See plaat kõlab kokkuvõttes nagu Clannadi paremate päevade albumid (veel üks näide: “Where We Once Met”, mis võiks samuti Clannad olla) ja sellisena on see väga ilus punkt tänasele kuulamisele.
Moya Brennani päris viimaseks albumiks jäi alles kahe aasta eest (2024) koos harfimängija Cormac de Barraga salvestatud Voices & Harps IV. Kuulasin selle ka ära – armas ja üllatavalt rõõmsameelne puhas folkalbum, aga Moya hääl ei ole seal enam sama – on võrreldav kasvõi Maddy Priori omaga ja sellisena täiesti korralik, aga varem oli see unikaalne.
Nagu juba korra öeldud: nüüd laulab ta kusagil hoopis vägevamas kohas. Kunagi ehk kuuleb seda ka, seni saab meile jäetud plaatidega läbi aetud. 🙂
ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpu poole jõudma, sel korral lahati arendus- ja ärimudeleid. Selleaastane seltskond tegi seda üle keskmise hästi ja leidis mitmeid põnevaid näiteid.
Aga Toto viimased stuudioalbumid ootasid kah kuulamist – neid on viis, aga paraku on Spotifys saadaval vaid kolm. Mindfields ilmus 1999. aastal, kuid Spotifys on 2018. aasta remaster, kus lood on natuke teisiti järjestatud. Sellel albumil on tagasi bändi algne laulja Bobby Kimball ning ka muusikastiil on alguse kandis tagasi – on roki- ja bluusielement (hea näide mõlemast on “Mysterious Ways” või hiiglapikk “High Price of Hate”), aga on ka see mitte niiväga meeldiv funky-aspekt.
Ent see plaat on kuidagi tujutu – nagu oleks plaadifirma tulnud sundkorras albumit nõudma. Tehtigi töö korralikult ära, aga ägedaid täistabamusi siin ei ole. Esimene mažoorne lugu on… üheksas (ja tegelikult on “Mad About You” ka esimene, mis pani kõrvu kikitama – see on üsna tüüpiline, aga hästi tehtud raadio-poprokk). Ainus singel “Melanie” on Steve Lukatheri lauldud järjekordne naisenimega raadiolugu – korralik ja poleeritud ballaad, aga “Rosannat” üle ei löö.
2002. aasta kaveriplaati Through the Looking Glass kahjuks Spotifys pole, nii et järgmine on 2006. aasta Falling in Between. Ainus Toto album, kus ei mängi klahvpille David Paich, peale seda plaati lahkusid bändist veel mõned muusikud. Aga album algab taas (proge)rokilikumas võtmes, vahepeal on sees ka jatsulikumaid noote (“Dying on My Feet” – ka selles mõttes huvitav, et salmiosad on ühe kitarrikäigu ümber ehitatud).
Plaadi ainus singel “Bottom of Your Soul” on mõtlik rokkballaad, veel on sellised Steve Lukatheri lauldud “Simple Life” ja “Spiritual Man”. Teise otsa pealt tõuseb esile energiline raskerokilugu “Taint Your World”. Ülejäänu aga on taas selline “jupp siia, jupp sinna” – eri stiilide segamine on Toto puhul käinud kogu ajaloo jooksul, aga siin jääb see kuidagi kaootiliseks.
Ja viimaks – Steve Lukatheri 2021. aasta väitel – Toto viimane stuudioalbum, 2018. aasta Old Is New (kolm aastat varasemat Toto XIV Spotifys taas ei ole). Kokkuvõttele kohaselt on siin tagasi algne bassimees David Hungate, paaris loos on varasematest salvestustest kuulda kaht kolmest Porcaro vennast, kes selleks ajaks juba siitilmast läinud olid. Laulavad Steve Lukather ja siin jälle tagasi tulnud Joseph Williams. Album algab üsna eelmise jätkuna – kvaliteetselt tehtud ja esitatud muusika, aga just alguseotsa lauludes puudub säde.
