Silt: huumor

Rahvakalendrit sirvides

Vanarahvas teab rääkida, et juba hallidel aegadel peeti hilissügisel kadripäeva ja andresepäeva vahepeal mitmel pool Eestis ka põõsapugemispäeva. Nimi tuleneb mitmel pool täheldatud kombest, kus noored mehed panid kollased riided selga, hiilisid põõsastes ja külavahel ringi ning katsusid hooletuid möödakäijaid ehmatada, hüüdes: “Ah sa mait, mis sul siia asja?!” Kes kõige rohkem inimesi hirmutada suutis, sel pidi kogu järgmine aasta viinaraha jätkuma.

Sel päeval käisid mõisahärrad koos kiltri, kupja ja aidamehega oma alamaid üle kaemas – kes oli aasta läbi tublisti tööd rabanud, võis saada härralt isegi kolm kopikat raha, laisad ja lohakad talumehed said aga õhtul mõisatallis vitsu. Paljudes mõisates oli ka tavaks sel päeval müüritöid teha.

Eraldi tasub märkida ära Kapa-Kohilas kujunenud tava – seal nimelt oli kombeks ööl vastu põõsapugemispäeva kohaliku postijaama hoone tarade ja palakate abil nii ära ehtida, et jaama ennast üldse näha polnud. See pidi aitama kurja silma ja kaetamise vastu ning tooma järgmise aasta jooksul sinna rahakaid ja asiseid rännumehi.

Seega on tegu ühe teenimatult unustusehõlma vajunud tähtpäevaga.

Sünnipäev sirtakiga

Nimekaim Kaido Eriste (ehk [L] EKEK nomenklatuuris isa Thomas) pidas eile Pärnu-Jaagupis oma 40. juubelit ja koos sellega veel mitut perekondlikku tähtpäeva. Pikem seltskonnakroonika (samuti siinkirjutajalt) leidub [L] EKEK veebis, siia paneks ainult ühe tõsiselt laheda pildi, kus sünnipäevalaps koos teiste härradega sirtakit tantsib. 🙂

Sirtaki EKEK moodi

(märkus: algul tõmmati Kakk kah tantsima, aga hiljuti väänata saanud jalale see üldse ei meeldinud ja tuli järele jätta)

Miks mõisa aeg kole oli

Eile rääkis Jaanus Luks ([L] Mella isa) peale Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses toimunud trennitutvustust (kaikad ja muu sihuke) teemaga haakuva tõestisündinud loo.

Nõuka-ajal pidid lapsed mõnelgi korral sihukest tsirkust tegema nagu agitbrigaad. Poliitteater ühesõnaga, sisult õpetlik ja kommunistlik, vormilt meelelahutuslik. Tihti tehti selles vallas üksjagu kas siis alltekstiga või teadlikult napakasse hüperbooli keeratud asju (Kakul meenub üks omaaegne toksikomaania eest hoiatav sketš, kus klassivennad laval “liimi nuusutasid” ja siis peavaluga ärganu käest tuleb küsimusele “noh, missa nägid ka?” vastus “Nägin, nägin…! Päkapikke nägin. ROHELISI päkapikke. Aiiii, ära hammustaa!”).

Aga too Jaanuse lugu rääkis täiesti tõsimeeli tehtud etendusest, mis pidi rahvale selgitama mõisa-aja talupoegade rasket elu. Laval kujutati surmväsinud vaimunaisi mõisas tööd tegemas ja pealelugeja leelutas paatosliku Levitani (või Orson Wellesi) häälega:

“Ja naised pidid ööd läbi tööd tegema… RASKET, rasket tööd. Ja kõige selle tasuks ei saanud nad midagi muud kui keppi…. keppi…. keppi ja ainult keppi…”.

Seda oleks tõesti näha-kuulda tahtnud. 😛

Bingo Al Gore’iga

Tuli siin Kiisuga rääkides jutuks selline lahe fenomen nagu bullshit bingo ehk siis üks edukamaid kantseliidi vastu võitlemise meetodeid – koosolekul osalejatele jagatakse lotostiilis tabelid erinevate kantseliidiväljenditega (“meetmete rakendamine” jms), märgitakse need kõneleja jutus esinemisel ära ning esimesena rea või veeru täissaanu peab kargama püsti ja karjuma “Bullshit!” (maakeeles sobib võiduhüüdeks väga hästi “P..sse!”).

Seepeale leidsin netist ühe MIT klassikalise häki 1996. aastast, mil sellist asja (tookord veidi viisakama nimega buzzword bingo) tehti MIT aktusel esinenud Al Gore’ile. Tabel on [L] siin.

Mereröövlijutupäev ja uus kernel

Interneti folklooris on olemas üks lahedalt napakas tähtpäev – 19. septembril tähistatav [L] Talk Like A Pirate Day ehk mereröövlijutupäev. Sel päeval peavad kõik asjaosalised kurja Silveri moodi kõnelema.

