(tegelikult kuulasin ja kirjutasin reedel, aga ununes avaldamata)
Paralleelselt ITSPEA tööde lugemisega jätkub ka Steeleye Spani kuulamine. Järgmine plaat on 1975. aasta Commoners Crown, mis jätkab bändi pipraste tekstide traditsiooni ja algab üsna vastuolulise lauluga – “Little Sir Hugh” on algses keskaegses versioonis üsna selgelt juudivaenulik lugu (plaadiversioon on ümber tehtud). Põnev on aga “Bach Goes to Limerick” – nagu pealkirjast näha, on kokku keedetud Bachi klassikaline viiulipala ja iiri viiulifolk. Ka see album on seadetelt üsnagi rokilik, lood ise on samas endiselt puhas folk ja ka mitmehäälsed seaded on pigem rahvamuusikale omased. Meelde jäävad veel mõtlik a cappella ballaad “Weary Cutters” ja naljakas lõpulugu, kus kõik bändi mehed laulavad järgemööda salme ja Maddy Prior refrääniosa, lisaks on külalisena kutsutud ukulelet tinistama koomik Peter Sellers.
Sama aasta All Around My Hat on vist bändi kuulsaim album, mille abil ka ise bändiga tutvusin – kunagi Soomes olles leidsin plaadipoe pudipadikastist CD ja käiasin seda kohe mõnuga. See on ühtlaselt väga hea plaat – ehk parim on “Hard Times of Old England”, aga ägedad on ka “Black Jack Davy”, mitmehäälne (ja suures osas a cappella) “Cadgwell Anthem”, “Gamble Gold (Robin Hood)” (jälle see mõnusalt lombakas rütm, mida see bänd on mitmes kohas kasutanud; Tim Harti tremolo-kitarr on ka lahe) ja nimilugu. Ja endiselt muidugi väga hea bändivokaal ja vahvad seaded – muide, eestimaine Fix on ilmselt omal ajal päris kõvasti Steeleye Spani kuulanud.
Järgmise aasta Rocket Cottage oli mõeldud sama rida (ja edu) jätkama ning kasutab samasugust rokilikku malli – kuid bändi õnnetuseks oli Inglismaal tõusma hakanud pungibuum ja varasemaid tegijaid kiputi “kändudeks” liigitama. Siin plaadil on rahvaviiside kõrval ka kolm bändi ühisloominguna valminud lugu – kohe esimene, “London”, mõjub eelmise plaadi loogilise jätkuna, järgneb samuti vahva, kuid lühike (alla minuti) “The Bosnian Hornpipes”. “Orfeo” on pigem juba poplugu, meenutab ehk isegi varajast ABBA-t (puhtfolgiliku “Nathan’s Reeli” selle külge pookimine on küll veidi veider). “The Twelve Witches” läheb natuke veel kaugemale ja kõlab nagu Jim Steinmani looming (täitsa kujutaks ette Meat Loafi seda laulmas). “Fighting for Strangers” algab nagu… Maggie Reillyga Mike Oldfield (aga ilma kitarrita; lugu on sisuliselt ainult vokaal ja rütm). Naljaka lõppakordina on viimase loo “The Drunkard” ette poogitud Ameerika “mustade slängi” imiteeriva tekstiga “Camptown Races”, mida väidetavalt bänd enne salvestust üleüldse ei harjutanud… Kuid kokkuvõttes on see peaaegu sama hea plaat kui eelmine (samamoodi ühtlaselt hea kuulamine – ning stiililiselt ehk natuke huvitavamgi), kehvema läbimüügi põhjus oli eelkõige ajastuses. Paraku ajas see bändi üksjagu lõhki ning kaks liiget otsustasid ära minna.
Nii läks järgmise albumini üle aasta, Storm Force Ten tuli välja 1977. aasta lõpus. Siin plaadil asendab tavapärast viiulit John Kirkpatricki lõõtspill (kohe avaloos on kõla vahetus selgelt tunda). Teise asjana on siin plaadil päris palju ilusat akustilist kitarri (“The Victory”, “Some Rival”). Väga hea a cappella esitus on teises loos “Sweep, Chimney Sweep”. “The Black Freighter” on vahva teatraalne piraadilugu, mis kohati meenutab käikudelt ka vana Queeni. Ütleks, et pool sammu nõrgem kui eelmised kaks albumit, kuid siiski päris hea kuulamine.
1980. aasta Sails of Silver oli põhimõtteliselt teistmoodi album – varasemad rahvalaulud olid nüüd pea täielikult asendatud omaloominguga. Viiul on tagasi, aga kohe alguse nimiloos kõlab bänd palju progelikumalt kui varem. Aga mingisugune varasem fluidum oli kadunud – enda lood olid iseenesest head, aga selliseid bände on maailmas palju (näiteks kõlab terve see plaat väga sarnaselt The New Seekersiga). Hea taustamuusika, aga mitte palju rohkem – ja pigem folkpop kui folkrokk (või mine tea, ehk on viga arranžeerijas ja need lood hakkaks mingis muus seades palju rohkem elama?). Pole ime, et kontsertidel nõudis rahvas endiselt varasemate plaatide rahvalaule. Ehk ainsa erandi võiks teha eelviimasele loole “Marigold/Harvest Home”, mis on äratuntavalt klassikaline mitmehäälne Steeleye Span.
Edasi kuulab juba nädala pärast.