Pilt paraneb alates loost “Spanish Sea”, mis on selgelt vana hiti “Africa” järeltulija ning kus kuuleb jälle ka Jeff Porcaro (varem salvestatud) trummimängu – see lugu mõjubki toreda nostalgialaksuna minevikust. Ja Steve Lukatheri korralike ballaadide rida jätkab “In a Little While”, kuid võib-olla parim lugu plaadil on Steve Porcaro kirjutatud ja ka lauldud “Chase the Rain”. Kusjuures järgmine lugu “Oh Why” haagib nii hästi eelmise sappa, et üleminekut ei pruugi märgata (ehkki nii autor kui laulja on erinevad). Plaadi kaks lõpulugu vajuvad kahjuks jälle ära.
Täna jäi siis sedapidi – Toto viimaste aegade plaadid väga ei istunud, sellist tujutust ja segaputru tundus liiga palju olevat (põhiprobleem ei olnud esituses, vaid vist pigem lauludes). Aga see bänd on siiski igasuguste tagasilöökide kiuste igati väärika karjääriga maha saanud.
Järgmisel nädalal võtaks jälle midagi pehmema poole pealt.
ITSPEA seltskond retsenseeris täna Eben Mogleni ajaloolist kirjutist “Anarchism Triumphant” (nende jaoks) kaugest 1999. aastast. Kui eelmised paar aastakäiku kippusid pigem “on kah”-stiilis õlgu kehitama, siis seekordne seltskond õnnestus palju paremini kaasa mõtlema saada.
Aga taustal jätkas Toto. Nende 1986. aasta album Fahrenheit sisaldab päris kõvasti funk’i, mis mulle eriti ei istu (Toto versioon sellest on küll kvaliteetselt tehtud, kuid ikkagi…). Siit tuleb esmakordselt lauljaks Toto hilisema perioodi põhisolist Joseph Williams, kuid plaadi (siinkirjutaja arvates ka üldse Toto) parimat lugu “I’ll Be Over You” laulab selle kaasautor, kitarrist Steve Lukather (eesti keeles on seda, nagu veel mõningaid Toto lugusid, laulnud Jaak Joala). See on sedalaadi klassikalise rokkballaadi ilmselt parimaid näiteid üldse – lisaks Lukatheri häälele ja kitarrile tõuseb veel esile Jeff Porcaro trummipartii.
Kuid plaadi suurem osa meenutab Queeni (paraku vist kõige viletsamat) albumit Hot Space. Lõpuosa oleks aga nagu teiselt albumilt, see on palju pehmem ja kergelt jatsulik (selline hilisõhtune kuulamine); kaht osa ühendab rokkballaad “Could This Be Love”.
1988. aasta The Seventh One (loogiline nimi, see ongi seitsmes stuudioalbum) avalugu on “Pamela”, mis sarnaneb päris kõvasti varasema suurhiti “Rosannaga”. Ka “Africa” mõjusid tunneb eri paikades ära, näiteks ühes tuntumas loos “Stop Loving You”. See on tervikuna mõnus meloodiline rokiplaat (esimene ots on pehmem, keskosa rokilikum ja lõpp jälle pigem pehmem), õnneks pigem intelligentne (pop)rokk kui eelmisel plaadil domineerinud funk.
Kõrva jääb muust kraamist kõvasti traadisem “Stay Away” – see võiks pigem juba Whitesnake olla (teine samasse kanti minev lugu on “Only the Children”). Energiline on ka Phil Collinsit meenutav “Straight for the Heart”. Mõtlik “A Thousand Ways” meenutab Stingi, lõpulugu “Home of the Brave” on klassikaline rokklugu. Seega kokkuvõttes on see taas üks paremaid selle bändi albumeid – kuid varsti peale plaadi salvestamist lasi solist (arvult juba kolmas!) enda elu käest ära minna ja sai erinevate kangete asjade pruukimise eest bändist lahti.
Toto kaheksas album Kingdom of Desire ilmus neli aastat hiljem ning siit hakkas põhilauljaks kitarrist Steve Lukather (pärast seda kui oldi proovitud lõuna-aafriklast Jean-Michael Byronit, kes taas kiiresti kinga sai…). See album on selgelt rokiplaat (Steve Lukather, kes seni oli peamiselt pehmemaid laule laulnud, võttis üsna edukalt üle ka bändi traadipoole – hea näide on kohe avalugu “Gypsy Train”).
