Star Trek on üks neid ulmesarju, mida tuleb vähemalt mingilgi määral teada – isegi kui mitte olla ulmefänn. Kasvõi ameerika inglise keelde on tulnud sealt terve rida käibefraase (“Beam me up, Scotty”, “Live long and prosper” jne jne), mida tausta teadmata ei pruugi mõista. Kakk armastab ulmet, aga trekkie‘ks end ei pea – kosmosesarjade lemmikud on pigem Babylon 5 ja (peamiselt algne) Battlestar Galactica, Star Wars on juba rohkem nii ja naa (kui, siis ainult algne triloogia – tegelikult Liam Neesoni Qui-Gon Jinn meeldis ka).
Aga nüüd näitas Telia Inspira kanal ära kolm hooaega viiehooajalisena plaanitud Strange New Worlds’ist. Vaatasin kõik ära, mitmed osad ka kordusest mitu korda (ja viimase osa vaatasin Telia TV valikust ette, telekavas on see homme õhtul). Üldiselt on seda muude hilisema aja Star Treki variantidega võrreldes pigem kiidetud.
Kohe esimese osa vaatamisel tekkis esimene tõrge, kui Enterprise’i kosmoselaeva põhimeeskond ekraanile tuli – enamiku tänapäeva filmidega sarnaselt tundus kohe, et sinna on inimesed valitud hoopis millegi muu kui rollisobivuse või näitlemisoskuse järgi. Ärklemislollusi tuli läbi kogu sarja üksjagu (näiteks eeldati, et klingonitel on samasugused – tänapäeval vist ei tohigi enam “rassid” öelda – kui inimestel).
Selle sarja veavad välja kolm meest ja üks naine. Anson Mount kapten Christopher Pike’ina on 95% ajast täiesti kümnesse valik. Ainsad hetked, mil ta rollist välja kukub, on need, kus stsenaarium sunnib teda ajavaimule vastavalt poliitkorrektne olema. Muidu on ta Mees. Ja seda enam, et loo järgi teab ta ette, et ligi kümne aasta pärast juhtub temaga väga tõsine õnnetus – kui paljud meist suudaks sellise teadmisega elada, rääkimata kaptenina teiste eest vastutamisest (või ka hästi säilinud huumorimeelest)? See on üks selle sarja parimaid elemente – kasvõi seetõttu, et vastutustunne on meie reaalsuses selgelt kaduv omadus.
Teine mees on Ethan Peck ehk hr Spock. Siin on selgelt näha, et sarja tegijad on võuklemisest hoolimata ka tõsised selle loo fännid. Praegune Spock on pool-inimese ja pool-vulcanina pigem siiski kolmveerandi osas inimene – eriti tundeelu poole pealt. Samas on suudetud teda näidata ka hoopis ägedast küljest – kasvõi see, kuidas ta (koos teistega) Enterprise’i kaaperdas, klingonitega tina panemas käis ja sellega rahulepingu välja võitles (hirmsa pohmaka hinnaga).
Kolmas mees on ainus, kelle puhul on selgelt näha valik näitlejavõimete ja mitte muude omaduste alusel – Babs Olusanmokun ehk dr M’Benga. Alguses leebe laevaarstina tutvustatud mees, kellest loo arenedes koorub välja tõsine badass – eriüksuslane hüüdnimega Viirastus, kelle arvele jäi varasemas sõjas klingonitega suurim hulk surnud klingoneid. Ja see mõjub usutavalt – arvestades seda, et ta mängis “Düünis” Jamist (see noavõitlus Pauliga oli päris ehe) ja harrastab sportlikku vabavõitlust ehk MMA-d, pole ka ime. Aga näitlejavõimeid on eriti näha nendes kohtades, kus arst enda varasemat tegevust kahetseb ja end koletiseks peab. Ja enamasti pole seal sõnu vajagi.
Ja naine on Number One ehk Enterprise’i esimene tüürimees Una Chin-Riley Rebecca Romijni esituses. Erinevalt teistest naissoost tegelastest on tema tõepoolest naine (võrdluseks: kapten Pike’i “ametlik suhtekaaslane” kapten Batel (Melanie Scrofano) on seda palju vähem ning ekraanikeemia on nadi). Täiesti vana kooli “kael” või tugisammas kapteni selja taga (ja mitmed on märkinud, et kapteni suhtes mitte päris ükskõikne). Ainsa võrreldava tegelase suudab luua (paraku ainult ühes episoodis) Lindy Booth Majalise planeedi minister Alorana.
Lisaks nendele neljale võiks ära märkida kaks laevainseneri – esimese hooaja Hemmer (Bruce Horak – näitleja, kes ongi praktiliselt pime) osutub märksa rohkemaks kui lihtsalt “koosseisuliseks kohustuslikuks tulnukaks”, eriti enda viimastes esitustes. Ja teiseks Igavene Hipi ehk Pelia (Carol Kane), kes vahetas Tähelaevastiku Akadeemia “märksa lõbusama” laevainseneri koha vastu (lantaniidi ehk ülipika elueaga humanoidina ongi tema suurim vaenlane igavus…). Võrdluseks: kolmanda laevainseneri kehastaja Martin Quinn ei suuda Montgomery Scotti koloriiti kahjuks eelkäijatega võrreldavalt välja mängida, vaid paar eredat hetke meenub.
Ühe huvitava kõrvaltegelase (peamiselt esimesest hooajast) mainiks veel ära: piltilusa vulcani-tüdruku T’Pringi (Gia Sandhu), kes Spockiga kihlub, kuid pärast erinevaid käike ja käänakuid ta ikkagi maha jätab. Kes on T’Pringi siinsamas Tallinnas kohanud (ei mõtle välimust, vaid isikuomadusi)…?
Ja siis on seal sarjas päris suur hulk tegelasi, keda valiti muude kriteeriumide järgi ja kelle näitlejavõimed on… erinevad. See jääb küll sarja tegijate südametunnistusele (ja osaliselt ka laiemalt kogu ärklemise käimatõmbajatele). Õnneks on episoodides külalistena sees ka päris häid näitlejaid, nii et päris ära see lugu ei lagune.
Aga kokkuvõtlikult võiks need 30 episoodi jagada jämedalt nelja ossa (30 4-ga ei jagu, aga siiski):
* need, mis täidavad ulmekirjanduse (ja -filmide) põhieesmärgi – inimesi mõtlema panna ja küsida: mis oleks, kui… Näited võiks olla “Tõsta meid kannatustest kõrgemale” (mitte ainult Alora tõttu), “Sehlat, kes sõi enda saba ära”, “Neli ja pool vulcanit”… Isegi avaloos on hea puänt (kapten Pike: “Ütlesite, et võidab see, kellel on kõige suurem kaigas – juhtumisi olen see mina!” ja lõpuks laheneb kõik rahumeelselt);
* need, mis räägivad lihtsalt täiesti korraliku seiklusjutu;
* need, mis on ülemõtlemisega sassi aetud, ja viimaks
* need, kus reaktsioon on “Mäh?” ja ei saa eriti üldse pihta, milleks seda vaja oli.
Aga lõpetuseks mõtlesin, kas ise tahaksin selle loo Föderatsioonis elada. Ilmselt ei tahaks. See lugu annab hulganisti vihjeid (mõned ehk ka rääkijate poolt teadlikult, suurem osa aga vist pigem mitte).