Bryan Adams on 65-aastane. Võiks nagu vana olla? Ja ta on käinud Eestis… mingi 6-7 korda? Nähtud on igatahes n-1 korda, viimati Saku suurhallis ca seitsme aasta eest (sellest on siin ka kirjutatud) – võiks nagu juba ära tüüdata?
Mõlemad eeldused on otse puusse. Eilne kontsert Lauluväljakul oli sama hea kui viimatine Suurhalli oma (kuigi sise- ja väliskontserti päris üks-ühele võrrelda ei saa).
Enne kontserti tehti jälle videoga pulli – kui eelmisel korral oli seal aeg-ajalt elustuv ja midagi totakat tegev Bryani näopilt, siis nüüd oli seljaga vaataja poole seisev poksija soojendusmantlis mees, kelle juures igasugu tegelased taidlemas käisid (ja kes lõpus vahetult enne avalugu samuti artistiks endaks osutus). Lõbusad killud olid aga endiselt.
Avalugu oli “Kick Ass” ja sellest juhindusid nii Bryan kui ka The Dudes of Leisure endiselt – suur osa kontserti oli tõsise vungiga (ja üldse mitte vanade hittide paraad). Ja Keith Scott mängis ikka seda jubeda juustu välimusega, ent filigraanselt kõlavat Fender Stratti (tõsi, paar lugu tehti ka Gibson Les Pauliga). Bryan ise mängis alguses paar lugu bassi, pärast oli bassimees nähtamatu (ilmselt keegi lava tagaosas – tavapärast Sol Walkerit ei tundunud seekord kaasas olevat, muu punt oli aga sama).
Vahva idee oli publiku peade kohal tiirutavad miniõhulaevad – tuuri nimiloo “Roll With the Punches” ajal poksikinnas ja eelmise tuuri “So Happy It Hurts” ajal auto. Ja “You Belong to Me” ajal kästi kaasa tantsida ning meesterahvastel ka särgid seljast võtta ja neid pea kohal keerutada. 🙂
Superhitid tulid siiski ka – keskel “Please Forgive Me”, lõpu eel “(Everything I Do) I Do It for You” ja lõpus “Summer of ’69”. Nii need kui ka akustilised – Bryan üksi akustilise kitarriga – lisalood “Straight From the Heart” ja üksi kolme eest lauldud (originaalis olid ka Rod Stewart ja Sting) “All for Love” näitasid, et Bryani lugu “18 ‘Til I Die” (mis ka Tallinnas ära lauldi) ongi päriselu. Ka paljud kolm korda nooremad artistid ei julgeks peale paaritunnist rokkimist encore’i akustiliselt teha. Selle mehe hääl on aga uskumatult heas seisus.
Natuke kahju oli sellest, et AC/DC alles hiljaaegu siin käis – ilmselt ei jätkunud paljudel mitme suurkontserdi jaoks ressursse. Eile oli lava keeratud laululava poole ning kuigi nii lavaesine kui ka laululava-alune olid rahvast täis, olid mastaabid siiski erinevad. Tegelikult aga endale meeldis eilne kontsert rohkem – Bryan on märksa vaheldusrikkam kui AC/DC, tollest teisest Brianist palju paremini säilinud häälega ja põrguvärgiga ka ei jahmerda 🙂 .
Nii et oli väga tore näha, et mõned veel suureks ei kasva. Ja kui Bryan 70-selt veel tuleb, siis ilmselt tuleb jälle kuulama minna.
Ta on multitalent. Kuigi keskpärane laulja aga andekas fotograaf ja laulukirjutaja.
Ilmselt see hoiab kaua elus – fotograafia ja mitte ainult laulja.
Ise ma ta kontsertile ei läheks, kuid kui fotonäitus eestis oleks – võib minna.
Bryan Adamsi fotonäitus “Päevavalgel” avati Eestis 6. märtsil 2020 ja see jäi avatuks kuni 14. juunini 2020. Näitus toimus Fotografiskas Tallinnas..
(info TI-käest)
Nojah, maitse üle ei vaielda. 🙂 Lauljana sõltub, kellega võrrelda – klassikutega mitte, Mercury, heviässade (Kiske, Meine jt) või parimate päevade Meat Loafiga ka ehk mitte. Sellise kergeroki vallas aga on ta minu arust üks parimaid (eriti muidugi enda vanuserühmas). Natuke aitab ka “Bonnie Tyleri efekt” ehk otsekohe äratuntav kähisev kõla.
Aga sellega olen nõus, et lai profiil hoiab noorena. Ja Adamsi puhul tundub, et veel üks oluline faktor on hea huumorimeel.
Et ära tunda nii duurel platsil “juustu välimusega Fender Stratti” peab ikka olema kotkasilm, või siis publikut oli tõepoolest vähevõitu. Minu vennast kitarrimängijale tõepoolest meeldiks sinu arvamus. Ise olin kunagi nooruspõlves, kohati läbipõlemise lainel pidevalt elades, Adamsi fänn. Vedasin kunagi Kanadast Austraaliasse üks tema verivärsked vinüülplaate, kuid koju jõudes avastasin, et samal nädalal oli kaugel mandril plaat juba fännidele ostmiseks olemas. Milline pettumus.
Tänapäeval on ju kontsertidel suured videoekraanid – see “juust” paistis sealt suurepäraselt kätte. 🙂 Liiatigi mängib Keith Scott sellega juba aastaid (see oli vist 1963. aasta mudel) – ilmselt on seal sarnaselt Brian May Red Specialiga sisu tegelikult korduvalt uuendatud.
https://youtu.be/Mtrj7filvmE
Sa oled seal
Vist on nüüd kõige puhtam eesti keel.
Täiesti kena lugu – ja esitajat võiks tõesti eesti lauljaks pidada. 🙂