ITSPEA ja Toto, 3

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpu poole jõudma, sel korral lahati arendus- ja ärimudeleid. Selleaastane seltskond tegi seda üle keskmise hästi ja leidis mitmeid põnevaid näiteid.

Aga Toto viimased stuudioalbumid ootasid kah kuulamist – neid on viis, aga paraku on Spotifys saadaval vaid kolm. Mindfields ilmus 1999. aastal, kuid Spotifys on 2018. aasta remaster, kus lood on natuke teisiti järjestatud. Sellel albumil on tagasi bändi algne laulja Bobby Kimball ning ka muusikastiil on alguse kandis tagasi – on roki- ja bluusielement (hea näide mõlemast on “Mysterious Ways” või hiiglapikk “High Price of Hate”), aga on ka see mitte niiväga meeldiv funky-aspekt.

Ent see plaat on kuidagi tujutu – nagu oleks plaadifirma tulnud sundkorras albumit nõudma. Tehtigi töö korralikult ära, aga ägedaid täistabamusi siin ei ole. Esimene mažoorne lugu on… üheksas (ja tegelikult on “Mad About You” ka esimene, mis pani kõrvu kikitama – see on üsna tüüpiline, aga hästi tehtud raadio-poprokk). Ainus singel “Melanie” on Steve Lukatheri lauldud järjekordne naisenimega raadiolugu – korralik ja poleeritud ballaad, aga “Rosannat” üle ei löö.

2002. aasta kaveriplaati Through the Looking Glass kahjuks Spotifys pole, nii et järgmine on 2006. aasta Falling in Between. Ainus Toto album, kus ei mängi klahvpille David Paich, peale seda plaati lahkusid bändist veel mõned muusikud. Aga album algab taas (proge)rokilikumas võtmes, vahepeal on sees ka jatsulikumaid noote (“Dying on My Feet” – ka selles mõttes huvitav, et salmiosad on ühe kitarrikäigu ümber ehitatud).

Plaadi ainus singel “Bottom of Your Soul” on mõtlik rokkballaad, veel on sellised Steve Lukatheri lauldud “Simple Life” ja “Spiritual Man”. Teise otsa pealt tõuseb esile energiline raskerokilugu “Taint Your World”. Ülejäänu aga on taas selline “jupp siia, jupp sinna” – eri stiilide segamine on Toto puhul käinud kogu ajaloo jooksul, aga siin jääb see kuidagi kaootiliseks.

Ja viimaks – Steve Lukatheri 2021. aasta väitel – Toto viimane stuudioalbum, 2018. aasta Old Is New (kolm aastat varasemat Toto XIV Spotifys taas ei ole). Kokkuvõttele kohaselt on siin tagasi algne bassimees David Hungate, paaris loos on varasematest salvestustest kuulda kaht kolmest Porcaro vennast, kes selleks ajaks juba siitilmast läinud olid. Laulavad Steve Lukather ja siin jälle tagasi tulnud Joseph Williams. Album algab üsna eelmise jätkuna – kvaliteetselt tehtud ja esitatud muusika, aga just alguseotsa lauludes puudub säde.

Pilt paraneb alates loost “Spanish Sea”, mis on selgelt vana hiti “Africa” järeltulija ning kus kuuleb jälle ka Jeff Porcaro (varem salvestatud) trummimängu – see lugu mõjubki toreda nostalgialaksuna minevikust. Ja Steve Lukatheri korralike ballaadide rida jätkab “In a Little While”, kuid võib-olla parim lugu plaadil on Steve Porcaro kirjutatud ja ka lauldud “Chase the Rain”. Kusjuures järgmine lugu “Oh Why” haagib nii hästi eelmise sappa, et üleminekut ei pruugi märgata (ehkki nii autor kui laulja on erinevad). Plaadi kaks lõpulugu vajuvad kahjuks jälle ära.

Täna jäi siis sedapidi – Toto viimaste aegade plaadid väga ei istunud, sellist tujutust ja segaputru tundus liiga palju olevat (põhiprobleem ei olnud esituses, vaid vist pigem lauludes). Aga see bänd on siiski igasuguste tagasilöökide kiuste igati väärika karjääriga maha saanud.

Järgmisel nädalal võtaks jälle midagi pehmema poole pealt.