Rubriik: Arusaamad

arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)

Miyagi-sensei lahkumine

Tänane [L] Päevaleht kirjutab, et Los Angelesis suri 73-aastasena Pat Morita, kes ehk oma tuntuima rolli tegi “Karate Kid”-filmisarjas Kesuke Miyagina. Kakk kirjutas sinna kommentaaridesse ka [L] väikese järelehüüde.

Lisaks veel paar toredat asjaolu, mis neist filmidest meelde jäid. Kummalise paralleelina tuleb ette üks teine tegelane hoopis teisest filmist – Yoda “Tähtede sõjast”. Ehkki süzheed olid erinevad, on neil kahel vist hingesugulust piisavalt – isegi kõneviis on neil ühtviisi isemoodi. Ja mõlemate puhul on ülihästi edasi antud võitluskunstide tõeline olemus.

Veel üks vahva tsitaat (mälu järgi) Miyagilt – “kõik Miyagid oskavad kahte asja – kala püüda ja karated”. Omaaegses Ryukyu arhipelaagis võiski see vabalt nii olla. On ju ka Miyagi nimi laenatud ajalooliselt isikult – Goju-ryu karate “isalt” Chojun Miyagilt.

Ja nagu kirjutatud – isegi kui Morita ise võitluskunste vaid väga põgusalt tundis, pidasid karatemehed tema tegelaskujust lugu. Ühe näitena sellest võib tuua kasvõi asjaolu, et filmi võitlusstseenides oli tema dublandiks üpris tõsiseltvõetav härrasmees – nimelt Fumio Demura, Shito-ryu meister ja mitmete karateraamatute autor. Ilmselt poleks selle kaliibriga karateka nõustunudki mõnd lahjemat tegelaskuju dubleerima ([L] IMDB andmetel on ta peale Karate Kidi seeria olnud dublandiks veel vaid ühes Mortal Kombati osas).

Nii et Miyagi-sensei elab edasi ka peale oma kehastaja siirdumist Taevasesse Dojosse.

Piraattarkvara on eilne päev

Sellise nime on [L] BSA-nimeline Microsofti tütarfirma pannud oma järjekordsele kampaaniale. Nojah, “igale asjale on määratud aeg”, lausub tark Koguja Pühakirjas: sügis on käes ja lisaks külmenevatele ilmadele, süvenevale pimedusele ja vastikule niiskusele käib ühe õige sügise juurde ka BSA kampaania…

Ei saa ikka hästi aru nende loogikast. Selle asemel, et pealepressivate konkurentide ees mõistuspäraste tarkvarahindadega senist edumaad hoida (nende kasuks räägib ju 20-aastane valitsusaeg ja seni valdav turuosa), teevad MS ja tema kamp kõik selleks, et rahvast viimaks ometi oma toodetest loobuma sundida. Kakk ütleb seepeale “aamen!” ja peab seda igati kiiduväärt sihiks, kuid see pole vist päris NENDE eesmärk? Nagu ka muusika- ja filmitööstus, karistab ka kommertssoftifirmade seltskond üha enam igasuguste kitsendustega ja alusetu järginuhkimisega enda seni lojaalset kasutajaskonda. Vaba tarkvara seltskond on oma valiku teinud ja suur osa neist ei siirduks vist isegi siis Windowsi peale, kui seda tasuta pakutaks. Veendunud warez d00d naerab pihku ja pirab rõõmsalt edasi – praktilisi tulemusi pole ükski kampaania kuigivõrd andnud. Järele jäävad vaid ausad (ehkki vaba tarkvara vaatenurgast natukene, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, totud) kodanikud, kes seni on kuulekalt Billile makse maksnud, nüüd aga saab nii mõnelgi neist koorimisest ja pidevast ajutriikimisest villand ja ta hakkab enda senist tohutut inertsi ületades kiikama alternatiivide suunas.

Kokkuvõtteks: üha enam tundub, et eilne päev on pigem igasugune kommertstarkvara – pira või mittepira.

Verine värk

Viimati sai siin korduvalt jorisetud puuetega inimeste doonoriksolemise teemadel. Tänaseks olid siis puuetega noored Tartus ja ELIL korraldanud ühe kohtumise, kuhu ühelt osapoolelt laekusid üks tohter koos verekeskuse infojuhiga ning teisalt paarkümmend asjahuvilist liikumispuudega inimest.