Kui eelmisel albumil meenutas Whitesnake’i vaid 1-2 lugu, siis vähemalt selle plaadi esimene pool võikski David Coverdale’i rida olla. Mitmes loos tekib aga paralleel mõne teise hitiga – näiteks “Don’t Chain My Heart” sarnaneb mitte vaid pealkirjalt, vaid ka käikudelt Joe Cockeri kuulsa “Unchain My Heart”-iga. “2 Hearts” jällegi meenutab Guns n’Rosese versiooni Bob Dylani loost “Knockin’ On Heaven’s Door” (gunnerid hakkasid seda mängima juba 1987. aasta kandis) – õnneks aga kõlab Steve Lukather ikka väga teistmoodi kui Axl Rose. Ja “Only You” kõlab alguses nagu Pink Floydi “Learning to Fly”.
Albumi lõpuosa on taas pehmem, järjekordne ilus ja samas mitte pinnapealne ballaad on “The Other Side”. Nii et seegi album tuleb lugeda lemmikute hulka Toto repertuaaris (koos Toto IV ja The Seventh One’iga). Kui Kakk vanem oleks, siis ehk ütleks “Tollal ikka osati rokkmuusikat teha!”… 🙂
Kahjuks suri enne tolle plaadi ilmumist ootamatult (kõigest 38-aastaselt) Toto trummar Jeff Porcaro, keda peetakse selle perioodi üheks tipuks tänapäevani. Asemele võeti Simon Phillips. Nii läks järgmise albumini Tambu (väidetavalt bändi poolt väljamõeldud sõna!) kolm aastat.
Selleks ajaks oli Steve Lukather lauljana nii tugevaks muutunud, et mitmelt poolt küsiti “Miks ta seda algusest peale ei teinud?”. Ka see on iseloomult rokiplaat, aga mõnevõrra ehk sügavam (võib-olla avaldas mõju ka bändi põhiasutaja Jeff Porcaro lahkumine) ja rahulikum.
Algab paraja kärinaga (“Gift of Faith”), siis aga tuleb taas kuulus ballaad, “I Will Remember” (natuke Dire Straitsi “Brothers in Arms”-i sugulane). Ja tõesti, Steve Lukather on saanud väga heaks lauljaks. Ning Simon Phillipsi trummid kõlavad (äkki teadlikult?) nagu Jeff Porcaro omad. Plaadil on päris palju mõtlikke ballaade (“The Other End of Time”, “Just Can’t Get to You” jmt). Vaid lõpu “Blackeye” on taas traadine bluusilugu.
Toto viimased albumid tulevad nädala pärast.
Täna saatis üle pika aja meili vana sõber Vincent Dublinist. Mees, kes omal ajal kaks korda Tallaghtis käies pandi sealtpoolt Kaku kontaktiks, aga hakkas hoopis enamaks (kontserdid ja Guinness – siis võis veel seda juua, praegu enam kaua aega ei saa). Ja hiljem käis koos prouaga Saaremaal võitluskunstilaagris, tegi kõik kaasa ja käis suitsusaunaski ära. Nüüd on küll juba mõnda aega pensionil.
Aga teine pool: kirja teema oli “Sad news” ja andis teada, et eile lahkus Iirimaa üks parimaid naislauljaid, Moya (või Maíre) Brennan. Eesti suuremates kanalites seda ei mainitudki (nüüd on siiski Õhtulehes), Wikipedias on juba kirjas. Õnn oli teda isegi rohkem kui üks kord elavas esituses laulmas kuulda, korra Dublinis (1999?) ja kaks korda (2011 ja 2022) Tallinnas. Nagu ka Vincentile kirjutasin: nüüd laulab ta kusagil hoopis vägevamas kohas…
Star Trek on üks neid ulmesarju, mida tuleb vähemalt mingilgi määral teada – isegi kui mitte olla ulmefänn. Kasvõi ameerika inglise keelde on tulnud sealt terve rida käibefraase (“Beam me up, Scotty”, “Live long and prosper” jne jne), mida tausta teadmata ei pruugi mõista. Kakk armastab ulmet, aga trekkie‘ks end ei pea – kosmosesarjade lemmikud on pigem Babylon 5 ja (peamiselt algne) Battlestar Galactica, Star Wars on juba rohkem nii ja naa (kui, siis ainult algne triloogia – tegelikult Liam Neesoni Qui-Gon Jinn meeldis ka).
