Kuulasin raadiot

Vikerraadiost tuli “Reporteritund”. Tsitaat saate veebilehelt:

“Poisid hakkavad haridussüsteemist välja kukkuma juba põhikooli lõpus, gümnaasiumis on poiste/tüdrukute suhe 45 poissi 55 tüdruku kohta, ülikoolilõpetajatest on mehi 1/3, naisi 2/3. Sooline lõhe hariduses mõjutab muu hulgas ka sündimust. Kõrgharitud naised ei leia endale sobivat partnerit, kes oleks valmis pere loomisel vastutust võtma.” (siinkirjutaja rõhutus).

Aga… Seda kõike me ju tahtsimegi…?

Poiste kottimine alates põhikoolist on viimaks mõju avaldanud. Tüdrukute (poolvägisi) ajamine IT-sse käib samuti täie hooga edasi. Vastassuunas liigutusi on tehtud minimaalselt (tõsi, aeg-ajalt tehakse mõni üsna edutu kampaania meeste saamiseks koolidesse õpetajaks – ja needki vähesed proovijad lähevad valdavalt vaenuliku suhtumise tõttu peagi mujale). Vanemate jutud sellest, kuidas omal ajal tehti ühisüritusi “poiste” ja “tüdrukute” koolide vahel (endalgi tuli üks TPI-st ja teine Pedast), kõlavad aja edenedes üha uskumatumalt.

Vanasti oli “kutsekool” pigem ähvardus või sõimusõna (“Kui sa ei õpi, lähed kutsekooli!”). Tundub, et nüüdseks on sellest saanud meeste viimane pelgupaik hariduses. Ning see muidugi süvendab kogu seda asjade metsaminekut veelgi.

Järgmine koht, kus reaalsusega põrkumine tekib, on tõenäoliselt riigikaitse ja rahvusvaheline olukord. Praegu ei taha mehed enam vastutada perekonna eest – karta on, et nad ei soovi vastutada ka riigi eest, mis neid soopõhiselt kottinud on. Ning siis asendatakse mahatriigitud ajudega kohalikud mehed sissetulijatega – ja kui siis selgub, et nood on vastikult patriarhaalsete arusaamadega, on juba hilja midagi muuta.

Raadiosaade (kuulasin netist) oli üsna veider kuulamine. Kui midagi kõlama jäi, siis asjapulkade jätkuv keeldumine olukorra põhjusi mõista ning sellest tulenev musta valgeks rääkida proovimine.

Nagu tuntud rahvajutus: “Kes tegi? Ise tegi!”. No ei ole inimeseloomal võimalik katuselt alla hüpates lendu tõusta – maa tuleb vastu. Ja see on valus.