ITSPEA ja Whitesnake, 2

ITSPEA tegelased jätkasid enda juurast läbinärimist – täna tuli hakata natuke paremini orienteeruma tarkvaralitsentsides. Õnneks aga foorumist nähtub, et päris paljud hakkasid kaasa mõtlema.

Whitesnake’i kuulamine aga jätkub 1987. aasta albumiga, millel õiget nime ei olegi ja mida tuntakse seetõttu kas bändinime või aastaarvu järgi (Spotifys on saadaval selle plaadi 2018. aasta remaster). Kuid see oli tõsine pomm – lõpuks ulatus läbimüük 8-kordse plaatinanormini. Mõned lood on varasemate uusversioonid (siin on nüüd siis “Here I Go Again”-is “hobo” asemel “drifter”…), kuid siin keerati saund üksjagu teistsuguseks – selle taga oli suuresti kitarrist John Sykes, kes oli muusikuna küll tipptase, kuid suutis David Coverdale’iga niimoodi kaklema minna, et too viimaks peale albumit terve bändi lihtsalt lahti lasi. Aga terve see plaat on hea – poleeritud 80-ndate hair metal, sekka mõned pehmemad raadiohitid (“Here I Go Again”, “Is This Love”). Võib-olla kõige põnevam on kolmas, “Still of the Night” – queenilikult mitmeosaline ja erinevate värvingutega rokklugu. Nii et kaheksamiljoniline müüginumber ei ole üldse ime – päris paljud on nimetanud seda tolle ajastu üheks parimaks esindajaks (kuigi päris palju on ka märgitud, et enamik lugusid on “nagu juba kusagilt kuuldud” – sedasorti muusika klišeesid on siin tõesti palju, aga vähemalt oskavad Coverdale ja Sykes neid hästi kasutada).

Kaks aastat hiljem ilmus Slip of the Tongue. Vahepeal oli jälle jama kitarristidega – Sykesi asemele võetud ja eelmise plaadi tuuril mänginud Vivian Campbell (hilisem Def Leppardi liige) läks minema, kuna tema naine suutis Coverdale’i tollase pruudiga raksu minna ning järgmisena bändi tulnud Adrian Vandenberg (tegelikult hollandlasena on tema pärisnimi Adriaan van den Berg) maadles mingi käehädaga. Nii võeti siia plaadile appi üks tõsine virtuoos: Steve Vai. Album osutus aga läbimüügi osas pettumuseks ja sai ka kriitikutelt nahutada, nii et lõpuks otsustas Coverdale kogu bändile joone alla tõmmata (isegi esinemisriided andis kõik enda assistendile ära).

Aga plaat ei ole tegelikult halb (siin on omanäolisust tublisti rohkem kui eelmises) ja tegelikult on see ainus Whitesnake’i album, mis ühe riigi (Soome) edetabelis esikohale tõusis. Kohe alguse nimiloos on kitarristivahetus selgelt kuulda, see on USA lääneranniku ja mitte inglise kitarrisaund – aga Steve Vai suudab siin ka päris hevilikku saundi lasta (hea näide on “Judgement Day”, samuti on huvitav võrrelda tema esitust 1980. aasta plaadi uusversioonis “Fool for Your Loving”, kus harmoonia on ühes ja saund teises stiilis). Kaks lugu kajastavad Coverdale’i (järjekorras teist) abielulahutust modell Tawny Kitaenist – üsna kibe “Now You’re Gone” meenutab veidi Karavani versiooni Huey Lewise “Do You Believe in Love”-ist (“Ma ei usu enam armastusse”), kohe järgnev “Kitten’s Got Claws” on aga kiuslik-humoorikas eksile ärapanemine (pealkiri viitab tolle perekonnanimele). Isegi Steve Vai kitarr kõlab nagu kassikräun… Pehmema poole pealt on aga päris kena raadiolugu “The Deeper the Love” – laul ise on jällegi “kusagilt juba kuuldud” (Police’i “Every Breath You Take”, Alison Moyet’ “Weak in the Presence of Beauty” jne), aga Coverdale’i esitus annab kõvasti juurde. Ja ehk parim lugu plaadil on viimane, “Sailing Ships” – suuremas osas mõtlik ballaad ainult Steve Vai elektrikitarri saatel (väga huvitava saundiga), lõpuosas tuleb “pauer” juurde ja Vai näitab soolos enda näpukiirust.

