Rubriik: Muljed

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

autor.ee

Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.

Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…

Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.

Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.

Aastaalguse mõõgalaager

… toimus täna [L] Mitsubachi klubi dojo’s Saku tänaval. Rein-sempail tuli aasta lõpus huvitav idee ajada kokku suur hulk eestimaiseid katanavibutajaid ja teha üks kogemustevahetamislaager. Mõeldud-tehtud. Tänaseks tuli siis kokku paarkümmend huvilist, juhendajateks olid kolm härrat (igaüks tegi ühe ca pooleteisttunnise trenni), kellega kõigiga on Kakul eri aegadel olnud au koos trenni teha – Rein Paluoja (Muso Shinden-ryu iaido), Ville Jehe (kendo) ja Priit Dello (Hontai Yoshin-ryu iai). Asi kukkus väga mõnusasti välja, kõik kolm eri stiili tõid välja nii palju ühiseid punkte (rohkem kui esialgu arvasime) kui ka mitmeid huvitavaid erijooni. Kakk sai ka üle jupi aja mõõga pihku ja oli üpris rahul. Järgmisest nädalast saab loodetavasti jälle Priidu juures vehkima hakata.
Rein lubas järgmisel aastal samasuguse laagri uuesti teha – sedasorti asi on täitsa väärt traditsiooniks saama.

Hommikused liiklusmuljed

Hommikul viis Kakk Kiisu autoga tööle ja hakkas siis mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole veerema. Vambola peatuses tõmbas foori taga kõrvale uhke tume Mercedese sportkupee (numbriga 140… OK, tähekombinatsiooni ei ütle). Nagu tuli roheliseks läks, pani kutt kummide vilisedes minema. Esmalt oleks ta vaat et ühele pollarile järgmisel ristil küljelt sisse sõitnud (kahjuks see ei reageerinud), siis kimas autode vahel laveerides (ja muidugi ilma ühegi suunamärguandeta) linna poole. Magistrali ristmikul aga istus ta niikaua foori taga, et Kakk talle jälle sappa jõudis. See mersumehele ilmselt ei meeldinud ja ta üritas ikkagi näidata, kellel parem auto on. Vilgutas ees sõites iga paari sekundi tagant piduritulesid – ilmselt oli gaasijalg nii raske, et muidu oleks enda ees olevale autole sisse põrutanud. Lõpuks sai siis esimesest mööda ja lendas autode vahel laveerides (endiselt ilma ühegi suunata) linna poole.

Võimalik, et kodanikul oli kõht lahti või mõni muu tervisehäda ja kiirustamine oli õigustatud. Samas… Koskla ristile jõudes oli mersu endiselt vaid paar autot eespool. Nii et õpetuseks kõigile sarnastele (ilmselt juhiload ostnud) roolijobudele – hommikul autode vahel nõeludes riskite vaid mõnele omasugusele sisse sõita ja pasunasse saada. Ajavõitu see kuigivõrd ei anna.

EEA missa Harkujärvel

Eile toimus juba mitmendat aastat Eesti Evangeelse Alliansi aastaalguse palvenädala avalöögina (järgneb nädal aega teenistusi eri kirikutes) missa Harkujärvel. Märkimist väärib asjaolu, et sel aastal oli ühinenud ka roomakatoliku kirik – isa Philippe oli kohal, teenis kaasa ja pidas väga heas eesti keeles jutluse (nädala juurde kuulub ka tava, et jutlust peab igas kirikus mingi teise kiriku esindaja). Armulauast ta siiski osa ei võtnud – arusaamad on veel liiga erinevad. Kuid juba selle pildi peale, mis eile Harkujärvel avanes, oleksid kasvõi iirlased lakke karanud – ühe ja sama altari ees on kaelakuti koos baptist, metodist, luterlane, anglikaan (või noh peaaegu – EKEK on sellele kirikule suht lähedane) ja katoliku piiskop! Iseenesest ju võiks öelda, et nii tegelikult peakski – kuid kui arvestada mitme sajandi jooksul kuhjunud jonni ja vastuolusid kirikute vahel (häbiasi, aga reaalsus), oli pilt üpris pretsedenditu. Õnneks on Eestis üldse kirikutevaheline koostöö viimastel aastatel üpris laialdane ja omaaegset Olevistes kogetud suhtumist “luterlased lähevad põrgu” enam eriti ei kohta.

Igatahes täitsa tore õhtu oli.

Head uut aastat!

