ITSPEA tudengid jõudsid täna juurateemadesse. Nagu juba viimasel ajal tavaks, on need paljudele üsna võõrad – ollakse harjutud “juristide jura” lihtsalt eirama. Aga suurem osa suutis siiski end materjalist läbi närida.
Taustamuusika tuleb sedakorda siis rokilikuma rea pealt, küll sealtsamast Inglismaalt ja bänd on peaaegu sama pikaealine kui eelmine kuulamine ehk Steeleye Span.
Whitesnake’i puhul oli esmalt olemas juba tuntud laulja (David Coverdale seisis 1973-76 nii kõva bändi kui Deep Purple’i eesotsas) ja bänd sai alguse tema saatepundina (alguses nime all David Coverdale’s Whitesnake). Kust nimi pärineb, selle kohta on n+1 eri teooriat – ise oleks pakkunud anglosakside sümbolina kasutatud valget lohet, osa aga viitavad Coverdale’i varasemale albumile “White Snake” ja Coverdale ise… Ütleme siis nii, et see sell on läbi aegade mõelnud päris sageli tolle teise peaga (vähemalt enda lavapersoonina) ning korra oli ta maininud, et nimi viitab tema enda tublile vändale. Oijah… Aga seda ei saa küll keegi öelda, et Coverdale kehv laulja oleks.
Aga kui Deep Purple 1976. aastal esmakordselt laiali läks, jäi laulja ripakile ja pani viimaks uue pundi kokku. Ehkki alguses nimetati seda tema enda järgi, ei olnud tegemist puhta saatebändi ega ka mitte algajatega (ehk kuulsaim oli Coverdale’i bändikaaslane Deep Purple’ist, klahvpillimängija Jon Lord – hiljem lisandus mitmeks albumiks ka trummar Ian Paice).
Esimese albumini Trouble jõuti 1978. aastal ning see oli mõõdukalt edukas (50. koht Briti edetabelis). Avaplaat on segu Purple’i ja isegi Zeppelini sarnasest oma ajastu bluusrokist ja kergemast otsast, mis meenutab kohati varajast Queeni (heaks näiteks on kolmas lugu “Lie Down”) või ka Totot (“The Time is Right for Love”). Huvitaval kombel on siia sattunud ka biitlite “Day Tripper” (mida iganes sellest pealkirjast ja tekstist siis välja lugeda). Äge tehniline tulevärgilugu on eelviimane, “Free Flight”.
Aasta hiljem ilmunud Lovehunter jõudis Briti edetabelis juba 29. kohale. Siin tehti palju lärmi plaadiümbrise ümber (sarnaselt Queeni singliga “Bicycle Race” oli siingi süüdi üks paljas pepu, mida siis erinevates kohtades rutati eri moel kinni katma). Siin kostab Coverdale’i hääl juba jõulisemalt välja (avaplaadil see eriti esile ei tõusnud) ning ka kitarrisoolod annavad aimu tulevasest staadionirokibändist. Teises loos “Walking in the Shadow of the Blues” on hästi esil ka Jon Lordi hammondorel, mis koos kitarride ja Coverdale’i häälega annavad kokku ägeda rokisaundi. “Help Me Thro’ the Day” on mõnus suitsune soul-bluusballaad (ja David Coverdale suudab siin hoopis teistsugust hääleregistrit kasutada kui tavaliselt). Plaadi teine pool on suures osas muhedad ivolinnalikud rokenrollid, mis suudavad ilmselt kontserdil rahva väga edukalt käima tõmmata – seega on see plaat väga vahvalt kirju kogum erinevat sorti rokkmuusikat (sarnanedes veidi Meat Loafi repertuaariga). Ja kõige lõpus on lühike ilus ballaad “We Wish You Well”, ideaalne kontserdilõpetaja. Ent pimesi kuulates paigutaks selle plaadi kuhugi hoopis hilisemasse aega kui 1979 – väga selge paralleel tuleb siin varem kuulatud šveitslaste Gotthardiga (ja siis meenub, et tolle solist Steve Lee oli suur Whitesnake’i fänn).
Veel aasta edasi tuleb Ready an’ Willing, mis hakkas juba tabelites tipu poole jõudma. Plaadi alguseots toob taas silme ette Gotthardi – viimased võtsid siit ilmselt ikka üksjagu malli (ja mitte ainult laulupartiide osas – ehkki Coverdale ja Lee kõlavad ka häälte poolest väga sarnaselt). Võib-olla parim lugu on siin pauerballaad “Blindman”, mis on tegelikult pärit Coverdale’i varasemalt plaadilt ja siin uuesti ära tehtud. See on aga tervikuna väga kvaliteetne rokiplaat ja võib-olla briti bändi kohta veidi üllatavaltki kõlab seal endiselt päris tugev bluusinoot (“Love Man” ongi klassikaline traadibluus) – aga see ei ole enam Purple’i/Zeppelini ajastu, vaid selgelt uue kümnendi muusika.
