Muusikaelamus: Kadri Voorand, “Katariina Rosalie”

Alustuseks tuleks ära öelda peamine – Kadri Voorand tuleks ametlikult kuulutada Eesti rahvuslikuks aardeks. Sellega on ka kontserdi põhihinnang ära öeldud.

Aga alguses tuli Lennoni “Imagine”. Meh. Olen juba siin varem öelnud, et see laul on geniaalse meloodia ja õrnalt debiilse teksti kooslus. Lennon suutis selles loos olla lollakalt woke juba aastakümneid enne seda, kui see sõna sellises tähenduses kasutusse tuli (õnneks on see tema loomingus sellisena selge erand).

Lõpu eel jällegi tuli kontserdi nimilugu, millega Kadri käskis kõigil samastuda ja öelda iseendale (s.t. lasta seda öelda Kõige Targemal Inimesel ehk iseendal), kui äge, ilus ja vägev ikka olen… Ei osanud kuidagi suhestuda. Kas tõesti oli terve Kinomaja saal seekord täis mahatambitud minapildiga pubekaid, keda pidi nii “üle võlli” julgustama…? Ja Kakk küll ei julge ennast Kõige Targemaks Inimeseks pidada.

Kõik muu… oli puhas perfektsus. Vokaal, klaver, viiul, kitarr ja elektroonika – kõik, mida Kadri puutus, muutus kullaks. Paariline Mihkel Mälgand, kes mängis basspillidel enamiku ajast väga uhkeid ja hoopis kõrgemaid käike, kui nendel tavapärane. Ülimalt kodune (parimas mõttes) suhtlemine rahvaga. Ja kogu see fluidum, mis saali kogu kontserdi aja täitis.

Ei – Kakk ei ole äge, ilus ja vägev (ei peagi olema, võib ka Lihtsalt Normaalne Inimene olla). Aga vaat Kadri on seda  kõike küll.