ITSPEA ja Eden’s Bridge

ITSPEA e-kursus lahkas täna professionaalsuse teemat ja arutas kõrg- ja kutsehariduse ning sertifikaadiprogrammide erisusi. Vähemalt natuke vanem seltskond suutis päris hästi ka enda kogemust peegeldada.

Aga lugemise-kirjutamise kõrvale tuleb muusikat ka kuulata. Suurele neljapäevale sobivalt tuleb seekord midagi rahulikumat kristliku muusika poole pealt. Kui üldisemalt jääb keldi muusika buum kusagile eelmise sajandi üheksakümnendatesse, siis kirikusse jõudis see väikese nihkega ja koos ajaloolise keldi kristluse taasavastamisega – lisaks muusikale ka liturgika, sümboolika ja veel mõnes muus vallas. Üks teerajajaid oli siin juba varem kuulatud iiri bänd Iona.

Inglismaalt pärinev Eden’s Bridge sai alguse 1993. aastal lauljast ja multiinstrumentalistist õe-venna Sarah ja Richard Lacy jämmimistest koos sõpradega (kellest üks oli juba varem päris kuulus – pärast Ionast lahkumist maandus sellesse punti veel paljude teistegagi koos mänginud löökriistamängija Terl Bryant). Spotifys on saadaval nende EMI firma alt ilmunud kuus albumit, hilisemaid paraku ei ole – aga kuulame siis neid kuut. Või siiski viit – “Irish Christmas” oleks ülestõusmispühadeks natuke liialt veider repertuaar.

Kronoloogiliselt esimene on 1995. aasta Celtic Worship, kus on kõrvuti mitmed kristliku (pop)muusika klassikud (“Awesome God”, “Lamb of God”), vanad tuntud kirikuhümnid (“Be Thou My Vision”) ning ansambliliikmete omalooming – kõik esitatud Clannadi ja Iona sarnases modernkeldi võtmes (eraldi tõstaks esile Terl Bryanti löökpillipartiid – need on enamat kui lihtsalt n.ö. trummilöömine, andes selgelt omaette osa kogu kõlapildist). Mõnes loos mõjub see veidi võõrana (kasvõi avalugu, Rich Mullinsi “Awesome God”, mis mõjub veidi kunstlikult – ehkki alguse madal vilepill on ilus, seda mängib juba Ionast tuttav Troy Donockley), kuid suur osa lugudest on sellises vormis väga kenad.

Ehk enim meeldivad Twila Parise “Lamb of God” (David Birdi naturaalkitarr alguses on äärmiselt kena), Daniel Iversoni “Spirit of the Living God” (seda olen ka ise palju mänginud; õigesti mängituna suudab see lugu kuulaja väga kaugele kaasa viia – siin on seda väga hästi tabatud, Sarah’ hääl koos rataslüüra ja vilepilliga on imeline kooslus) ja lõpus olev klassikaline “Ole mu nägemus” ehk “Be Thou My Vision”. Omaloomingust ehk “Into the Light” (huvitav on lõpus tulev pikk bluusilik kitarrisoolo), kuid ka teised on head. Ahjaa, siin on ka see lugu, millest Petra omal ajal staadionihümni tegi – Pete Sanchez Jr-i “For Thou O Lord (“I Exalt Thee”), kuid siin on ka salmiosa olemas.

Veidi hiljem (huvitaval kombel pakutakse eri kohtades veebis aastaid 1996-98) ilmus Celtic Psalms, mis oli tegelikult see plaat, mida neilt kunagi esimesena kuulsin. Enamik on siin omalooming, erandiks on väga paljudes eri esitustes kuuldud “El Shaddai”, algselt Michael Cardi lugu. See on veidi mõtlikuma alatooniga plaat kui eelmine (sarnaneb rohkem Iona omadega; hea näide on “He Will Never Be Shaken”), ehk ainus selge erand on vahvalt rõõmsameelne, bodhranirütmiga “Shout for Joy”, kus David Bird näitab ka naturaalkitarril kiireid näppe (häid elektrikitarrisoolosid on kummalgi senikuulatud plaadil üksjagu). Eraldi võiks välja tuua, et siinsed laulutekstid pärinevad plaadi pealkirjale kohaselt üsna otseselt Piibli Laulude raamatust – kõige puhtam näide on väga ilusa meloodiaga klassikaline kirikulaul “Psalm 23”.

Edasi tuleb jällegi küsitava aastaarvuga (1998 või 1999) Celtic Lullabies. Huvitav, et puhtaid unelauluplaate polegi seni vist kohanud… Algab kohe tuntud Brahmsi “Hällilauluga” – aga sinna on lisatud ka hoopiski minoorsed vaheosad. See plaat kõlab võib-olla veidi enyalikumalt kui eelmised (eriti lõpulugu “Stealing Our Senses Away”), kuigi Sarah Lacy on häälelt pigem metsosopran (Enya on hullult suure hääleulatusega, aga selle “keskpunkt” on ehk natuke kõrgemal) ja seaded pole nii poleeritud, ka on siin otsest keldi elementi ehk mõnevõrra vähem (erandiks on pikk ja mõnevõrra keerukam “May the Angels”, kus kuuleb taas Troy Donockley madalat vilepilli). Aga kena kuulamine on, ja üldse mitte ainult magamajäämiseks (võib-olla sobib veel üheks paralleeliks “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø). Lõpuosa on küll pigem “Psalmide” sarnane mõtlik muusika, mitte päris unelaulud – võib-olla “meditatiivne” oleks sobiv omadussõna.

