ITSPEA ja The Corrs

ITSPEA viimasel nädalal toimus suur otste kokkutõmbamine – 16 tegelast said maksimumhinde kätte juba enne eksamit. Viimasel nädalal tuli siiski ka arutleda tehnoloogia eetilisuse/ebaeetilisuse üle ning foorumisse tehti päris huvitavaid teemapüstitusi.

Viimaseks ITSPEA nädalaks tuli taustale võtta midagi, mida saaks ühe soojaga läbi kuulata. Ja kuna eelmiseks oli üsna traadine Van Halen, siis seekord tuli valida jälle pehmema poole pealt – kokkuvõtteks jäi ette taas üks perebänd ja muidugi pärineb see Iirimaalt. Kolm modellivälimusega õde – Sharon, Caroline ja Andrea – ja nende täiesti tavalise kuti olemisega vanem vend Jim, ehk The Corrs.

Alustati sarnaselt Clannadiga pubimuusikutena, siis satuti tollase USA suursaadiku abiga (kes juhtus neid Whelan’sis kuulma) 1994. aasta jalgpalli MM-turniiri muusikaprogrammi ning sealt edasi juba Celine Dioni turnee soojendusesinejaks. Järgnes sattumine kuulsa produtsendi David Fosteri vaatevälja, kes produtseeris ka bändi esimese albumi 1995. aastast, Forgiven, Not Forgotten.

Siin on kohe ridamisi tuntud lugusid – lisaks nimilaulule veel “The Right Time”, “Love to Love You” ja “Runaway”. Kohe algusest peale on paigas ka saund – segu iiri folgist ja üli- (või üle-, sõltuvalt vaatenurgast) lihvitud popist. Väga head vokaalpartiid ja korralik rütmipulss (Caroline Corr on väga hea trummar ja ka bodhranimängija), sekka ka mitmed instrumentaallood (“Toss the Feathers”, “Erin Shore” – mitmed on kahjuks jäetud lühikesteks juppideks; tegelikult olekski võinud neid klassikalisi instrumentaale rohkem olla kuna bändi originaallugude häda kipub olema üsna ühesugune harmooniajoonis).

Tulemuseks oli väga edukas start, ainuüksi kodumaal sai see album neljakordseks plaatinaplaadiks. Mõneti üllatav, et nimilooks valiti tõsine, isegi süngevõitu “Forgiven, Not Forgotten” (pealkiri viitab enesetapjale) – USA-s plaadifirma seda singlina välja ei andnudki. Aga see on süngusest hoolimata tegelikult hea lugu.

Järgmine album Talk On Corners ilmus 1997. aastal. Seegi plaat oli edukas, kuigi ilmus alles peale põhjalikke madinaid Atlanticu firmaga – sealsed asjapulgad ei olnud plaadiga rahul ja ähvardasid isegi kohtuga, kui album ei oleks müünud (bänd oleks võinud seepeale Queeni eeskujul midagi nende “Death on Two Legs” sarnast teha…).

Eelmisega võrreldes on seegi plaat ülipoleeritud, aga poppi on rohkem ja folki vähem – ent see üksluisevõitu harmoonia on ka siin probleem. “Only When I Sleep”, “Dreams”, “I Never Loved You Anyway” – kõik need tuntud lood on üsna sama malli pealt tehtud. Ja veel – selle perioodi epideemia olid remiksijad, kes 99% tõenäosusega tegid ka heast laulust sõnniku. Nii juhtus ka siinkirjutaja arvates plaadi parima looga “So Young” (kuuldavasti kirjutatud bändiliikmete vanemate noorusaja kohta), millest promoti peamiselt ärasolgitud singlivarianti.

Pärast “So Youngi” muutub laulude harmooniajoonis selgelt teistsuguseks – kuid need järgnevad lood on küll hästi tehtud, ent natuke ilmetud puht-poplood. Eelmise plaadi folgilikumat suunda esindab kuulsamatest lugudest siin vaid “What Can I Do”, kuigi ka see on siin poplauluks keeratud (seda on kuuldud märksa loomulikumas variandis kontsertidel). Üks instrumentaal on ka, “Paddy McCarthy” meenutab belglaste Urban Tradi poprütmiga folklugusid. Ja natuke eristub “Queen of Hollywood”, mis võiks natuke rokilikumana sobida näiteks Banglesile. Aga asjapulkade rahustuseks müüs seegi album hästi, kogu Euroopa peal kokku tuli kuuekordne plaatinaplaat.

2000. aasta In Blue algab ühe bändi suurima hitiga – “Breathless” on universaalselt hea poprokilugu. Ja kui siin Shania Twain meelde tuleb, siis on süüdi tema tollane abikaasa Mutt Lange, kes on nii loo autor kui ka üks päris mitmest selle albumi produtsendist. Samasse ooperisse on ka teine tema lugu (“Irresistible”) siin plaadil (“All the Love in the World” on samas üsna teistsugune), neljast singliloost olidki kolm needsamad.

Õdede ja venna endakirjutatud lood kipuvad taas kord sinnasamasse “harmooniaauku” kukkuma, erandiks on ehk ainult samuti päris tuntud “Radio” – hakkab tunduma, et Corrid on väga head esinejad (nii lauljate kui pillimängijatena), kuid mitte nii tugevad laulukirjutajad. Huvitaval kombel eristub üsna tugevasti “No More Cry”, mis kõlab pigem Mutt Lange loona.