Aga nüüd näitas Telia Inspira kanal ära kolm hooaega viiehooajalisena plaanitud Strange New Worlds’ist. Vaatasin kõik ära, mitmed osad ka kordusest mitu korda (ja viimase osa vaatasin Telia TV valikust ette, telekavas on see homme õhtul). Üldiselt on seda muude hilisema aja Star Treki variantidega võrreldes pigem kiidetud.
Kohe esimese osa vaatamisel tekkis esimene tõrge, kui Enterprise’i kosmoselaeva põhimeeskond ekraanile tuli – enamiku tänapäeva filmidega sarnaselt tundus kohe, et sinna on inimesed valitud hoopis millegi muu kui rollisobivuse või näitlemisoskuse järgi. Ärklemislollusi tuli läbi kogu sarja üksjagu (näiteks eeldati, et klingonitel on samasugused – tänapäeval vist ei tohigi enam “rassid” öelda – kui inimestel).
Selle sarja veavad välja kolm meest ja üks naine. Anson Mount kapten Christopher Pike’ina on 95% ajast täiesti kümnesse valik. Ainsad hetked, mil ta rollist välja kukub, on need, kus stsenaarium sunnib teda ajavaimule vastavalt poliitkorrektne olema. Muidu on ta Mees. Ja seda enam, et loo järgi teab ta ette, et ligi kümne aasta pärast juhtub temaga väga tõsine õnnetus – kui paljud meist suudaks sellise teadmisega elada, rääkimata kaptenina teiste eest vastutamisest (või ka hästi säilinud huumorimeelest)? See on üks selle sarja parimaid elemente – kasvõi seetõttu, et vastutustunne on meie reaalsuses selgelt kaduv omadus.
Teine mees on Ethan Peck ehk hr Spock. Siin on selgelt näha, et sarja tegijad on võuklemisest hoolimata ka tõsised selle loo fännid. Praegune Spock on pool-inimese ja pool-vulcanina pigem siiski kolmveerandi osas inimene – eriti tundeelu poole pealt. Samas on suudetud teda näidata ka hoopis ägedast küljest – kasvõi see, kuidas ta (koos teistega) Enterprise’i kaaperdas, klingonitega tina panemas käis ja sellega rahulepingu välja võitles (hirmsa pohmaka hinnaga).
Kolmas mees on ainus, kelle puhul on selgelt näha valik näitlejavõimete ja mitte muude omaduste alusel – Babs Olusanmokun ehk dr M’Benga. Alguses leebe laevaarstina tutvustatud mees, kellest loo arenedes koorub välja tõsine badass – eriüksuslane hüüdnimega Viirastus, kelle arvele jäi varasemas sõjas klingonitega suurim hulk surnud klingoneid. Ja see mõjub usutavalt – arvestades seda, et ta mängis “Düünis” Jamist (see noavõitlus Pauliga oli päris ehe) ja harrastab sportlikku vabavõitlust ehk MMA-d, pole ka ime. Aga näitlejavõimeid on eriti näha nendes kohtades, kus arst enda varasemat tegevust kahetseb ja end koletiseks peab. Ja enamasti pole seal sõnu vajagi.
Ja naine on Number One ehk Enterprise’i esimene tüürimees Una Chin-Riley Rebecca Romijni esituses. Erinevalt teistest naissoost tegelastest on tema tõepoolest naine (võrdluseks: kapten Pike’i “ametlik suhtekaaslane” kapten Batel (Melanie Scrofano) on seda palju vähem ning ekraanikeemia on nadi). Täiesti vana kooli “kael” või tugisammas kapteni selja taga (ja mitmed on märkinud, et kapteni suhtes mitte päris ükskõikne). Ainsa võrreldava tegelase suudab luua (paraku ainult ühes episoodis) Lindy Booth Majalise planeedi minister Alorana.