Järgmisena tuleb Spotifys Celtic Reflections on Hymns ehk siis nime järgi klassikalised kirikulaulud keldilikus kastmes. Kohe alguses tuleb juba varasemast tuttav “Be Thou My Vision”, seejärel terve rida tuntud kristlikke klassikuid. Sarnaselt esimese albumiga võiks öelda, et osa sobib keldi stiiliga hästi, mõni aga läheb lappama (“Here is Love” on üks näide – ilus lugu, aga selle seade meetrum lihtsalt ei sobi).

Ehk ongi kõige keerulisem teha mingis kindlas (ja omanäolises) võtmes ära just neid lugusid, mis on kõigile tuttavad? Kui tuttavas seades teha, jääb igavaks, kui aga harmooniaga midagi tõsisemat ette võtta, hakkab laiem publik ruigama… Siin on see probleem päris mitme looga. Ja “Sanctus” kõlab juba natuke nagu Enigma või Era… Võib-olla parim lugu siit plaadilt (jättes korratud BTMV kõrvale) on “Eternal Father”, ehkki meloodialt on see jällegi liialt sarnane varasema Twila Parise looga (“Lamb of God”). Ka järgmine lugu “Just as I Am” annab lootust, et bänd ei püüa enam iga hinna eest originaalne olla. Siis aga tuleb taas veidraks keeratud “Amazing Grace”. Lõpulugu, ilus ja klassikaline “Abide With Me” ei suuda varasemat ülepingutamist enam maha kustutada. See on vist nende kõige nõrgem album, põhjuseks ilmselge ülemõtlemine.

Järgmiseks tuleb Celtic Worship 2 (aasta on taas vaieldav, kusagil sajandivahetuse kandis). Kohe avalugu “I Will Change Your Name” paneb kõik õigele kohale tagasi – Sarah’ hääl (koos vahepealse mitmehäälse taustaga), Troy Donockley vilepill ja Terl Bryanti äratuntav rütmipulss, igasugu vigurdamisi meetrumi ja harmooniaga pole üleüldse vaja. Selle järel on “New Land” David Birdi kitarriga (väga ilus on ka Jon Large’i pehme bassipartii). Ja nii edasi. Võib-olla ehk Pete Seegeri “Turn Turn Turn” (sarnaselt esimese plaadiga on siingi nii kavereid kui originaalmaterjali, viimane siiski domineerib) on originaaliga võrreldes nihkes meetrumiga, aga erinevalt eelmise plaadi lugudest kõlab see hästi. Hästi on õnnestunud ka Brian Doerkseni “Refiner’s Fire” (mida me kunagi “Taevateega” Olevistes kaverdasime…) – eripärane vaatenurk on olemas, samas on laul ise jäetud selgelt äratuntavaks. Veel üks hea kaver on Danny Danielsi “Holiness” – üldse tundub, et sel plaadil on kõige paremini õnnestunud just laenatud lood.

Üks veider asi on lõpu eel tuleva looga, mille pealkirjaks on märgitud “I Cannot Tell” ja autoriteks bändiliikmed, kuid originaalne on vaid tekst, viis on vana ja klassikaline “Danny Boy”… Kuid selgus, et “Danny Boy” tekst on (sarnaselt mitmete vanade keldi lugudega) varasema viisi peal, mille nimeks on “Londonderry Air” ja millele ongi tehtud tekstina nii “Danny Boy” kui “I Cannot Tell” ja veel mitmed teised. Eelviimasena tuleb siin veel üks kirikuklassik, “Püha, püha, püha” ehk “Holy Holy Holy”, jällegi õnnestunud arranžeeringuga (David Bird on vist Totost Steve Lukatherilt kitarri laenanud…). Ja plaadi lõpetab “When Grace Abounds”, mis on üks parimaid nende endi lugusid. Seega õnneks lõpetati eelmise plaadi ülemõtlemine ära ja tehti väga hea album.

Ja täna viimaseks siis Celtic Journeys 2000. aastast. See on esimene album, kus Eden’s Bridge kõlab juba nagu (folk)rokibänd – kohe avaloo “Picture Me” pimesi kuulamisel oleks Ionat pakkunud, mingi paralleel tekib ka The Corrsiga (sarnane riff – enne seda plaati pole vist see bänd viiulit kasutanudki). Kohati võiks isegi progeroki mõjusid ära tunda (“More Than This”), varasem mõtlik stiil on siiski paiguti ka olemas (“Hear Me, See Me” ja võib-olla siinkirjutaja lemmikuna siit plaadilt lõpulugu, kena klaveriballaad “O Little Heaven”). Üldiselt on ühtlaselt hea kuulamine, aga see plaat on päris tublisti varasematest erinev.

Kunagi võib siit edasi kuulata, kui bänd edasi tegutseb ja uuem materjal ka Spotifysse jõuab. Igatahes oli jälle täitsa mõnus kuulamine. Järgmisel nädalal võtab jälle midagi traadisemat.