1981. aasta Come an’ Get It jõudis Suurbritannia teiseks albumiks ja müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, aga mõnevõrra ehk üksluisem – ilmselt kõige tuntum lugu on kolmas, “Don’t Break My Heart Again”, mis on pigem pop-hardrokk. See on sedalaadi rokk, mida vaataks-kuulaks väga hea meelega kontserdil – plaadilt kuulates jääb justkui midagi puudu. Siiski, mõnusalt vahetu lugu on Jerry Lee Lewist meenutava algusega “Wine, Women an’ Song”, tõsine heatujumürtsukas.
1982. aasta album Saints & Sinners algab jälle üsna eelmise plaadi stiilis – mõnus, hea vungiga bluusrokk (kohati võiks paralleeliks tuua isegi eestimaise Ultima Thule), aga natuke ühetaoline. Kolmas lugu siiski juba eristub – see on taas täistambiga heatuju-rokenroll “Bloody Luxury” (paralleeliks sobib Meat Loafi lauldud “Mercury Blues”, millele keeras omal ajal euroopaliku vindi peale põhjanaaber Pave Maijanen, lauldes seal “Pitää saada BMW” – Mercuryt automargina ju siinkandis ei teata, bemmi seevastu teavad kõik). Esimese plaadipoole lõpetab Coverdale’i abielulahutust peegeldav “Crying in the Rain” (ei ole sama lugu, mis A-hal), teist poolt aga alustab üks bändi suuremaid hitte. “Here I Go Again” on taas muust selle albumi kraamist üsna erinev, Hearti meenutav (vrdl “What About Love”) segu popist ja raskerokist ning väga kaheksakümnendate hair metal. Kusjuures algses albumiversioonis on vaikne klahvpilliosa pikem ning Jon Lordi mängituna ka teistsuguse saundiga kui hilisemas raadiovariandis. Ja muidugi see “like a hobo” tekstis, mis hiljem muudeti “like a drifter”-iks, kuna tollal peljati, et publik kuuleb seal üht teist sõna… Tagapool on veel üks Meat Loafi stiilis heatujulugu, “Rock an’ Roll Angels” (vrdl “Rock’n Roll Dreams Come Through”).
Ja täna viimasena kuulatav Slide It In – aasta oli vahele jäänud, plaat ilmus 1984 ja oli ilmselt üks edukamaid, jõudes edetabelitesse enamikus Euroopa maades ning ka USA-s. Muidugi vaieldi kohe igal pool selle üle, mida albumi pealkirja (ja nimilooga) ikka mõeldud oli (Coverdale muidugi keeras veel vinti peale märkusega, et plaat ongi mõeldud postitantsuks…). Suurem osa lugudest istub kahe varasema stiili (karusem bluusrokk ja heatujulood) vahele, meenutades Def Leppardit natuke hilisemast ajast (“Give Me More Time” kitarrikäik aga kipub hoopiski meenutama AC/DC “Highway to Hell” oma). Kui eelmisel plaadil oli selgelt erandlik “Here I Go Again”, siis siin on peaaegu samaväärne hitt “Love Ain’t No Stranger”-i näol. Plaadi teine pool kisub taas veidi üheülbaliseks (justkui kuulaks pikalt üht ja sama lugu – või äkki oligi Coverdale’il postitantsu osas tõsi taga…?), õnneks on viimaseks jäetud heatujurokker “Guilty of Love”. Kohe peale albumi salvestamist lahkus bändist Jon Lord, kes läks tagasi uuesti kokkutulnud Deep Purple’isse.
Jätkab nädala pärast.
Coverdale on tõesti klass omaette! Gillani hääl kahjuks ei küündinud sellise resoneeruva kvaliteedi tasemele kui Coverdale’i puhul, kuid seevastu sellist trummarit nagi Iain Paice oli pigem nagu “kuldmuna” Purple’i varasema perioodi virtuooslikkuse suunas liikumine. Mees lihtsalt oli peajagu kõikidest teistest üle. Eks Deep Purple tegi läbi väga põhjaliku arenguetapi. Ei saa öelda, et üks periood oleks kordades parem kui teine. Nad suutsid endid välja vedada olgugi, et näiteks “Come taste the band” oli kompositsiooni poole pealt veits nõrgem kui varasemad albumid.