Lisaks nendele neljale võiks ära märkida kaks laevainseneri – esimese hooaja Hemmer (Bruce Horak – näitleja, kes ongi praktiliselt pime) osutub märksa rohkemaks kui lihtsalt “koosseisuliseks kohustuslikuks tulnukaks”, eriti enda viimastes esitustes. Ja teiseks Igavene Hipi ehk Pelia (Carol Kane), kes vahetas Tähelaevastiku Akadeemia “märksa lõbusama” laevainseneri koha vastu (lantaniidi ehk ülipika elueaga humanoidina ongi tema suurim vaenlane igavus…). Võrdluseks: kolmanda laevainseneri kehastaja Martin Quinn ei suuda Montgomery Scotti koloriiti kahjuks eelkäijatega võrreldavalt välja mängida, vaid paar eredat hetke meenub.
Ühe huvitava kõrvaltegelase (peamiselt esimesest hooajast) mainiks veel ära: piltilusa vulcani-tüdruku T’Pringi (Gia Sandhu), kes Spockiga kihlub, kuid pärast erinevaid käike ja käänakuid ta ikkagi maha jätab. Kes on T’Pringi siinsamas Tallinnas kohanud (ei mõtle välimust, vaid isikuomadusi)…?
Ja siis on seal sarjas päris suur hulk tegelasi, keda valiti muude kriteeriumide järgi ja kelle näitlejavõimed on… erinevad. See jääb küll sarja tegijate südametunnistusele (ja osaliselt ka laiemalt kogu ärklemise käimatõmbajatele). Õnneks on episoodides külalistena sees ka päris häid näitlejaid, nii et päris ära see lugu ei lagune.
Aga kokkuvõtlikult võiks need 30 episoodi jagada jämedalt nelja ossa (30 4-ga ei jagu, aga siiski):
* need, mis täidavad ulmekirjanduse (ja -filmide) põhieesmärgi – inimesi mõtlema panna ja küsida: mis oleks, kui… Näited võiks olla “Tõsta meid kannatustest kõrgemale” (mitte ainult Alora tõttu), “Sehlat, kes sõi enda saba ära”, “Neli ja pool vulcanit”… Isegi avaloos on hea puänt (kapten Pike: “Ütlesite, et võidab see, kellel on kõige suurem kaigas – juhtumisi olen see mina!” ja lõpuks laheneb kõik rahumeelselt);
* need, mis räägivad lihtsalt täiesti korraliku seiklusjutu;
* need, mis on ülemõtlemisega sassi aetud, ja viimaks
* need, kus reaktsioon on “Mäh?” ja ei saa eriti üldse pihta, milleks seda vaja oli.
Aga lõpetuseks mõtlesin, kas ise tahaksin selle loo Föderatsioonis elada. Ilmselt ei tahaks. See lugu annab hulganisti vihjeid (mõned ehk ka rääkijate poolt teadlikult, suurem osa aga vist pigem mitte).
ITSPEA e-kursusel oli sel nädalal teemaks erinevad juhitüübid IT-maailmas. Jälle oli seinast seina lugemist – mõni võttis esimesed Google’is (või ChatGPTs) ettejuhtuvad, mõni teine uuris aga sügavuti ja tõenäoliselt sai esimesest märksa enam teadmisi.
Aga paralleelse muusikakuulamisega jõuame veel ühe pikaealise bändi juurde, kelle 40. aastapäeva tuuri Tallinna kontserdil sai 2018. aasta veebruaris ka ise käidud (ja sellest ka kirjutatud). Tegelikult on mitmete bändiliikmete karjäär aga veelgi pikem, kuna Toto sai alguse stuudiomuusikute bändina (“Kaua me teistele tööd teeme?”). Aja jooksul on bändist läbi käinud mitmeid muusikuid, alguse juures olid põhilised kitarrist Steve Lukather, klahvpillimängija David Paich ja kolm Porcaro venda (Jeff, Steve ja hiljem lisandunud Mike). Eeslaulja on samuti vahetunud, alguses oli selleks Bobby Kimball.
