ITSPEA ja Manowar, 1

Sel nädalal hakkas ITSPEA seltskond juurat närima. Sel korral küsisin neilt, millist WIPO nn. intellektuaalomandi komponenti tuleks kõige enam muuta ja milline neist näib töötavat. Teema oli keerulisem kui mõned teised ja nimekiri tuli taas mõneti auklikum kui tavaliselt. See-eest tuli foorumisse hästi lahe ja huvitav teema patendikurioosumitest…

Aga muusikas sai lubatud lärmakamaks minna ja teeb seda siis ikka korralikult. Rootsist lennuga üle ookeani Auburni New Yorgi osariigis. Seal pesitseb Maailma Kõige Valjem Ansambel. Metallikunnid. Lo and behold – Manowar!

Tõele au andes ei ole nende mitmeid plaate vist varem läbi kuulanudki. Nüüd saab kõik stuudioalbumid ette võtta.

Bändi alusepanijaks oli bassimängija Joey DeMaio koos alguseperioodi kitarristi Ross “The Boss” Friedmaniga (nemad kahekesi kirjutasid siin ka suurema osa lugudest, hiljem jääb autoriks põhiliselt DeMaio), lauljaks võeti kohe alguses Eric Adams (kes tegelikult on hoopis Louis Marullo ja võttis enda lavanime poegade eesnimedest, Eric ja Adam) ning trummariks sai Donnie Hamzik.

Debüütalbumiks on Battle Hymns 1982. aastast (veel aasta varem ilmus bändi endanimeline demoalbum, aga seda Spotifys ei ole).  See algab selle bändi kohta ehk kergemapoolseltki – pigem selline korralik hardrokk kui hevi, hilisema monumentaalsuse algeid võib natuke ehk kuulda teises loos “Metal Daze” ja hiljem “Dark Avengeris” (mille vaheosa retsitatiivi loeb sugestiivse häälega Orson Welles – lugu ise võiks aga hoopis varajane Queen olla, vrdl “Stone Cold Crazy”). Eric Adams saab hääle korralikumalt soojaks alles neljandas loos “Shellshock” – sealt on juba natuke kuulda, mida see mees enda häälega teha võib. Natuke veider instrumentaallugu on lõpus “William’s Tale”, mis peaks Rossini kuulus “Wilhem Telli” avamäng olema, kuid kust vähemalt siinkirjutajal oli seda pea võimatu ära tunda (ent tehniliselt on see kahtlemata äge pala). Plaadi lõpu “Battle Hymn” on aga juba üsna selge Manowar – algusest kostab läbi tulevane “Master of the Wind”, edasi juba tuleb suurt sõjakirvest ja kahekäemõõka (aga lüüriline keskosa annab aimu, mida see mees peale paduhevi veel laulda suudab). Viimane lugu on ka enda lemmik siit plaadilt. Kokkuvõttes on see plaat debüüdiks väga korralik rokialbum, aga gaasi antakse esialgu mõõdukalt.

Donnie Hamzik lahkus varsti peale seda bändist ja 1983. aasta Into Glory Ride on esimene album pikaajalise trummari Scott Columbusega (kelle kohta võiks tsiteerida tuntud laulusalmi “Lõi trummi lõhki, sai vaevast lahti” – mehel olevat hirmsa kolkimise tõttu eritellimusel trummikomplekt olnud). Kõlaline vahe on kohe tuntav ja see plaat käib juba hevi alla (ehkki saund on veel 80-ndate oma). Temaatiliselt on siin segamini tsiklikultuur ja bändi kauane leivanumber ehk mõõga ja mantli fantaasialood. “Secret of Steel” sai otseselt alguse algsest Arnold Schwarzeneggeri Conani filmist ning kutid ilmselt tahtsid siitmaalt kah Arnoldi moodi välja näha – igatahes on Manowar alati olnud üks kõige korralikumalt jõusaalis käivaid bände (õnneks ei sega see aga rokkimist). Võib-olla parima loona mainiks ära “Gates of Valhalla”, kust kostab hästi bändi oskus segada ühte loosse kokku vaikne lüürika ja paduhevi (ning Ross the Boss on muidugi väga äge kitarrist), samasugune on ka lõpulugu “March for Revenge”.

