Läksin kolledžist doktorijuhendamise koolitusele ja kõndisin fuajees mööda tunniplaanitabloost. Seal seisis, et kolleeg Sirje õpetab “Füüsikat mittefüüsikutele”.
Jäin natuke mõtlema. Kas järgmine võiks olla “Arvutamine mittearvutajatele”? Edasi tuleks “Kirjutamine mittekirjutajatele”, “Lugemine mittelugejatele” ja viimaks “Mõtlemine mittemõtlejatele”.
Loodetavasti siiski asi nii düstoopiaks ei keera – aga mine sa tea. Tegelikult võiks lisada ka “Tehisaru arulagedatele”…
Kindlasti oli see järelaitamine, kes tahavad füüsikat paremini teada.
Aga kui sulle meeldib näitleja Kevin Costner, siis on meil üks ühine omadus.
Whitney Houstoni ihukaitsja, kes tegelikult ei olnud. Aga väga hea näitleja.
Eks ma seda naljaga pooleks kirjutasin. 🙂
Aga ei olnud järeleaitamine, oligi selline kursus. Pigem võiks võrrelda keskkoolide kitsa matemaatikaga.
Ent tegelikult on probleem siiski olemas – ning ehk ei olegi põhihäda noortes endis, vaid igasugustes sellistes “Polkovniku lese” stiilis natuke vanemates pulkades, kes eri põhjustel (sh enda tööpõllu või valijaskonna kindlustamiseks) leiutavad ja reklaamivad uusi, poppe ja noortepäraseid hädasid ADHD-st soosegadusteni. Kui sulle ikka päevas mitu korda tambitakse, et “ära pinguta, sul on see-teine-ja-kolmas”, siis varsti võibki “Mõtlemine mittemõtlejatele” huvitava kursusena tunduda…
Selle kohta saab öelda:
https://youtube.com/shorts/fmboZPS9WNo