ITSPEA ja Toto, 2

ITSPEA seltskond retsenseeris täna Eben Mogleni ajaloolist kirjutist “Anarchism Triumphant” (nende jaoks) kaugest 1999. aastast. Kui eelmised paar aastakäiku kippusid pigem “on kah”-stiilis õlgu kehitama, siis seekordne seltskond õnnestus palju paremini kaasa mõtlema saada.

Aga taustal jätkas Toto. Nende 1986. aasta album Fahrenheit sisaldab päris kõvasti funk’i, mis mulle eriti ei istu (Toto versioon sellest on küll kvaliteetselt tehtud, kuid ikkagi…). Siit tuleb esmakordselt lauljaks Toto hilisema perioodi põhisolist Joseph Williams, kuid plaadi (siinkirjutaja arvates ka üldse Toto) parimat lugu “I’ll Be Over You” laulab selle kaasautor, kitarrist Steve Lukather (eesti keeles on seda, nagu veel mõningaid Toto lugusid, laulnud Jaak Joala). See on sedalaadi klassikalise rokkballaadi ilmselt parimaid näiteid üldse – lisaks Lukatheri häälele ja kitarrile tõuseb veel esile Jeff Porcaro trummipartii.

Kuid plaadi suurem osa meenutab Queeni (paraku vist kõige viletsamat) albumit Hot Space. Lõpuosa oleks aga nagu teiselt albumilt, see on palju pehmem ja kergelt jatsulik (selline hilisõhtune kuulamine); kaht osa ühendab rokkballaad “Could This Be Love”.

1988. aasta The Seventh One (loogiline nimi, see ongi seitsmes stuudioalbum) avalugu on “Pamela”, mis sarnaneb päris kõvasti varasema suurhiti “Rosannaga”. Ka “Africa” mõjusid tunneb eri paikades ära, näiteks ühes tuntumas loos “Stop Loving You”. See on tervikuna mõnus meloodiline rokiplaat (esimene ots on pehmem, keskosa rokilikum ja lõpp jälle pigem pehmem), õnneks pigem intelligentne (pop)rokk kui eelmisel plaadil domineerinud funk.

Kõrva jääb muust kraamist kõvasti traadisem “Stay Away” – see võiks pigem juba Whitesnake olla (teine samasse kanti minev lugu on “Only the Children”). Energiline on ka Phil Collinsit meenutav “Straight for the Heart”. Mõtlik “A Thousand Ways” meenutab Stingi, lõpulugu “Home of the Brave” on klassikaline rokklugu. Seega kokkuvõttes on see taas üks paremaid selle bändi albumeid – kuid varsti peale plaadi salvestamist lasi solist (arvult juba kolmas!) enda elu käest ära minna ja sai erinevate kangete asjade pruukimise eest bändist lahti.

Toto kaheksas album Kingdom of Desire ilmus neli aastat hiljem ning siit hakkas põhilauljaks kitarrist Steve Lukather (pärast seda kui oldi proovitud lõuna-aafriklast Jean-Michael Byronit, kes taas kiiresti kinga sai…). See album on selgelt rokiplaat (Steve Lukather, kes seni oli peamiselt pehmemaid laule laulnud, võttis üsna edukalt üle ka bändi traadipoole – hea näide on kohe avalugu “Gypsy Train”).

Kui eelmisel albumil meenutas Whitesnake’i vaid 1-2 lugu, siis vähemalt selle plaadi esimene pool võikski David Coverdale’i rida olla. Mitmes loos tekib aga paralleel mõne teise hitiga – näiteks “Don’t Chain My Heart” sarnaneb mitte vaid pealkirjalt, vaid ka käikudelt Joe Cockeri kuulsa “Unchain My Heart”-iga. “2 Hearts” jällegi meenutab Guns n’Rosese versiooni Bob Dylani loost “Knockin’ On Heaven’s Door” (gunnerid hakkasid seda mängima juba 1987. aasta kandis) – õnneks aga kõlab Steve Lukather ikka väga teistmoodi kui Axl Rose. Ja “Only You” kõlab alguses nagu Pink Floydi “Learning to Fly”.

Albumi lõpuosa on taas pehmem, järjekordne ilus ja samas mitte pinnapealne ballaad on “The Other Side”. Nii et seegi album tuleb lugeda lemmikute hulka Toto repertuaaris (koos Toto IV ja The Seventh One’iga). Kui Kakk vanem oleks, siis ehk ütleks “Tollal ikka osati rokkmuusikat teha!”… 🙂

Kahjuks suri enne tolle plaadi ilmumist ootamatult (kõigest 38-aastaselt) Toto trummar Jeff Porcaro, keda peetakse selle perioodi üheks tipuks tänapäevani. Asemele võeti Simon Phillips. Nii läks järgmise albumini Tambu (väidetavalt bändi poolt väljamõeldud sõna!) kolm aastat.

Selleks ajaks oli Steve Lukather lauljana nii tugevaks muutunud, et mitmelt poolt küsiti “Miks ta seda algusest peale ei teinud?”. Ka see on iseloomult rokiplaat, aga mõnevõrra ehk sügavam (võib-olla avaldas mõju ka bändi põhiasutaja Jeff Porcaro lahkumine) ja rahulikum.

Algab paraja kärinaga (“Gift of Faith”), siis aga tuleb taas kuulus ballaad, “I Will Remember” (natuke Dire Straitsi “Brothers in Arms”-i sugulane). Ja tõesti, Steve Lukather on saanud väga heaks lauljaks. Ning Simon Phillipsi trummid kõlavad (äkki teadlikult?) nagu Jeff Porcaro omad. Plaadil on päris palju mõtlikke ballaade (“The Other End of Time”, “Just Can’t Get to You” jmt). Vaid lõpu “Blackeye” on taas traadine bluusilugu.

Toto viimased albumid tulevad nädala pärast.