Vahemärkusena: selle plaadi eelviimane lugu on “Revelation (Death’s Angel)”, mis on otseselt inspireeritud Johannese Ilmutusraamatust Piiblis. Piiblit kohtab metallimuusikas mujalgi, aga enamasti äraspidises vaates – siin tundub, et vaade on ehk omanäoline, aga siiski originaalitruu (see on niigi poeetilisele Johannese tekstile lihtsalt natuke veel vinti peale keeranud). Tegelikult leidub samalaadseid viiteid ka mujal Manowari lugudes (antiik- ja kunstmütoloogia kõrval) – tundub, et Maailma Kõige Valjem Ansambel ütles “Whimps and posers, leave the hall!” ka Saatanale endale. 🙂  Lisaks on see lugu juba “päris” Manowar eepilise saundi ja tõsise vokaaliakrobaatikaga.

1984. aastal ilmus lausa kaks plaati. Esimesena tuleb väidetavalt ainult kuue päevaga (veel üks paralleel Pühakirjaga!) salvestatud Hail to England. Avalugu on jälle ehe “suure kirvega” Manowar – “Blood of My Enemies” aitaks ilmselt hästi autovaraste vastu (kui õnnestuks see uksemuukimise peale autos täiega käima lasta, paneks pätt ilmselt täistehtud pükstega plagama…). Eric teeb siin plaadil kohati juba üsna uskumatuid hääli (aga heas mõttes), bänd hakkab enda täisjõudu ja -saundi kätte saama. Nimilugu on ka huvitav – paduhevi koos Londoni katedraalikooriga. Plaat tervikuna on korralik, aga keskpaigas natuke üheülbaline hevi – ent sarnaselt esimese albumi Wilhelm Telli looga on ka siin üks napakavõitu kõlaga, aga samas tehniliselt virtuoosne instrumentaal, “Black Arrows”. Lõpulugu on jälle pikk ja monumentaalne, “Bridge of Death”. Alguseosa mõtlik ballaad on väga kena, aga lugu on iseenesest kurjakuulutav vaade ühe omadega rappaläinud inimese lõpule. Ent vastupidiselt mõnedele, kes seda saatanliku alatooniga looks peavad, loeks mina siit välja hoiatuse – nii lõpetab see, kes enda hinge raha eest müüki paneb. Sellele viitab ka õel naer lõpus: no ei antud talle tiibu…

Teine plaat samast aastast on Sign of the Hammer (huvitav, et kaanedisaini peale keegi lõugama ei hakanud, tollest lipust saaks ju kõvasti otsides leida sarnasuse Hitleri-Saksamaa omaga – aga ju oli tollal lumehelbekesi natuke vähem). Avalugu “All Men Play On Ten” kõlab natuke isemoodi – saund on Manowari oma, aga lugu võiks olla Aerosmith, Whitesnake või ehk isegi Gotthard (meloodia ja rütm on pigem popisugemetega – sedasama võiks öelda ka järgmise loo kohta, “Animals” võiks viisikäikudelt Bon Jovi olla). “Thor” ja sealt edasi on siiski juba tavapärasem Manowar – see on ehtne power-metali lugu Põhjala mütoloogia teemadel. “Mountains” on põnev, visuaalselt mõjuv ja suures osas aeglasemat sorti lugu, kus Joey DeMaio mängib ilmselt taas kord 8-keelset basskitarri (seda on kuulda ka “Thunderpickis”). Lõpus olev monumentaallugu “Guyana (Cult of the Damned)” on taas pahaendeline, kuid räägib traagilisest pärisjuhtumist – Jim Jonesi sekti poolt 1978. aastal Guajaanas korraldatud massienesetapust.

