Ka esimese “Düüni” järjefilmi vaatasin ära kõvasti hiljem, kui see välja tuli – nüüd peale õppetöö lõppu oli aega pikemalt maha istuda. Õnneks tulid mõlemad senised osad hiljaaegu tavatelekast ja olid kordusest vaadatavad.
Üldiselt jääb kehtima suurem osa esimese filmi kohta öeldust. Head näitlejad, ägedad madinad ja vägevad eriefektid, mõned ilusad visuaalsed detailid – ning ka üldiselt suuremas osas kanooniline, Frank Herberti raamatut järgiv lugu.
Austin Butler (huvitaval kombel on sellel päriselu näitlejal Düüni maailmas üsna tähendusrikas nimi) suudab siin filmis omaaegse Stingi vaat et üle mängida – Feyd-Rautha Harkonnen on ühtaegu nii selge sotsiopaat kui kummaliselt karismaatiline kuju. Ja kui eelmises filmis mängis Bene Gesseriti pildile Charlotte Rampling ema Gaius Helen Mohiamina, siis siin mõjub vaat et veelgi enam (isegi hoolimata lühikesest ekraaniajast) Léa Seydoux Margot Fenringina.
Miinuspoolelt mainiks ära eelmises filmis alguse saanud ja siin jätkunud võuklollused – eriti skinheadide sarnased, eranditult (üli)valged Harkonnenid contra krahv Coudenhove-Kalergi deliiriumis nähtud tulevasi eurooplasi meenutavad fremenid (lisaks olid vist kõik valgenahalised ka keiserlikud sardokarid). Ja olgugi, et Herberti loodud zensunni usku fremenid ei ole päris võrreldavad aluseksvõetud maise usundi järgijatega, mõjus sinna püüdlikult juurdepoogitud sooline võrdõiguslikkus… noh, ütleme viisakalt, et üsna ebausutavalt. Pealegi, kui Frank Herbert suutis Bene Gesseriti näol luua ulmekirjanduse ühe kõige võimsama naisjõu, siis milleks kogu seda võuklemist (muide, kui esimeses filmis oli Liet Kynes – raamatus Chani isa! – mehest naiseks tehtud, siis nüüd oli sama juhtunud Shishakli-nimelise fremeniga) siia juurde üleüldse vaja oli…? Ja viimaks jäi Pauli poliitiline mõistuseabielu printsess Irulaniga piisavalt uduselt seletatuks – filmist jäi mulje, et Kwisatz Haderach leidis lihtsalt endale rikkama ja popima tibi.
Aga ühe põneva lisadetaili leidsin filmist küll. Kui Paul Atreidese proovilepanek mürginõela ja valukarbiga on “Düüni” lugude üks nurgakive, siis sellest filmist nähtub, et samasuguse proovi läbis (edukalt!) ka Feyd-Rautha Harkonnen (kusjuures ema Mohiami nõiakuju asemel oli piltilus krahvinna Fenring). Aga praegusesse filmi see mingil moel isegi täitsa sobis.
Üks küsimus jäi õhku: kui kogu Atreidese koda eelmises filmis ühe ööga minema pühiti, siis mis sai Thufir Hawatist? Gurney Halleckil õnnestus põgeneda ja ta tuli siin filmis uuesti välja, Paul pääses koos emaga ja Duncan sai neid kattes surma. Kuhu mentaat kadus?
Näis, mida kolmas osa toob – selle aluseks peaks olema juba järgmine raamat (“Düüni messias”). Kuuldavasti peaks Jason Momoa Duncan Idaho tagasi tulema (raamatu järgi ghola ehk klooni kujul) – kas see lõpeb edukalt või ämbris, näeb juba filmist.
Aa, ja lõpetuseks: seekord tuleb kiita filmi eestindajaid, eelmise filmi apsakad olid ära parandatud.
https://youtu.be/8La_NOvv77Y
Narkomaania epideemia UK-s.
Ta räägib ja näitab teile, mis tänapäeva demokraatia kaasa on toonud.