Silt: mõtted

Jututund raadios

Tänaseks kutsus isa Heigo Kaku oma Raadio 7 saatesse külaliseks. Kuna enne polnud raadios niimoodi käinud, siis oli päris huvitav.

Jahvatasime kolmekesi (lisaks veel isand Jaan Bärenson, keda oli üle hulga aja kah tore jälle näha) igasugu asjadest, alates Kaku minevikust ja lõpetades kristluse, iiri muusika, puuetega inimeste, võitluskunstide, Linuxi ja peak oil’iga. Tüüpilise kakuliku repliigina sai oma viimase aja lemmikluuletus, Olavi Ruitlase “Arvudi”, kah sobivas kohas ette loetud, samuti Offf’i surematu repliik itimeeste soengute kohta (kolmest mehest stuudios oli üks patsiga, üks habemega ja üks mõlemaga). 🙂

Kuna muusikavalik jäeti enda teha, siis läksid saatesse (loodetavasti) sobivatesse kohtadesse Bruce Springsteeni “No Surrender”, ABBA “Slipping Through My Fingers”, Eden’s Bridge’i “El Shaddai” ja Crux’i & Reverend B “The World To Come”.

Eks kui see millalgi eetrisse läheb, siis saab ehk kuulda, mis asjast välja tuli.

Paar lugu

… veel lõppenud “Kahest taktist”.

Esmalt näide sellest, et ka lollusi peab oskama teha. Iiris Vesiku tõlgendus [L] Sandra Dee loost on ühelt poolt täpselt nii ülekeeratud vindiga kui Andres Dvinjaninov tal seda teha käskis, teisalt aga on lõpunoodid tõeliselt vägevalt esitatud. IMHO üks paremaid selle kuulsa ja ülinapaka muusikalinumbri esitusi üldse.

Teiseks aga neljandaks jäänud Sandra Nurmsalu ja Evanescence’i laadis tumeromantiline tõlgendus Sven Lõhmuse loost [L] “Velvetiin”. Metsa see Black Velveti originaal – see lugu on tegelikult kirjutatud just sellele tüdrukule. Müts maha arranžeerija ja bändi ees – uhke sündisaund, kaks võimsat kitarri, tavapäraselt kvaliteetne taustavokaal, hea rütmipilt. Olge head, tehke see lugu Sandra esituses ja samas seades uuesti linti! Siin esituses on ehk paar pisikest vääratust, aga sellest saaks uskumatult hea loo.

Uusaastasoov

Just lõppenud “Kahe takti” finaalis kõlas [L] üks väga hea rokklugu, mis sobib oma sõnumilt ka uusaastasooviks kõigile sõpradele. Keep rockin’!

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Of a better life
In this world
Divided by fear
We’ve gotta believe that
There’s a reason we’re here
Yeah, there’s a reason we’re here

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

See the truth all around
Our faith can be broken
And our hands can be bound
But open our hearts and fill up the emptiness
With nothing to stop us
Is it not worth the risk?
Yeah, is it not worth the risk?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Cause these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

We can’t go on
Thinking it’s wrong
To speak our minds
I’ve gotta let out what’s inside

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Can we get it right?
Yeah, well can we get it right?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Because these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Ilus mõte

Christdot kirjutab sellest, kuidas [L] USA katoliiklastest keskkoolipoisid on loonud Arimaatia Joosepi Seltsi. Nimele vääriliselt (Joosep oli jõukas mees, kes kauples roomlastelt välja ristilöödud Jeesuse surnukeha ning lasi selle väärikalt matta) pakuvad nad end vabatahtlikeks kirstukandjateks nende inimeste matustel, kel pole siin maailmas midagi.

“Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40)

Jõululaupäev

Üle hulga aja üks rahulikum päev vähemalt. Magasime kõik kaua, siis läksime poodi ja enne kojusuundumist peatusime Pappa Pizzas. Muide, Selveris müüakse hästi sürri pildiraamatut – [L] Werner Holzwarthi “Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe”. Kiiksuga huumori armastajatel tasuks üle vaadata…

Maks sai jälle pühadeks Ädu-Krõõda juurde hüppesse ja kuna sai lubatud ta õhtusele missale kaasa vedada, siis tuli sinna järgi minna. Kodanik aga tegeles taas mediteerimisega ühes teatavas asutuses (nagu tal tavaks on) ning nii saime minekule üsna hilja. Harkujärvele jõudes oli teenistus juba alanud – õnneks oli Jaanus väljas, kelle abiga saime tooli trepist üles toimetatud.

Kirik oli tänase päeva puhul puupüsti täis nagu alati, kõik kulges ladusalt. Isegi Maks suutis vait olla. 🙂 See-eest oli nii tulles kui minnes filosofeerimist mehemoodi – see sell suudaks oma jutuga vist üksinda terve Platoni Akadeemia ära täita. Aga vahva oli.

Eestikeelne Koraan

… olevat nüüd väljas.

Peaks millalgi endale ka hankima. Kallis on ta muidugi küll, 600 krooni pole raamatu eest naljaasi. Aga vähemalt on kindel, et tõlge on igati tasemel – hr Udam (rahu temaga, nagu moslemid ütlevad) oli ilmselt oma aja üks alahinnatumaid eestlasi. Kakk on tema pojaga koos kelgutanud ja tema proua käest jaapani keelt õppinud – naabermaja mees oli. Selline vaikne ja veidi isemoodi, aga meeldiva olemisega ja paar korda külas käies nägi korteris tohutut hulka raamatuid.

Aga need, kes portaalides uudise peale bin Ladenist patrama hakkasid, võiks küll parem vait olla.

APDEIT 25.12 – raamat olevat poodides kahe tunniga läbi müüdud. Aga näe, ema sattus peale ja kinkis jõuluks. Aitäh! 🙂

Paar toredat asja

Esmalt lugesin eile Ekspressi (varem ei jõudnud) ning seal oli lugu Mäo avariist.

Poleks uskunud, et Eesti press suudab sedalaadi loo teha. Uurivale ajakirjandusele omaselt detailne ja samas neutraalne, mitte süüdlasi otsiv (hea kontrast veebikommentaaridega samal teemal). Ja mis kõige rohkem imponeeris – see, kuidas sedalaadi traagilisse loosse oli Tarmoga seoses isegi väike huumorinoot põimitud. Tarmot põgusalt teades võib öelda, et talle oleks selline meenutamine ilmselt meeldinud. Mees oli oma elus mees omal kohal – nüüd on ta siit läinud ning tuntud tarkus “sündides tulid siia nuttes ning kõik teised ümberringi naersid õnnelikult – mine nii, et ise naerad õnnelikult ja mahajääjad nutavad” on tema puhul küll paigas. Kui kunagi endal minek on, võiks meenutamine samas stiilis olla.

Ja teine tore elamus oli eile telekast vaadatud “Eestimaa uhkus”. Meie negativistlikus “lemmiktoit-on-teine-eestlane”-ühiskonnas on selliseid asju hirmsat moodi vaja. Ning tõesti, Eestimaal on toredad inimesed täiesti alles. 🙂

Filmielamus: The Hunted

Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.

Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).

Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.

Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”

Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.

Benicio del ToroPekka-Eric Auvinen