ITSPEA ja Moya Brennan

ITSPEA kursus lahkas täna inimese ja arvuti suhtlust ning Jakob Nielseni kasutatavuse kriteeriume. Üldiselt oli päris hea saagiga nädal, seekord kirjutati rohkem ise kui ratsutati LLMide seljas.

Aga hiljaaegu kirjutasin siin ühe enda lemmiklaulja, iirlanna Moya Brennani lahkumisest. Kuigi Clannadist on juba juttu tehtud, on tal ka rida plaate väljaspool seda – nii et täna kuulaks tema sooloalbumeid.

Kahte esimest plaati – 1992. aasta Maíre ja 1994. aasta Misty Eyed Adventures – Spotifys ei ole. Kolmas, 1998. aasta gospelalbum Perfect Time, on õnneks olemas. Ühtlaselt hea plaat, mida olen väga palju kuulanud – siin on üsna õnnestunult segatud Moya tavapärast keldi rida ameerikalikuma kristliku popmuusikaga (ja võib-olla on mingi sarnasus ka Ionaga).

Kohe esimene lugu “The Big Rock” on sellise sulami hea näide – peaaegu nagu Enya (Moya noorem õde ikkagi), aga mingi lisand on juures. Teisena tulev albumi nimilugu sarnaneb tublisti Clannadi põhirepertuaariga (seda õnnestus laivis kuulda Dublini kontserdil). “Na Paísti” on ionalik kombinatsioon süntidega ja Moya ema juhatatud kirikukooriga taustal. “Heal This Land” on vormilt pigem poplugu, aga mõtlemapaneva tekstiga (palve Iirimaa leppimise pärast – teatavasti on seal ühiskonnas praod sees tänini). “Song of David” on spirituaale meenutav mõtlik lugu 67. psalmi põhjal ja “Doon Well” heas mõttes kummitama jääv instrumentaalne meditatsioon Moya Brennani harfi, madala vilepilli ja süntidega.

Plaadil puhub torusid-vilesid David Downes, kes hiljem sai tuntuks Celtic Womani ühe asutaja ja juhina. See album näitab, et lisaks imelisele häälele oli Moya Brennan ka väga hea laulukirjutaja – täiesti häbiasi, et see album palju laiemalt tuntuks ei saanud, see on Clannadi parimatega ühel pulgal.

Whisper to the Wild Water ilmus 1999. aastal ja sai ka laiema tunnustuse, kandideerides 2001. aastal Grammyle (kummalisel kombel mitte gospeli, vaid New Age-kategoorias – ilmselt oli Moyal selle sildi osas ütlemist). Küllaltki sarnane eelmisega (samuti kristliku taustaga), ehk veidi poleeritum ja popilikum.

Alguseosa on pigem korralikult tehtud “tapeet”, pilt paraneb kihilise, clannadliku nimilooga (natuke meenub Maggie Reilly “Everytime We Touch”-i), sinna otsa tulevad järjest huvitavalt lahendatud “Peacemaker” (püha Franciscuse tuntud palve põhjal – selle ainetel tehtud laule on kümneid) ja “Ageless Messengers”, mis meenutab kohati isegi tänapäevast Amaranthe’i (Moya hääl on tavapärane, aga taust läheb päris energiliseks). “Life” enda minoorse salmi- ja mažoorse refrääniosaga meenutab natuke “The Big Rocki” eelmiselt plaadilt, teine paralleel on “Mary of the Celts”, mis näib olevat “Doon Welli” natuke tempokam sugulane (osalt tuletab meelde ka perekond Blackmore’i loomingut).

Plaadi lõpetavad aga kaks kuulsust – esmalt tuleb gaelikeelne “Ole mu nägemus” (üsna klassikalises, minimalistlikus seades) ja viimasena Peter Gabrieli “Don’t Give Up” (originaalis tema duett Kate Bushiga), mis on huvitav hübriid kahe artisti seadetest (siin on ka mees- ja naishääle rollid ära vahetatud).

2003. aasta New Horizons on natuke teistsugune – võib-olla Clannadi hilisemad albumid sobiks paralleeliks (“Bright Star”, “Falling” jmt on sealse materjaliga üsna sarnased). Lugudes on rohkem rütmi, vokaal on rohkem kombineeritud, tekstide taust ei ole erinevalt kahest eelmisest albumist otseselt kristlik (kohati on need üsna mõistatuslikud). Kõik on korralik, aga meeldejäävaid lugusid on vähe (ehk ainult instrumentaalne “Harpsong”). Ehkki ka see plaat kandideeris Grammyle, on siinkirjutaja jaoks see samm tagasi.

Edasi tuleb Signature 2006. aastast. See on jupp maad kammerlikuma tooniga – Moya näib laulvat justkui toas omaette, palju on madalat ja vaikset vokaali (seda tavapärast ilusat ülemist registrit kuuleb siiski ka). Lugude puhul on siin samas sees just algne, vanade Clannadi albumite puhas folgielement (ehk parim näide on “Black Night”), ehkki saade ei ole sageli päris folk.

Selgelt eristub üks lugu, mis näib olevat siia sattunud Whisperilt – “Hear My Prayer” on pealkirjale vastava sisuga, tavapärase Moya kõlava vokaaliga ja teistest selgema meloodiajoonisega. Pärast seda lugu lähebki plaadi lõpuosa natuke rohkem “lahti” – toas omaette laulmist asendab jälle (väike) kontserdilava. Kuid see on kuidagi jälle teistmoodi – võib-olla kipub paralleeliks hoopis Kelly Family…

Siis aga tuleb midagi üllatavat – “Gone Are the Days” algab Moyale üsna ebatüüpilise puhta klaveriballaadina ning terve see lugu on nagu kusagilt mujalt pärit. Lõpulugu on taas natuke tüüpilisem, rahvalaul “Pill A Rún Ó”.

Ja viimaks Canvas 2017. aastast (tegelikult on seal vahepeal veel albumeid, aga need pole rangelt võttes sooloalbumid) – pealkiri viitavat Moya maalimisharrastusele, mille ta elu lõpupoole uuesti üles võttis. Plaat algab pigem Rocki ja Whisperi võtmes, siin on jälle kuulda harfi (“A Portrait of My Life”, “Nuair a Bhi Óg”), Moya laulab taas täishäälega ja päris palju laule on gaelikeelsed. “Children of War” kõlab päris tublisti nagu Clannadi “I Will Find You” (ilma indiaani keelteta küll).

Plaadi lõpuosa vajub veidi tagasi eelmiste poole – kummaline ja eristuv on üsna kurjakuulutava kõlaga “The Duel”, mis räägib iiri müütide kangelasest Cú Chulainnist. Õnneks lõpetab albumi “Banrion”, veel üks näide Moya suurepärasest harfimängust. See plaat kõlab kokkuvõttes nagu Clannadi paremate päevade albumid (veel üks näide: “Where We Once Met”, mis võiks samuti Clannad olla) ja sellisena on see väga ilus punkt tänasele kuulamisele.

Moya Brennani päris viimaseks albumiks jäi alles kahe aasta eest (2024) koos harfimängija Cormac de Barraga salvestatud Voices & Harps IV. Kuulasin selle ka ära – armas ja üllatavalt rõõmsameelne puhas folkalbum, aga Moya hääl ei ole seal enam sama – on võrreldav kasvõi Maddy Priori omaga ja sellisena täiesti korralik, aga varem oli see unikaalne.

Nagu juba korra öeldud: nüüd laulab ta kusagil hoopis vägevamas kohas. Kunagi ehk kuuleb seda ka, seni saab meile jäetud plaatidega läbi aetud. 🙂