Muusikaelamus: välk ja pauk Lauluväljakul

Nüüd on veel üks rokiklassik oma silmaga ära nähtud – Lauluväljakul käis AC/DC. Täitsa ägedad taadid olid.

See Austraalia šotlaste punt tegutseb stuudios tänini veel üsna algses koosseisus – jättes kõrvale esimese solisti Bon Scotti varajase surma tinunni tõttu, on ainus tõsine kaotus kauane rütmikitarrist Malcolm Young. Aga tedagi asendab nüüd lähisugulane, vennapoeg Stevie. Tõsi, tuuritamine on hakanud paarile taadile üle jõu käima ning enda asemel saadeti ka Tallinna bassi ja trummi mängima natuke nooremad mehed.

Saundi ja instrumentaalpoole peal ei tehtud mingit hinnaalandust – Angus Young on kitarril endiselt kõva käsi. Eriti näitas seda lõpu eel tehtud pikk soolonumber, kus Angus tegi enda Gibson SG-ga imeasju ja see kostis seinatäiest Marshallidest ikka väga hea heliga. Ja enda kauaaegset firmamärki – ühel jalal üle lava põrkamist, teine jalg ees – demonstreeris ta vanusele vaatamata ka Tallinnas.

Vokaalipool oli tubli neli – enamiku kontserdist pidas Brian Johnson vastu. Üsna lõpupoole aga tehti ära kuulus “kargasid mind kogu öö”-lugu ja seal jäi vanahärra hätta, laulu asemel tuli enam-vähem räpp ning õnneks vedas vokaali välja hiljutise laulupeokogemusega eesti publik (märkusena: käisin laulupeol üht inimest sõidutamas, nüüdne rahvamass oli täiesti võrreldav). Siis aga lasti Angus üksi lavale kitarriga pulli tegema ning ilmselt tohterdati solisti vahepeal (tont seda teab, millega…) – igatahes lõpulugudeks oli tal hääl tagasi.

AC/DC Lauluväljakul

Miks AC/DC ei ole esimese suurusjärgu lemmik – üksikute eranditega (kasvõi see eespool mainitud “You Shook Me All Night Long”) on nende lood ikka päris üheülbalised, nii et lõpupoole juba hakkas natuke tüütama. Aga kontsert oli äge ja publik vahva (klassikalise roki seltskond on reeglina üllatavalt sõbralik ja ka tsiviliseeritud – kohal oli tegelasi Hells Angelsitest põnnide ja vanaemadeni; enamikul oli mingi klaas käes, aga neljarattaveoga tüüpe ei näinud vist ühtegi ja kaklema ei kippunud kah keegi). Ning selle kaliibriga bänd tuleb vähemalt korra ära näha.

 

10 mõtet “Muusikaelamus: välk ja pauk Lauluväljakul” kohta

  1. Pean tunnistama, et pigem olen seda bändi jälginud aastakümned kõrvalvaataja rollis olles, sest Sydneys, kus minu vennast kitarriõps tundis Young nimega vendasid lähemalt kui mõni teine (kuna kool, mis neil ühiseks asutuseks oli, seesama Cranbrook Boys School), on nende oreool püsinud aastaid sarnaselt nagu praegugi. Tegelikult oli AC/DC kõvaks konkurendiks tollal Guns n’ Roses, kuid isegi nii suur manner nagu Austraalia kahjuks ei kannata kaks niisugust suurushullusega võitlevad seltskonda, maailmaruumi jagamisest huvitatud bändi, kes paraku on oma teiseks koduks leppinud kas Suurbritannias või USA-s. Eks see üldine fiiling, millega inimesed visuaalselt küllaltki ühiselt lasevad endid kaasa minna ei olegi teinekord väga kaugel sellest, mida mõni inimene puhtast südamest tunnistab kui “religioosset fanatismi”.

    1. Guns n’Roses oli/on siiski vist USA bänd? Minu teada tekkis ta läänerannikul kahe bändi (L.A. Guns ja Hollywood Rose) ühinemisel ning ükski tuntud tegelane sealt vist aussie ei ole? Aga võin ka eksida.
      Suurusehullustus on GnR (eriti Axl Rose’i) teema üksjagu küll – vendade Youngide osas ei oska kommenteerida (nähtud dokumentaalfilmis tundusid nad suhteliselt normaalsed sellid, samas nende esimene solist Bon Scott oli küll andekas, aga üsna hull elupõletaja).

      Aga ekstaasi osas annab ilmselt tõesti paralleeli tõmmata. Iseasi on muidugi, kust see tuleb ja kust juhitakse. AC/DC puhul häirib mind tegelikult nende kergemeelne lõõpimine põrguvärgi teemal küll (ja neid lugusid heameelega ei kuula).

      1. Kakk, sul on siinkohal täiesti õigus! Ma ajasin segamini Guns n’ Roses, tõepoolest USA-st pärit bänd Rose Tattoo nimelise bändiga, kes on samast ajast pärit Austraaliast. Minu viga. Aga olen täiesti päri Su viimase mõttega.

        1. Muide, kokkupuutepunkt AC/DC ja Guns n’Rosesi vahel on siiski täitsa olemas – 2016. aastal oli AC/DC solist Brian Johnson hädas kõrvakuulmisega ja tolle aasta kontsertturneel asendas teda just nimelt Axl Rose. 🙂

  2. Lisan siia oma rokimuusika:
    https://youtu.be/pkNKp9cq6mE

    Kestab veel. Siis sai saatemuusika riffusionile üles laadida – ja sõnad on ChatGPT ja saatemuusika viis on k a ChatGPT..
    Loodan, et jõuan AC/DC-le järgi kunagi või mis võib olla 10 aasta pärast..

    1. No see lugu on iseenesest hea (eriti arvestades tehisaru), aga stiililt tublisti pehmem kui AC/DC – see on siiski popprokk. Taust on ChatGPT, aga lauluhääl on naturaalne (enda oma)?

      1. Sai tehtud ChatGPT-s ettepanek, et teeks riffusionile midagi. Andsin umbes teema ja ta kirjutas laulusõnad. Siis palusin ka viisi sõnadele. Selle sain siis python-iga programmeerides – midisse. Midit töötlesin musescores ja audio lasin riffusionile. Panin siis ChatGPT sõnad juurde ja ta tegi audiost oma versiooni. Hääle lisas riffusion. Ma muidugi valisin, et mis versiooni ma avalikustan.

        Aga läks, kuidas läks. Ei ole eesti keel ja sõnad väga puhtad inglise AI-le. Pole nii nagu inglise värginduses. Aga see on alles algus. Meil ei ole vaja enam neid assi-dissi ega skorpioni – iga mats saab ise teha loo ja MTV võib sulgeda. Nali. Tegelt. Lihtsalt tahada midagi teha – proovid üht-teist.

        1. See hääl on ka tehisaru? Üsna muljetavaldav. Aga huvitav on hoopis see, et mina kuulen seal õrnalt mitte inglise, vaid slaavi aktsenti – umbes nagu meil siin Eestis on Jüri Homenja, kes laulab üldiselt väga heas eesti keeles, aga mingi noot annab ära, et tegu ei ole emakeelega.

          Aga jah, tulevik võib päris huvitavaks minna. 🙂

Kommenteerimine on suletud