Esimene, endanimeline album ilmus 1978. aastal. Kohe avalugu, instrumentaalne “Child’s Anthem” toob välja selle bändi eripärase saundi, kus raskeroki elemendid on kõrvuti pigem popiliku sündi ja meloodilise helikeelega. Sellisena kõlab ta mõnevõrra sarnaselt teise tuntud tegija, ELO ehk Electric Light Orchestra‘ga. Eriti on ELO kõla (ja ka meloodiakäik) kuulda teises loos “I’ll Supply the Love”, mis on üks kolmest suuremast hitist siin albumil. Teine tuntud lugu, “Georgy Porgy” on pehme popfunk, mis toob meelde omal Totot päris palju kaverdanud Jaak Joala – sellist stiili on siin plaadil üldse palju (“Rockmaker” seevastu meenutab Eestist pigem Karavani). Kolmas ja vist kõige kuulsam on enne lõppu tulev, solist Bobby Kimballi kirjutatud “Hold the Line” (mis on võib-olla ka enda lemmik siit – aga terve plaat on ühtlaselt hea kuulamine).
Nii et võib-olla on see plaat tervikuna pigem popi alla liigituv, aga kindlasti on see hea ja intelligentsemat sorti popmuusika. Kriitikutele Toto ei meeldinud, aga nende arvamus on ennegi asjade reaalsest väärtusest suure kaarega mööda käinud – ka need kolm tuntud lugu näitavad seda üsna selgesti. Ja kõlapildi poolest oli bänd vist veidi omast ajast ees – see on üsna selge “kaheksakümnendate saund” 1978. aasta plaadil.
Juba aasta hiljem ilmunud Hydra on ehk natuke rokilikum. Kuigi alguse nimiloos on nii bändi saund kui harmoonia endiselt äratuntav, on siin märksa rohkem kitarri ja rohkem rokki kui poppi. Samas on ka eelmise plaadi intellektuaalpoppi – väga klassikaline Toto lugu on ulmefilmist THX 1138 inspireeritud “99” (vist ka minu enda lemmik siin plaadil).
Huvitavalt kirju lugu (klaveriballaadi ja kõvemat sorti kitarriroki segu) on ka “Lorraine”, teine samasugune on on “All Us Boys” – veidi võiks isegi Queeniga paralleele tõmmata (eri stiilide kokkusegamise osas – Queeniga võrreldavat vokaali Totol siin plaadil ei ole). Seegi plaat saavutas viisaka läbimüügi, ehkki otseseid hittsingleid siit ei tulnud. Mitmest kohast rõhutati selle plaadi rokilikkust – ise ütleksin, et siin on vaid “White Sister” puhas rokilugu.
1981. aasta Turn Back on aga ka tegelikult rokialbum – väidetavalt tahtis bänd võtta tollal populaarset staadioniroki suunda, kuid selle plaadi läbimüük jäi teistele alla. Huvitaval kombel on mainitud, et sel plaadil on väga vähe keskmist helisagedust – domineerivad kõrged ja madalad. Selle plaadi paralleelina sobiks näiteks Alan Parsons Project – siin on päris vähe kahe esimese plaadi Toto saundi ja ka käike (erandiks oleks “I Think I Could Stand You Forever”, mis on jälle päris erinevatest juppidest kokku pandud). Aga igal juhul ei ole see halb plaat, endale ehk meeldib enim Steve Lukatheri kirjutatud “Live for Today” (kitarripartii on mõnus).
1982. aastal Toto IV salvestamise eel oli plaadifirma bändile kõvasti ajudesse sõitnud ja nõudnud “rohkem hitte”. Mindi tagasi avaplaadi stiili juurde (sellele viitab ka sarnane plaadikujundus), lisati täiendavaid muusikuid ja hästipoleeritud saund.
Ja õnnestus – see ühtlaselt väga hea plaat sai 1983. aastal kuus Grammy auhinda, plaatina- ja kuldplaate tuli kogu maailmast ning kaks kuuest singlist said ikka väga suurteks (“Rosanna” ja “Africa”), ka Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud “I Won’t Hold You Back” jõudis kaugele. Ainuüksi USA-s müüdi seda plaati 4-kordse plaatinanormi jagu ehk neli miljonit. Samas oli see Toto algkoosseisu viimane album – lahkus bassimees David Hungate ja lahti lasti (väidetavalt narkojamade tõttu) solist Bobby Kimball.