Album lõpeb aga instrumentaaliga – “Rebel Heart” on samanimelise, XX sajandi alguse iiri rahvuslastest rääkiva telesarja teemalugu, õnnestunud kombinatsioon selgest keldi meloodiast ja natuke Clannadi/Enya rea peale minevast taustast. Album algab seega hästi ja lõpeb veel paremini. 🙂

Borrowed Heaven 2004. aastast algab mõnevõrra sarnaselt eelmisega – aga huvitaval kombel on siin peaaegu kogu materjal Corride omalooming, seega tollest “harmooniaaugust” on vist hakatud välja ronima (ehkki neidsamu käike kohtab ka siin plaadil). Eriti “Angel” on mitut pidi “So Youngi” järeltulija – samavõrd energiline, mažoorne ning pühendatud Corride emale (“So Young” oli vanemate ühisest noorusest). Aga ka teised singlilood – “Summer Sunshine” ja “Long Night” – on nüüd selgemalt omanäolised ning see plaat kõlab tervikuna ehedamalt, vähem on tüüpilist poplihvi ja sellevõrra on lood jälle huvitavamad. Selle plaadi müügiedu jäi enamikus paikades “kõigest” kuldplaadi tasemele, vaid Austraalias müüdi taas plaatinanorm täis.

2005. aasta Home on üsna teistmoodi plaat – siin on bänd võtnud ette vanad iiri laulud. Kõlavad endiselt nagu The Corrs – ehk väga korralikus, lihvitud esituses. Huvitav, et tänapäeva keldi rahvalaulutöötlused kipuvad reeglina kasutama paksult sünte – see plaat on erand, siin on taustal klaver, viiul ja kitarr ning see ei ole samas ikkagi päris tavapärane folk (võib-olla kõige lähemal sellele on “Spancil Hill” ja “Peggy Gordon” – aga ka siin on bänd selgelt äratuntav). “Black is the Colour” (mis ei ole üldse iiri lugu, see on Ameerikasse kolinud šoti viis) kõlab tausta osas natuke isegi nagu akustiline Nirvana (Andrea Corri lauluhääl ei ole siin ka päris tavapärane).

Ja muidugi klassikud – siin on ka “Buachaill ón Éirne” (siin natuke kiiremas variandis kui tavapäraselt seda on lauldud) ja “Moorlough Shore” (siin on selle viisi peal vana armastuslaulu tekst, mitte Lihavõtteülestõusu-aegne “Foggy Dew”). Nii et ise ütleks, et tervet albumit arvesse võttes on see nende parim plaat – suures osas on arranžeeringute taga Jim Corr ning tundub, et see töö on tal päris käpas.

Pärast seda tuleb pikem paus – Corrid olid kõik selleks ajaks pereinimesed ja tegelesid muude asjadega. Järgmine plaat White Light ilmus alles 2015. aastal.  Algab kõlaliselt küllaltki sarnaselt varasemate plaatidega, aga Andrea hääl on kümne aastaga muutunud küpsemaks ja natuke madalamaks. Ja kui esimene lugu “I Do What I Like” on üsna “harju keskmine”, siis “Bring on the Night” on väga hea poprokilaul, seda nii tausta kui vokaali mõttes (veidi meenub omaaegne Cranberries, või ka Roxette).

Siin albumil on lugude taustal selgelt ka sündid sees – nimilugu meenutab veidi kaheksakümnendate Mike Oldfieldi (koos Anita Hegerlandiga) ning huvitav ja veidi isemooodi on “Kiss of Life”, mida aitas kirjutada viimasel ajal koos Totoga tegutsev John Shanks (kes on ka plaadi põhiprodutsent).

Nii et see on kvaliteetne popiplaat (mõnel õhtusel pikemal autosõidul ideaalne kaaslane), ent paraku suures osas juba ilma keldi elemendita – kaks selget selle kategooria lugu on Corride isale pühendatud, instrumentaalne “Gerry’s Reel”, mis meenutab Celtic Womanit ja teisi sellelaadseid modernkeldi projekte, ning eelviimasena Eden’s Bridge’i meenutav “Harmony”. Varasemate plaatide müügiedu sellega korrata ei õnnestunud, kuid Suurbritanniast saadi siiski kuldplaat.

Ja viimaks seni viimane album – Jupiter Calling 2017. aastast. Väidetavalt salvestati see peaaegu otse, ilma korduvate ülesalvestustega. Saund on taas naturaalsem (peaaegu akustiline), sünte eriti ei kuule. Nii et see plaat kõlab võrreldavalt Home’i ja Borrowed Heaveniga. Alguseots on korralikult tehtud, aga lauludes ei ole sädet – kolmas, veidi kantrilik lugu “Bulletproof Love” on ehk esimesena mõnevõrra meeldejääv.

Sellisena sarnaneb see album Hearti viimaste plaatidega – andekad muusikud, korralik stuudiotöö, aga tulemus ei sära. Mõtlik ja introvertne plaat – suur osa laule on justkui stuudios enda lõbuks lauldud. Ilmselt arvasid nii veel paljud, igatahes kuigi edukas see album ei olnud.

Kokkuvõttes oli siiski hea kuulamine – Home tuleks endale püsivamaks kuulamiseks võtta, esimesed albumid olid head ning ka eelviimane polnud paha. Loodetavasti teevad Corrid tulevikus veel midagi.

Sellega on ka käesoleva kevade kursusetööde lugemise kõrvalt muusikakuulamised läbi. Ehk kunagi jätkab veel. 🙂