Paras kino oli küll. Verekeskuse rahvas üritas muidugi halva mängu juures head nägu teha ja tõestada, et mingit diskrimineerimist ei ole ja et “ka terveid inimesi saadetakse tagasi”. Mis aga kohale ei jõudnud, oli see, et “terveid” saadetakse tagasi juhul, kui vestluse või analüüsi käigus selgub mõni ohtlik faktor – puudega tegelase puhul aga piisab tema nägemisest… Põhiargument oli taas kord “äkki juhtub midagi ja siis meie vastutame” – sorry, kuid seda on puuetega inimesed juba oksendamiseni kuulnud. Parem me sind kooli ei võta, äkki juhtub midagi. Me ei saa sind tööle võtta, äkki juhtub midagi… Hiljem tuli ka välja, et verekeskuses valitsev arusaam ei tee endiselt erilist vahet puudel ja haigusel. Nii et enamusel selle kolmetunnise diskussiooni ajast oli küll tunne, et taome peaga vastu seina. Lõpupoole aga vist hakkas natukene meie jutu mõte kohale jõudma – loodetavasti korraldatakse sarnaseid kohtumisi veel ja saab viimaks natukenegi mõne inimese iganenud arusaamu muuta.

Nalja sai ka. Esmalt muidugi rääkisin enda kunagise loo, kuidas “puudega inimene” tassiti teise linna otsa verekeskusse ja lasti peale väljapraakimist sinna lihtsalt lahti. Seepeale ei saanud ka teine pool muud öelda, kui et inetu lugu ning et neid inimesi tuleks karistada. Nojah – kes see üle kümne aasta tagust asja enam üles kaevab (Kakk pole Valdeko Vende). Aga ikkagi tuli taas kord see “äkki juhtub…”. Seepeale võttis Kakk rahakotist kaks dokumenti, näitas tohtrile ning küsis, kas need pole mitte vereloovutamisest märksa suuremad ohuallikad, mida Eesti Vabariik on “puudega inimesele” usaldanud. No tohter siis vaatas toda värsket AB-kategooriaga juhiluba ning Kaitseliidu relvakandmisluba ning … ega tal midagi öelda ei olnud.

Aga ürituse lõpp andis natuke lootust. Äkki hakkab jää viimaks liikuma.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.

Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Verekeskus ja puuetega inimesed

Jupp aega tagasi [L] jorisesin sel teemal. Tänaseks on lugu jõudnud [L] Postimehe veergudele.

Ausalt öeldes ei ole sõnu. Kui sellist juttu ajab meditsiinilise haridusega inimene, siis on ikka tõsiselt kuri karjas. Pakuks, et suur osa prostituute on end ära blondeerinud – niisiis peksame kõik blondiinid verekeskusest tagasi, äkki mõnel on tripper! Ja Jumal hoidku, äkki tuleb mõni neeger kah veel doonoriks! Nii et “kaitseme” kõiki eelnimetatuid sellega, et neilt verd ei võta???

Kindlasti on ratastoolis inimeste seas doonoriks sobimatuid. Nagu ka madruste, puna- ja kiilaspeade ning jalg- ja kivipallurite hulgas. Küsimus on selles, et verekeskuse töötajatel puudub elementaarne reaalne kompetentsus vähegi erinevate juhtumitega tegelemiseks – ja selles on muidugi süüdi need erinevad inimesed ise. Kui aga arvestada, et doonoriverest on kohati tõsine puudus, on selline käitumine kuritegelik ja selle eest tuleks rakendada kohaseid sanktsioone.

Läheks õige ja mõõdaks sealsed töötajad üle. Kes on üle 180 cm pikk, see loetagu ebastandardseks (eestlaste keskmine statistiline pikkus jääb kuuldavasti 175 cm kanti) ja ta peab kas töölt lahkuma või laskma end ülemisest otsast lühendamise teel standardseks muuta. 😛

Kuritegeliku debiilsuse vastu tuleb võidelda.

Miks Kakk valima ei läinud

Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.

Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…

Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!

Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!

Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!

Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!

Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!

Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.

Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.

Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…

Imeline elusloodus

Täna tuli miskipärast peale äravõitmatu soov kirjutada Aafrika loomadest. Kahju, et meil Eestis neid nii vähe on, aga ehk olukord pikkamööda paraneb. Eriti meeldivad mulle sellised suured ja vägevad loomad. Nad peavad iga päev väga palju rohtu sööma ja kui ikka palju süüa, siis tuleb suur häda ka. Siin siis ka sobiv pilt:

Üks vägev Aafrika loom

Kinnitan, et käesoleval artiklil puudub igasugune seos lähenevate valimistega.

