Silt: huumor

Mõtlemapanev aprillinali

Tänase päeva puhul on igasugu kino lugeda saanud. Terve [L] Slashdot on roosades toonides, kasutab “OMG LOL!!!”-sõnavara ning lajatas vastu õhtut veel uudise sellest, et Microsoft Openoffice.org’i ära ostis; [L] MUME’is on haldjate asemel jedid, päkapike asemel wookie’d ja orkide asemel stormtrooper’id; isegi [L] EKEK veebis sai (yours truly märgataval kaasabil) üksjagu pulli jne.

Aga Distrowatchi lugu [L] “Windows Hasta la Vista” tekitab lisaks äratundmisrõõmule ja naerule ka hirmu. Natuke liiga tõepärased tendentsid on sees – [L] Snake Plisskeni filmid tulevad meelde.

Said suusad juuu…

Nonii, see on siis teine sissekanne WiFi ja Nokia kaudu… Seekord Nelijärvelt.

Suure pühapäevas sebimise järel sai viimaks kolleeg Meelis teeservast peale korjatud ja peale kolmveerandtunnist sõitu olimegi Nelijärvel. Ilm oli ilus ja kui olime asjad tubadesse visanud, laenutas kogu punt suusad-kelgud-uisud ja ronis õue. Siinkirjutaja otsustas paari rahva-Fischerite kasuks – tänapäeva suusakepid tundusid üle 4-5 aasta harjumatult kerged ja ka sedalaadi klambrid olid esialgu võõrad. Aga noh…
Esialgne liikumine meenutas mõnd tublit piimaandjat, kelle kurjad ufonaudid on järvejääle lahti lasknud… Hiljem hakkas veidi juba meelde tulema, ehkki suusad polnud mingit pidamismääret näinud. Otsustasin 4,5km ringi proovida, kuid mingis kohas oli viida suunas rada sootuks puudu ja panin edasi – viimaks leidsin end Aegviidust. Täiskäik tagasi…

Viimased tõusud võtsid päris pehmeks ja maakera tuli mitu korda vastu. Aga sain hämaruses ilusti tagasi baasi. Teised olid kõik juba tagasi.

Söögisaalis köitsid tähelepanu neli maaeluteemalist suurt maali seintel. Miskipärast assotsieerusid need Kakul nelja suure Eesti erakonnaga:
a) üksik morni olemisega hobusemees öös kodu poole veeremas – lühiajalise eduga Res Publica
b) viljalõikajad – “mis ripakil, see ära” ehk reformikad
c) karujahistseen – Isamaaliit, kes vahel ka vene karu julgeb õrritada
d) hirmus läbu kõrtsilaua taga – muidugi kesikutest kohukesemeistrid

Täiendav detail: läbupilti täiendas mingi must liduv elukas, kes pidi autori arust vist kass olema – kuna aga peletis oli suht paharetliku lõustaga, pidas meie töökas kollektiiv seda ilmutist viinakuradiks…

Vat niipalju praegu. Järgmistest muljetest juba homme.

Metallica a la Country

Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.

Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.

Jalamo-sensei laager

… toimub sel nädalavahetusel Tallinnas Saku tn 8. Täna oli kobujutsu ja Yuishinkai karatel põhinevad enesekaitsetehnikad, homme veel kobujutsut (sai ja bo). Kakk lootis end ka vööeksamiks vormi saada, kuid sellega on lood kehvad – tehnikat veel kuidagi on, lihtlabast võhma aga pole kohe üldse mitte. Nojah, sügissemestril kolme töökoha vahel jooksmine ei ole just tihti lubanud trenni teha. Nüüd tuleb veel kuu aega hoolsalt harjutada, siis on ehk jaanuari lõpus järgmises laagris lootust kobujutsu rohelise vöö eksam ära teha. Kaks trennikaaslast aga tegid täna esimese, kollase vöö edukalt ära – õnnitlused neile!

Õhtul käisime soomlastega koos Mustamäe Chopsticksis söömas. Nägime tee ääres üht maani täis kodanikku, pudel käes – siis kostus tagaistmelt andekas kommentaar: “Pojalla on pyöreät kenkäpohjat!” (maakeeli siis: “Poisil on ümmargused kingatallad!”). Kakk pidi pingutama, et rooli mitte naeru tõttu lahti lasta… Tõsiselt hea väljend ju. 🙂

Nüüd tarvis kähku põhku kobida, muidu ei pea homset mahvi üldse vastu.