Rubriik: Arusaamad

arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)

Vend Rogeri lahkumine

Tänasest [L] Päevalehest võib lugeda kurba uudist – vaimuhaige rumeenlanna (EPL ei maini vaimuhaigust, Wikipedia aga küll) tappis õhtupalvuse ajal [L] Taizé vennaskonna asutaja, 90-aastase [L] vend Rogeri.

Erinevalt samuti hiljaaegu lahkunud Johannes Paulus II-st katoliku kirik kardetavasti Rogerit pühakuks ei kuuluta (vt. Wikipedia artiklit), kuid ta on selle vähemalt samavõrra ära teeninud. Taizé on ehk parim tänapäevane näide sellest, kuidas saab lihtsate vahenditega ületada inimestevahelisi erimeelsusi ja teisitimõistmisi. Vend Roger jättis maailmale üliväärika pärandi.

Kahju, et üks hea mees on siit läinud. Kuid nagu ka Johannes Pauluse puhul öeldud sai, võib vaimusilmas kuulda sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).

Filmielamus: Mees ilma minevikuta

Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.

Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.

Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).

Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).

Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…

Kolm hurraad Europarlamendile

… kellel jätkus meelekindlust seista vastu suure rahakoti ja libeda jutuga lobbymeestele ja tõmmata tarkvarapatentidele vesi peale. Lähemalt võib lugeda näiteks [L] FFII vastavalt lehelt, kuhu palju selleteemalisi linke kogutud. Siiski ei peaks vist enne õhtut hõiskama – kord juba lükati see lollus tagasi ja Euroopa Komisjon vedas selle kõiki elementaarseid mängureegleid rikkudes uuesti üles. Nüüd aga on neil seda vähemalt tublisti raskem teha. Tubli töö, parlament! Ja teadaolevalt vähemalt paar Eesti saadikut aitasid sellele ilmselt kaasa, nii et vahelduseks polegi häbi eestlane olla.

Tüng india moodi

The Reg kirjutab jälle huvitava loo sellest, kuidas kasumijanus briti pangad oma teeninduskeskused kõik Indiasse on deporteerinud ja kuidas siis kohalikud sullerid kogu konfidentsiaalse info (kasutajatunnused, paroolid, passinumbrid – ühesõnaga kõik vajalik ideaalseks identiteedivarguseks) rõõmsalt maha parseldavad. Tegelik lugu on pärit kõmulehest [L] The Sun, kelle reporter pättide juures ostjat mängis ja kõik vajaliku ka kätte sai.

Muidu oleks isegi natuke naljakas (kui aus olla, siis IT vallas on kogu brittide värk allakirjutanule juba kümmekond aastat küll üsna retarded tundunud – olgu siis tegu Interneti pikka aega takerdunud levikuga, võrguligipääsuga ülikoolides või tarkvarapatentide fännamisega), aga tahaks väga loota, et rootslaste omanduses olevad Eesti pangad samalaadset kokkuhoidu idapiiri tagant otsima ei hakka…

Nõmme liiklus

Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.

Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.

Ameerika käärib?

Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.

Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…

Orwell, Orwell, hakka pähe

Kes tahab veenduda, et Orwelli raamatutes kirjeldatud ideed pole ka reaalsuses kuhugi kadunud, võib lugeda naljakat veebilehte aadressil [L] http://www.europe4drm.com/index.php. Eriti lõbus on seal ära toodud BSA “analüüs”. Nii levivadki juba ka siinmaal igasugused huvitavad mõtted kõigi arvutite maksustamise kohta, nagu ühest tänahommikusest meilivahetusest selgus…

Kusagilt Lõuna-Eestist on meelde jäänud tore vanasõna “Pusso ep saa kõrgemb lasta ku mulk om”.

Huvitav kirjatükk ida poolt

Delfi teab kirjutada, et ühes idapoolses riigis ilmus üks põnev raamat, kus Eesti tuntud tegelased üsna äraspidi rollis esinevad.

Kakk võtab siis hoogu ja hakkab millalgi kirjutama ulmejuttu (“Kaua-kaua aega tagasi, ühes teises galaktikas…”) Venekirveste galaktikast, mida valitseb impotentne, skisofreeniline, segase soolise identiteediga ning väljanägemiselt makaagi ja tolmuimeja ristandit meenutav hirmuvalitseja Pudimir Lenin-Vlatin – ja selle jõletise ülemvõimu kukutab viimaks kohalikele appi lendav, murumütse kandev ja hambuni relvastatud Kuldne Trio. Finaalis lauldakse üle kogu vabastatud galaktika kooris “Kes ei tööta, see ei söö!”… Raamatul oleks kindla peale minekut.

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.