1984. aastal tuli välja lausa kaks Toto albumit. Esmalt tavaline stuudioplaat Isolation, millel ainsa Toto albumina on solistiks Fergie Fredriksen (on ka umbes poole laulude kaasautoriks). See on jälle pigem rokilikum plaat, kuigi võib-olla tuntuim laul, “Stranger in Town”, on poprokilugu ning seda pehmemat Totot kuuleb mujalgi. Hea suure-areeni-lugu on “Angel Don’t Cry”, selle järel tuleb Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud pauerballaad “How Does It Feel”. Tagapool on isegi üsna heviliku vokaaliga “Mr Friendly” (paralleeliks sobiks ehk varajane Europe). Täitsa kuulatav plaat seegi, kuigi otseseid suuri hitte siit ei tulnud.
Samal 1984. aastal tegi Toto aga seni ainsa katsetuse filmimuusika vallas – David Lynchi Dune’i filmi soundtrack on põhiosas nende looming. Siin on kaasatud Viini ooperiteatri koor ja orkester, mida juhatab Toto klahvpillimängija David Paichi isa Marty Paich. Film on muidugi palju kordi nähtud ja need muusikapalad tulevad tuttavad ette küll.
Eraldi albumina kuulates on aga ehk huvitavamad majesteetlik ja samas nukker “Leto’s Theme”, olukorra pinget hästi kajastav “The Box” (gom jabbar…), Vladimir Harkonneni teema “The Floating Fat Man” (kuigi natuke on sihuke… lendluudpalli maik juures) ja James Howardi orkestratsiooniga “Trip to Arrakis”.
Kuid suurem osa sellest plaadist mõjub vaid koos filmiga, eraldi kuulates jääb igavaks (liiga staatiline). Isegi Pauli ja Chani teema on minoorne ja veniv, “Big Battle” saab alles lõpu eel hoo üles. Võib-olla ainult “Robot Fight” ja filmis kasutamata jäänud “Paul Kills Feyd” annavad võitluse tonaalsuse edasi. Ja filmi lõputiitritesse pandud “Take My Hand” on vist üldse ainus päris terviklik lugu, ülejäänud mõjuvad pigem fragmentidena. Nii et filmi taustal töötab see muusika küll, albumina eriti mitte.
(jätkub nädala pärast…)
Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.
Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.
Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.
Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.
Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.
Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.
Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv
Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava viite – üsna värske lugu professor John Lennoxilt. Väga hea mõtteaine, sobib ka ülestõusmispühadesse.
Muuhulgas räägib ta viiest märgist, mis iseloomustasid N. Liitu enne selle kokkukukkumist ja mis on kõik väga selgelt nähtaval praeguses läänemaailmas. Nendeks on (minu tõlkes)
* tõe teadlik moonutamine, ideoloogia valitsemine tõe üle
* hariduse asendumine indoktrineerimisega, argumenteerimise asendumine vooruspoosetamisega1, tabuteemade kasv
* perekonna lagundamine
* transtsendentsuse kadumine (inimene ise on kõige ainus mõõt)
* üksikisiku moraalse vastutuse kadumine
Tõsi, kui päris aus olla, siis siinkirjutaja arvates iseloomustasid need märgid toda riiki algusest peale (kogu marksistlik umbluu põhineb nendel) ja see püsis suurema osa XX sajandist – seega võib ka praegune ärklemine Läänes jätkuda veel aastakümne või paar. Aga kokku kukub see niikuinii.
1 Mulle täitsa meeldib see hiljaaegu meedias väljapakutud eestikeelne vaste ingliskeelsele fraasile virtue signalling 🙂 . Tähendab siis olukorda, kus inimene üritab näidata end valitsevaid norme maksimaalselt järgivana ja teha isegi rohkem, kui nõutakse (vanasti öeldi ka “püham kui paavst ise”). Tegelikult on aga eesti keeles selle vasted juba vanast ajast olemas: “vagatsemine” ja “võltsvagadus”.