Sel aastal ilmutas Linus Torvalds sel päeval Linuxi kerneli uue versiooni. [L] Joe Barr teab kirjutada, et teadaanne olevat üsna kohases keeles olnud. 😀

Filmielamus: Con Air

Nagu ilmselt juba eelmistest filmijuttudest aru saab, armastab Kakk madinafilme. Pealkirjas mainitud lugu on viimase nädala jooksul kaks korda telekas jooksnud ja sellest pole varem kirjutatud, nii et teeb seda siis nüüd.

Con Air on küll Hollywood, aga üsna väga hea Hollywood. Loo lähtepunkt – heatahtlik kutt, kel ei jää enda ja sõbratari kaitsmiseks purjus pättide eest muud üle kui üks neist mättasse lüüa ning kes selle eest pikaks ajaks vanglasse satub – kõlab kuidagi koduselt. Umbes nagu JOKK… Sellele järgnenud vangla-ajast libisetakse üle, kuid tore ja soe on isa ja tütre (kes üksteist kunagi näinud pole) kirjavahetuse näitamine. Siis aga algab päris film – Nicholas Cage’i mängitud (üldse on see film tipptegijaid täis, eks see annab ka juurde) Cameron Poe saadetakse tapiga teise vanglasse, et amnestiat arutada. Lennuk on retse täis, üks hullem (ja koloriitsem) kui teine. Ja retsid otsustavad lennuki oma võimusesse saada ja kuhugi soojale maale kolida.

Tipptase on muidugi John Malkovichi Cyrus “The Virus” Grissom. Kuuldavasti loetakse seda rolli üheks parimaks kurikaelakehastuseks ning vist õigusega. Karismaatiline kuju, räägib väga korrektset inglise keelt (kaitses vangis olles doktorikraadi…) ning on samavõrd intelligentne kui julm. Film on häid one-liner‘eid täis. “Would you identify yourself, pleeaasee?” läbirääkija telefonikõne peale, reeturist latiinole tuld otsa pannes (teine kisab “Cy!”, Viirus täiendab “…onara!” ja viskab koni…) jne.

Värvikaid tüüpe on veel (visionäärist neegerterrorist Diamond Dog, pisikene pede Sally-Can’t-Dance, jõhker vägistaja Johnny-23 jt). Kuid isegi vist Viirus kahvatub teise tippnäitleja Steve Buscemi esitatud Garland Greene’i ees. Loo edenedes tuuakse “Marietta Tükeldajaks” tituleeritud väidetav 39 inimese tapja eritranspordiga lennukisse. Seal lastakse ta lahti ning sarimõrvar osutub täitsa inimeseks. Üsna isemoodi inimeseks küll …

Ja kui siis too kõhetu maniakk vahepeatuse ajal jalutama läheb ja ühe väikese tüdruku leiab, käivad vaatajal juba ette judinad üle selja. Päris pikka aega – ka veel siis, kui tüdruk küsib “Are you sick?”… Ja siis hakatakse koos nukkudega mängima ning “He’s Got The Whole World In His Hands” laulma… Johhaidiii. Ja kui Garland lahkub, jääb tüdruk lennukile järele lehvitama.

Filmi parim tsitaat pärineb samuti Garlandilt, kui vangid lennukis Lynyrd Skynyrdi “Sweet Home Alabama” saatel ringi kargavad: “Define irony: a bunch of idiots dancing around on a plane to a song made famous by a band that died in a plane crash. ”

Filmi lõpust oleks too tagaajamine võinud ära jääda. Pritsuauto küljes kõlkumine jne läksid liiale, eelmised madinad olid märksa usutavamad. Hästi ja efektselt oli lahendatud aga lühike ja tappev käsivõitlusstseen angaaris, kus Poe mõne sekundiga kaks latiinot auti lööb ja siis agent Larkiniga tõtt vahtima jääb.

Tõsiselt sürr koht on ka hädamaandumine Las Vegases, mille eel mitmed kanged retsid surmahirmus ruigavad: “We’re gonna die!!”, Garland aga üürgab stoilise rahuga üle lennuki laulda “He’s got the whole world in His hands….”. Sürri on üldse filmis üksjagu, kasvõi jobust agendi sportauto, mis startiva lennuki sabas talle köie otsas järgi lendab, või taevast penskarite autokapotile sadav laip.

Kompliment veel lõpukaadri osas – peale ilusat happy end’i läheb pilt kasiinosse, kus Garland rahumeeli kokteili limpsib ja mängib. Kusjuures filmi kiiks on selles, et alguses jõleda sarimõrvarina esitletud selli põgenemise üle võib sealkohas pigem heameelt tunda, samas aga jääb täiesti lahtiseks, mida isand Greene hiljem ette võtab…

Nii et täitsa lahe vaatamine. Samasse klassi Arnie “True Lies”-i või mõne muu sarnase looga.