… tuleks siinkohal soovida kõigile, kes siiakanti satuvad. 🙂

Käisime Kiisuga aastavahetust vastu võtmas Kaku vana sõbra ja grupiõe Katrini pool Kloostrimetsas. Hästi armas koht ja mõnus seltskond. Keskööks sõitsime autodega Viimsisse ja vaatasime linna kohal ilutulestikku. Seal jõudis taas kord pärale, kui väärt nähtus head sõbrad ikka on – eriti veel vanad sõbrad. Aitäh selle toreda aja eest!

Ja keda seal polnud, siis neile kõigile siitpoolt ikkagi parimad soovid uueks aastaks. Olge sama mõnusad kui alati olete olnud…

Jõulumuljeid

Üldiselt olid n.ö. ametlikud jõulupühad (sest jõuluaeg kestab ju tegelikult kuni kolmekuningapäevani) sel aastal mõnusalt rahulikud. Kakk käis kolmel päeval kirikus pilli saagimas – täna oli seal kõnelemas ka üks vana sõber, kellega kümne aasta eest sai koos bändi tehtud; nüüd on sell koolidirektor, kuid kitra väänab endiselt ja ehk õnnestub midagi uuesti aretama hakata. Üks tema omaaegne ilus ballaad sai kunagi ka sündiga fonosse tehtud, nüüd oli hea autorit üllatada. 🙂

Täna olid Harkujärvel külas ka vanamuusikaansambli Camerata Vocale daamid (huvitav, kas sinna võetakse pikkuse alusel? Igatahes on need kenad leedid eesti keskmisest üsna tublisti pikemad 🙂 ). Väga tasemel muusika – kes kusagil peale juhtub, soovitan soojalt kuulama minna.

Eile käisime kogu perega (juppide tõbisuse kiuste) Lepikul Kaku esivanemaid ja nende igasuguseid elukaid kaemas. Vahva oli. Väikevennast Julvan tõi Kakule sushikomplekti – ei tea, kas keegi sai teada, et Kakk just neljapäeval sushitegemise kiirkursusel käis (täpsemalt õppisime Hontai jutsurahvaga siiski futomaki tegemist – ja imede ime, need kaks rulli tulid üllatavalt autentsed ja söödavad välja)? Muidugi käis asja juurde ka suur söömine ning täna tuli enne sauna korralikult kuuris kotti lüüa, et liigseid kilosid veidigi maha kulutada.

Oma uue ketsiga olen väga rahul. Liigub teine ilusti, kogu pesakond mahub kenasti sisse ka. Jaanuaris tuleb talle juba esmane hooldus teha, esimene 1000 km saab ilmselt siis täis. Aga ikkagi on mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis julla järgmisena alt ära kukub.

Aastavahetuseni jäänud päevadel tuleb tööasju ajada, puhkust ei hakanud võtma. Näis, palju meil rahvast tööl on. 🙂

Jõululaupäeva hommikupoolik

Esmalt Kakk põõnas mõnuga ja kaua. Siis hakkas Kiisu kodus urisema ja ajas kõik maja koristama. Kui pilt natuke parem sai, võttis Kakk seni lugemata Ekspressi ja Areeni ning istus kohvitassiga maha.

Areenis on kohustusliku jõuluaegse nähtusena erinevate intellektuaalikeste targutusi-keerutusi jõulude teemal, enamik neist allakirjutanu arvates üsna ebaadekvaatsed (vt ka Kaku [L] üht eelnevat kirjutist usundiõpetuse teemal). Aga seekord on seal kaks tõeliselt head lugu ka.

Esmalt arhitekt Karin Pauluse valusalt sarkastiline kirjutis Tallinna arhitektuuripornost ja kinnisvaraarendajate matslikkusest. Häbi ja paha hakkab, aga paraku on see meie reaalsus. Olemasoleva lolluse taustal ei näigi autori düstoopiad Ühispangale jupi otsa ehitamisest või kalmistule rajatavast elamurajoonist nii võimatud. Kakk muide näeb mõningast seost arhitektuuriporno ja eespoolkirjeldatud võhiklikkuse vahel.

Teiseks muidugi transkript näitekirjanik Harold Pinteri juba palju laineid löönud sõnavõtust Nobeli auhinnatseremoonial. Pole nii julget ja otsekohest juttu enam kaua aega lehest lugenud. Ei oskagi midagi lisada – Mr. Pinter on kõik ära öelnud.

Nii et Areeni lugemine võttis päris mõtlikuks. Kaua aga filosofeerida ei saa – tuleb minna kuusepuud hankima, kella viiest on Harkujärvel jõuluõhtu ja tuleb pilli mängida.

Igatahes sooviks kõigile siiasattunuile häid ja rahulikke jõulupühi – näe, isegi lund sajab ja pessimistide ennustused mustadest jõuludest ei pidanud paika. Ehk tuleb ka uus aasta ilusam, kui pessimistid mõtlevad. 🙂