Whitesnake tuli sisuliselt uuesti kokku alles aastate pärast ning järgmine album Restless Heart ilmus 1997. aastal (Spotifys on 2021. aasta remix). Algselt pidi see olema Coverdale’i sooloplaat, aga produtsendid soovitasid bändinime alt avaldada. Kitarri mängib Adrian Vandenberg ning kõlalt on see jälle sarnasem varasemate albumiga. Iseenesest on see täiesti hea bluus-/hardroki plaat (stiililt meenutab natuke Aerosmithi, keda kuulaks millalgi tulevikus siin ka; veel üks paralleel oleks Europe’i “Last Look at Eden”, eriti loos “Crying”), aga nagu mitmed teisedki on öelnud, natuke… väsinud. Endale meeldivad enim seesama “Crying”, lõpubluus “Woman Trouble Blues” (Coverdale teeb seal vägevat häält) ning “Take Me Back Again”, mis on segu bluusist ja hardrokist ning kõlab kohati, nagu oleks Jon Lord enda hammondoreliga tagasi tulnud; pehmema poole pealt on head üsna klassikaline Whitesnake’i ballaad “Don’t Fade Away”, “Too Many Tears” (huvitaval kombel on siin refrään ja salm justkui eri lauludest pärit) ja Darius Ruckerit (Hootie & The Blowfish) meenutav “Your Precious Love”.

Järgmine album tuleb samuti päris pika aja pärast – 2008. aasta Good to Be Bad. Sellest tehti 2023. aastal uus remix-versioon Still… Good to Be Bad ning Spotifys on saadaval ainult see (põhineb originaalalbumi laiendatud Jaapani-versioonil). Siin on põhikitarristiks võetud Dio kitarrist Doug Aldrich ning teiseks Reb Beach. Kahe kitarri saundi on kuulda kohe avaloost alates, sellisena meenutab see veidi Def Leppardi kõla (aga muidugi ilma Rick Alleni elektritrummideta). Ilmselt on kõige täpsemaks žanrimääratluseks klassikaline hardrokk (ning taas tuleb tugev paralleel samuti kaht kitarristi kasutava Gotthardiga – selle plaadi puhul juba tekib küsimus, kumb kummalt malli võttis; hea näide on “All I Want All I Need”). Esimene ballaad (“Summer Rain”) tuleb alles kaheksandana ja meenutab taas Hootie & The Blowfishi (algus on väga sarnane nonde looga “Let Her Cry”).

2011. aasta Forevermore tehti sama koosseisuga kui eelmine plaat ning kõlab suuresti samamoodi – klassikalise raskeroki võtmes (bändi õnneks on sedalaadi muusika tegijaid ajapikku vähemaks jäänud, ilmselt hinnatakse elusolevaid “saurusi” sellevõrra enam). Enda lemmikud on pauerballaad “Easier Said than Done” klassikaline rokiballaad “Fare Thee Well” (traadilood on ka head, aga need on natuke ühte nägu – ilmselt seetõttu, et paljud on otseselt 12-taktilise bluusi peale tehtud).

2015. aastal ilmus The Purple Album, mis pani kokku Coverdale’i kaks bändi – ports Deep Purple’i lugusid Whitesnake’i esituses. Kahjuks seda albumiversioonis Spotifys ei ole, on olemas plaadituuri kontsertsalvestus 2018. aastast, kuulasin seda. Doug Aldrich lahkus bändist peale eelmist albumit ja uueks kitarristiks Reb Beachi kõrval sai Joel Hoekstra (nime järgi otsustades teine hollandi päritolu kitarrist Whitesnake’is). Igatahes said nad ette päris suured saapad (sh Ritchie Blackmore’i omad), aga tundub, et suutsid need ära täita. Alguse “Burn” on igatahes tõsine tulevärk ja nii jätkub see kogu plaadil – ja isegi kui juba pealt kuuekümnene Coverdale mõne musta noodi võtab, ei riku see üldpilti, publiku kaasaelamine on selgelt tuntav. Ja kui siinkirjutaja väga Deep Purple’i fänn ei ole, siis sellises kastmes kuulamine andis täitsa mõtte ka originaalid ette võtta. Kui see plaat tekitas seinast seina arvamusi, siis siit tuleb küll positiivne.

Ja Whitesnake’i viimane stuudioalbum 2019. aastast (2025. aastal teatas Coverdale viimaks pensileminekust ja saatis bändi laiali) on Flesh & Blood. Põhitegijate vanusest hoolimata on see täiesti korralik plaat – nagu mitmetel varasematel, on siin kõrvuti bluusisegused traadikad ja kergemad raadiolood, viimastest ilmselt meeldib enim “When I Think of You (Color Me Blue)”. Natuke tekib paralleel Meat Loafi viimaste albumitega – isegi väga head rokihääled jäävad paraku lõpuks vanemaks ja ehkki mõlemad suutsid täiesti korralikke esitusi teha karjääri lõpuni (ka siin plaadil teeb ta veel mõneski loos päris kõva häält), ei olnud see enam päris seesama. Selles mõttes oli Coverdale’i “pillide kottipanek” eelmisel aastal täitsa mõistlik.

Jälle üks pikaealine bänd läbi kuulatud. Järgmiseks korraks vaatab uuesti midagi pehmemat.