Roheline K-ga prügikast

Kunagi, kui Kakk väike oli, elas temaga samas kandis üks paarikümneaastane Downi sündroomiga sell. Oli teine muidu heatahtlik ja seltsis lastega, armastas naabermaja taga kiigel istuda ja jämeda häälega laulda joriseda nagu Põrgupõhja Jürka. Ei pannud pahaks suuremate poiste nöökamisi ja vahel ka kerget kiusu. Kuid kui teda mõni suurem poiss ikka tõsiselt mõnitama hakkas, võis asi kurjaks minna – ühel juhul saatis äravihastatud tegelane oma narrija suunas (ja jõudu tal jagus!) pooliku telliskivi, mis vaid napilt tolle peast mööda läks. Parem mitte mõelda, mis oleks tabamuse korral saanud…

Eesti rahvas sarnaneb päris palju tollele Downi sündroomiga sellile. Laseb endaga igasugu imet teha ja lepib sellega. Kuid kui näha Tallinna tabanud K-prügikastide (mitte seostada K-Arvutisalongi, K-Raua ega K-Komandoga!) uputust ja kuulda raadiost selle autoriks olnud reklaami-afroameeriklase süüdimatut mulinat, tundub küll, et varsti on üks poolik telliskivi kusagilt tulemas. Häda tollele kaalikale, kes siis ette jääb…


Käige ahju! Üks lollusevastane kampaania

Apdeit 15.15 – Eesti blogijad on asja tõsiselt hambusse võtnud, lõrisevad ja raputavad vaeseid essuseppasid. Seni parim kommentaar (kirjanduslikus mõttes andekalt räige ja samas üdini aus) pärineb [L] Parasiililt.

Muti 95

Muti oli Kaku vanaema, kes täna oleks saanud 95-aastaseks. Muti nimi oli tal kogu Kikkaste klannis nii kõvasti küljes, et kui keegi nimetas passijärgset nime – Linda-Miralda – , pidi tükk aega mõtlema, kellest jutt… Lisaks oma kolmele lapsele (kellest üks on Kaku isa) suutis ta edukalt osaleda ka kõigi lapselaste kasvatamises – kuna Kaku vanemad käisid vanasti päris palju kooriga kontsertreisidel, tuli tal päris tubli osa aega Muti käe all olla. Mõned muljekillud tollest ajast:

  • Muti armastas ja hoidis oma lapselapsi väga ja kutsus neid igasuguste toredate nimedega. “Elupäike” näiteks.
  • Muti armastas kasse, kanu ja muid pudulojuseid. Linnas elades tundis ta neist ilmselt üksjagu puudust.
  • Mutil ei olnud vist kunagi tänapäeva mõttes “kindlat töökohta” – ta oli suurema osa oma elust kodune õmbleja ja perenaine. Õmblusmasin seisis tema toas alati aukohal – seda isegi tema viimastel elupäevadel.
  • Muti ei osanud ega armastanud vene keelt. Kui keegi talle ka sügaval nõukogudeajal vene keeles midagi seletama tuli, tegi ta paha nägu ja rehmas: “Ei saa aru!”.
  • Muti oskas fantastiliselt hästi süüa teha. Tema kotletid ja kartulipuder viis keele alla. Kui siis küsisid, miks teistel sama hästi välja ei tule, vastas ta: “Nad tahavad kõike hästi kähku saada. Ei viitsi kaua väiksel tulel keeta.”
  • Muti oli omal vaiksel moel vist kogu elu usklik inimene, seda ka läbi nõukogude aja. Ega ta meile lastele Piiblit ei lugenud ja midagi sellest pikemalt ei rääkinud, kuid omal ajal levinud jumalavallatuid kilde kodus korrata ei tohtinud, siis sai Muti pahaseks. Kui Eesti jälle vabaks sai ja Jumalast avalikult rääkida võis, viisid lapsed teda aeg-ajalt kirikusse armulauale.
  • Muti sai hakkama ka selliste tempudega nagu näärivana mängimine. Isegi nii edukalt, et Kakk uskus näärivana päris kõrge vanuseni.
  • Muti kasvatas lapsi ilma vitsata, ultimatiivne karistusvahend oli väga originaalne – õmbleja sentimeetririhm, millega siis pahalasele sipsti vastu säärt sopsati (kes rihma näinud on, see teab, et sellega eriti kõvasti lüüa ei anna…) . Siiani tuleb meelde väga iseloomulik detail – tollal parajas pägalikueas täditütar Kärt noomis kord maal üht kana (vist?) Muti sõnadega: “Ole ilusti, muidu saad sentimeetrit!”
  • Muti elas Taadist (keda kahjuks Kakk eriti ei mäleta, kuna too suri, kui Kakk oli vaid ühekuune) palju kauem ja kui viimaks tema aeg 90-aastasena täis sai, läks ta täpselt Taadi sünnipäeval tolle juurde. Tädi, kelle juures Muti viimased aastad elas, väidab selle olnud tema enda kindel plaan, mille ta ka edukalt ellu viis.
  • Lühidalt: Muti oli üks viimase peal vanaema.

Aitäh Sulle, Muti.

Muti ja Taadi haud Türi kalmistul

1. oktoober 2005. Muti ja Taadi haud Türi kalmistul.