LEARN-projekti jämm Haapsalus

Peale kolme tööpäeva Tallinnas kolis [L] LEARN suvekool eile õhtupoolikul Haapsallu. Algselt ei pidanudki ma sinna minema, kuid siis arvas Mart, et võiksime natuke musa teha. Harkujärvelt sai kogu kilakola autosse topitud ja aidaa minema Haapsalu poole.

Ilm läks suht koledaks, nii et plaanitud õuepeost ei tulnud ilmselt eriti midagi välja. Rahvas majutati [L] Haapsalu Kutsehariduskeskuse ühikasse ja pidu korraldati sealsamas keskuse fuajees – väljas varjualuse all grilliti ja muu jämm käis sees. Vedasin ühe kohaliku abivalmis selli abiga kogu kupatuse fuajeenurka ning panin üles. Kohapeal leidus isegi veel võimendust, mida kasutada sai, nii et bändinurgake tuli isegi päris korralik.

Viimaks laekus ka rahvas pikkamööda kohale, alguses oli asi suht vaikne. Süüa-juua oli päris palju, aga meie vaeste türklaste peale oli jälle nati liiga vähe mõeldud (sama jama oli ka teisipäeval, kui lõunaks roojase looma liha serveeriti) – grillvorstid ja veinid… Õnneks oli ka salatit ja kana, aga vett tuli küll veel poest juurde tuua.

Sõime kõhud täis ja kobisime Sebastianiga bändinurka jämmima, päris lõbus oli. Kutt on natuke sihuke Buddy Holly välimusega kah, niiet kõlbab vanu rokenrolle kammida küll. Siis tuli ka Mart ja saime natuke harjutada (pärast pakkusin küll välja, et meie kollektiivi nimi peaks olema “NRB” ehk “No Rehearsals Band”), klaverisaatega “Nii vaikseks kõik on jäänud” tuli päris ilus välja. Kuna paistis, et asi jääb hilja peale, otsustasin öömaja küsida – kuna rahvast oli vähem tulnud kui esialgu plaanis, oli vabu kohti piisavalt. Hea oli, et seda tegin…

Siis tulid türklased küsima, kas saab nende läpaka võimu sappa ühendada. Väikese jooksmisega saime vajalikud juhtmed ja läks lahti – ehtne türgi disko korraliku tümaka ja idamaise muusikaga. Rahvas pandi kõik kõhu- ja muid tantse tantsima. Päris vinge oli. Lisaks pakuti veel ka lukum’i ja ehtsat türgi kohvi, mida miskise aparaadiga kohapeal tehti – päris ehe asi oli.

Siis lasti ka teistel rahvastel esineda – eestlaste arvesse läksime ilmselt meie Mardiga, aga teisedki olid väga vahvad. Lätlanna Anita laulis a cappella ühe läti rahvalaulu, soomlannad tegid plaksumängu nende rahvalaulu “Sinisia punaisia ruusunkukkia kannan kullalleni” (mida muidugi kästi rahval kaasa laulda!) saatel. Siis aga…

Läpakale keerati tuurid peale ja hakkas kostma tuttavat mörinat “Haarrrd Rooooccck Haallellluuujaahh!” ning laval hakkas kalpsama ringi Lordi. Tegelikult muidugi Niina, Riina, külalissoomlane Steffi ja adopteeritud soomlane Hans, kõigil grillfooliumist improviseeritud maskid peas. Hansu seljas olid miskid papist tiivad kah – need muidugi päris-Lordist erinevalt automatiseeritud polnud ja Riina pidi neid käsitsi lehvitama. Johhaidii, mis pilt…

Lordi Haapsalu moodi

Pärast mängisime Mardiga veel ühe seti, nüüd siis juba publiku ees. Võeti soojalt vastu küll, eriti toosama “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja ekspromptina lauldud Brian May “Too Much Love Will Kill You”. Õhtu lõpetasin paari sündiimprovisatsiooniga.

Pärast olime kapitaalselt kapsad. Mardi hääl oli läinud ja Kakk seisis vaevalt püsti. Üleväsimus oli nii suur, et pärast ühikas magama jääda ei saanud (türgi kohv kah veel ju) ja viimaks tuli va migreen kallale. Osa toitu tuli ülakaudu välja ja lõpetas vetsus. Vastik värk. Aga tänu sellele sai paar viimast hommikutundi natuke magada.

Hommikulauas oli rahvas suht unine ja mõned olid üldse puudu, aga kõik olid rahul. Peale sööki läksid teised oma esimest töösessiooni pidama, mina keerasin otsa Tallinna poole. Korjasin tee äärest ka paar hääletajat peale. Koju jõudes keerasin siruli ja põõnasin oma 5 tundi.

Suvekool kestab veel terve järgmise nädala – kui oma artiklite-värkidega valmis jõuab, siis lähen ehk veel lõpus sinna. Vahva seltskond on.

Mõned pildid on veel [L] Flickr’is, võib otsida ka teiste osalejate pilte märgendiga learnip2006 (põhiliselt Sebastiani omad).