ITSPEA ja Steeleye Span, 3

Uus reede, e-kursuse tööde lugemine (seekord üsna tõbisena) ning taustaks jätkub Steeleye Spani pika albumirea kuulamine.

Järjekorras järgmine on tervelt kuueaastase vaheaja järel ilmunud Back in Line. Kuulama hakates meenub Bangles – nii avaloo saund, meloodiajoonis kui vokaal on sinnakanti. Aga see pole taas päris selle bändi ampluaa, pealegi on see plaat peale ühe loo (“Blackleg Miner” on päris rahvaviis) kokku pandud n.ö. liba-rahvalauludest – lugude tekstidel on ajalooline taust (peamiselt šotlaste võitlus inglaste vastu). Avaloo järel tuleb tavapärasem Steeleye Span siiski osalt tagasi, eriti tuntavalt neljandas loos “Isabel”, mis on ilus klassikaline, vaikselt algav ja lõppev ballaad ühest šoti sõdade kuulsast naisest. “Scarecrow” algab veidi juba nagu “Smoke on the Water” ja on kummaline kombinatsioon traadisest salmist ja hümnilikust refräänist. Võib-olla kõige huvitavam lugu on aga hilisematesse albumiversioonidesse (Spotifys on ilmselt üks nendest) lisandunud “Somewhere in London”, mis meenutab päris tugevasti Kate Bushi “Wuthering Heightsi” (ja loo vaheosas kõlab Maddy Prior täiesti samamoodi) Nii et osaliselt käib selle albumi kohta eelmise juures öeldu (pole paha, aga ka mitte päris Steeleye Span), teisalt aga on see siiski mõnevõrra värvikam (ja rokilikum) ning ka bändi tavapärast kõla on rohkem sees.

1989. aasta Tempted and Tried (millest on kaks versiooni, Spotifys on USA variant) oli mingis mõttes aga uuesti tagasitulek. Kohe esimestest taktidest tuleb “All Around My Hat” -fiiling – ja see tunne kestab kogu plaadi (teine pool kaldub küll natuke tagasi eelmiste plaatide juurde). Siin on ka taas oluline osa traditsiooniliste rahvalaulude esitusel. Ehk parim lugu on kolmas (briti albumivariandis avalugu), “Padstow”, mis on sealt alates jäänud bändi klassikaliste lugude hulka. Jälle see “lombakas” rütm (salmist näib üks takt vahelt puuduvat) ja muidugi see vinge a cappella vaheosa – üritasin uurida, kes seal bassi laulis. Ühe vihje alusel oli selleks siin plaadil Rick Kempi asemele bassi mängima tulnud Tim Harries, sel juhul suutis ta küll ka ilma kitarrita väga ägedat bassihäält teha. Ka “Shaking of the Sheets” on jäänud püsirepertuaari. Ja lõpulugu tagaaetavast rebasest (“The Fox”) andis bändile edaspidi sageli kasutatud rebaselogo.

Siis läks jälle kaua aega mööda ja Time tuli välja alles 1996. aastal. Kohe peale eelmist albumit tuli bändi trummariks päkapikusõdalast meenutav (kiilas pea ja pika patsipunutud habemega) iirlane Liam Genockey ning vahetult enne võeti taas kampa ka teine naislaulja Gay Woods (Maddy Prioril oli probleeme häälega). Üldiselt meenutab see plaat taas eelmist (ja ka vanema aja paremikku). Mõnuga folkrokkiv Steeleye Span rõõmsate meloodiate ja rämedate-jubedate (rahva)laulutekstidega (eriti jäle on “You Will Burn”, mis aga on hoopiski viiuldaja Peter Knighti looming. Ei kujutagi ette, mida sellise teksti lendulaskmiseks tarvitama peab… Kuradite nägemise jagu tinunni? Või sama suures koguses marksistlik-ateistlikke “klassikuid”?). “Old Maid in the Garrett/Tam Lin reel” toob juurde Gay Woodsi mängitava bodhrani, mida bänd varem polnud kasutanud). Huvitaval kombel tundub, et Rod Stewarti “The Rhythm of My Heart” on väga sarnane meloodiaga siinsele “Harvest of the Moonile” – esimene ilmus aga Stewarti plaadil 1991. aastal ja kirjutati väidetavalt juba 1986, samas on teine rahvalaul ja võib ikkagi olla esimese aluseks (esimese ametlik selgitus väidab aga, et see baseerub “Loch Lomondil” – mille meloodia on selgelt teistsugune… Mine nüüd võta kinni).

1998. aasta Horkstow Grange (Spotifys on 2009. aasta remaster) on pigem folgilik (kuigi tugevat elektrikitarri kuuleb siin päris palju) ja tugevate iiri mõjudega (“Erin” on ehtne iiri folgihümn ning ka siin albumil kuuleb Gay Woodsi bodhranimängu). Naishääleks on siin ainult Gay Woods, lisaks Maddy Priorile “tegi poppi” ka trummimees Liam (kasutati külalistrummarit). Huvitaval kombel on nimiloos räägitud kellestki John Steeleye Spanist ja tema naginast ühe teenijaga – seega see on ansambli nime sünnikoht, lugu ise aga jõudis plaadile alles 28 aastat peale bändi loomist. See on aga iseenesest väga kena, peaaegu a cappella (vaikne saade lisandub alles lõpuosas). Klassikaliselt ilus keldi lugu on lõpus šoti hüvastijätulaul “The Parting Glass”, mida on laulnud paljud teisedki (Sinéad O’Connor, Celtic Woman, Celtic Thunder, The Clancy Brothers jt).

2000. aasta Bedlam Born tehti sama koosseisuga (popitegijad polnud veel tagasi tulnud) ja kuna eelmine album sai osadelt fännidelt liiga vähese rokilikkuse eest sugeda, siis üritati siin asja parandada (ja pärast saadi omakorda sugeda folgifännidelt). Siin plaadil on kaks lugu kristliku taustaga – Tim Harriese “Stephen” räägib Petlemma laste tapmisest kuningas Herodese poolt, jutustatuna ühe tallipoisi poolt (tegelikult on ka “Bedlam” plaadi pealkirjas Bethlehem). “I See His Blood Upon the Rose” on müstiline vaade Kristusele, autoriks peale Iiri 1916. aasta Lihavõtteülestõusu inglaste poolt ühe mässujuhina maha lastud Joseph Mary Plunkett (ausalt öeldes seda teksti ma nii morbiidse muusikaga küll ei seoks – aga võib-olla avaldas mõju poeedi elukäik). Usuteemade puudutamine pani muidugi mingid tainad taas kaagutama – hoolimata sellest, et bänd on neid ka varem käsitlenud (ladina lihavõttehümn “Gaudete” on nende ajaloo suurimaid hitte). Kokkuvõttes kuulatav ja kohati huvitav album (ja tegelikult üldse mitte nii erinev eelmisest), ehkki otseseid lemmikuid siit ei leia.

Jätkub nädala pärast…