Pärast kaheplaadiaastat läks natuke rohkem aega, Fighting the World ilmus aastal 1987. See on ehk saundilt natuke kergem ning teemadelt peamiselt jälle “mõõga ja mantli” plaat. Siit tuleb kolmandana ka üks enda lemmiklugudest Manowarilt – “Carry On” algab kitarriballaadina ja kerib siis üles meloodiliseks, kohati queeniliku vokaaliga (Eric teeb jälle imeasju) power metal’iks. “Defender” on ehe sõdalaselüürika isa ja poja kahekõne kujul, huvitaval kombel on siin loos lisaks hevile ka tuntav bluusilik noot sees. “Holy War” (ning sellega kokkusulav lühike “Master of Revenge”; ka lõpulugu “Black Wind, Fire and Steel” tundub jätkavat sama teemat) on muidu ka korralik raskerokilugu, esiletõstmist väärib aga see, mida Scott Columbus siin enda trummidega teeb. See oli ka esimene Manowari album, mis jõudis mõnel maal kuldplaadiks.

Järgmisel aastal tuli välja Kings of Metal. Algab tõsise vungiga, “Wheels of Fire” on vist otsapidi juba speed metal. “Kings of Metal” on tüüpiline Manowar, kolmas lugu “Heart of Steel” aga toob esmakordselt Manowari plaadile (sündi)klaveri – see on esimeses pooles üsna klassikaline kena klaveriballaad, teine pool koos bändiga jätkub jõulise pauerballaadi vormis. Ent võib-olla kõige põnevam lugu siin plaadil on heviks keeratud klassik, Rimski-Korsakovi “Kimalase lend” ehk “Sting of the Bumblebee” – on ikka mõnele näpujooksu antud… Uhke kõlaga on ka Walesi meeskoor loos “The Crown and the Ring” (Lament of the Kings)”. Hea minekuga on “Kingdom Come”, poeetiline lugu enda hetke äraootamisest (ehkki see tekst on jäetud ilmselt teadlikult nii- ja naapidi loetavaks; sama käib ka retsitatiivi “The Warrior’s Prayer” kohta). See on üks Manowari klassikalisi albumeid ning jõudis samuti mitmel pool kuldplaadiks.

Hevi tuleb (ja tapab?) uuesti järgmisel nädalal (kusjuures see omaaegne käibefraas läks siin tegelikult untsu, Kakk kuulab nii ABBAt kui Manowari – tõsi, esimest ilmselt rohkem). 🙂

3 mõtet “ITSPEA ja Manowar, 1” kohta

  1. Ma tegin naljapärast sulle uue logo, mille peab vist ostma kui seda kasutada, vist:
    https://ibb.co/v3kvCvv
    (https://www.designevo.com/logo-maker/)

    Pean tõdema ise, et ma ei saa enam muusikat teha – mul hakkavad kõrvad vilisema, tinisema ja undama. Mässasin kadunud Lead Dali Leon-i ( https://soundcloud.com/mina-olen-713883250/palun-luba-mul-lennata-lea-dali-lion )muusikaga terve päev ja terve öö kõrvad tinisesid.
    Rockiga on vist nii, et ma pean unustama kõrvaklapid ja pisikese kõlariga väga vaikselt kuulan. Trummarite haigus on kätte jõudnud..

    1. Aitüma logo tegemise eest. 🙂 See on vist kokkuvõttes siiski Kaku kohta natuke liiga vihane (aga Manowariga haakub hästi). Pealuu asemel võiks näiteks habemega päkapikk olla – sobib hästi kirvestega ja haakub Tolkieni maailmaga (kuigi ma ise olen rollikates eeskätt pigem duunedaine või siis (pool)haldjaid mänginud). 🙂

      See on muidugi kurb, kui haigus muusikat segama hakkab. Aga kas selle häda vastu tänapäeval mingeid lahendusi ei ole? Isegi Wikipedia artikkel annab mõningaid viiteid. Loodetavasti on võimalik midagi ette võtta. Muusika on ikka väga vajalik asi.

  2. https://termbin.com/w7nod

    ChatGPT petsin välja väikese “Defender” viisi ABCD 2.0 formaati, siis lasin abc2midi-ga midiks. Enam-vähem sarnane heli vast tuli. Ega ta ei taa anda, hakkab pasundama, et tema ei saa muusikat esitada. Ennem seda pidin mõningaid abcd 2.0 näiteid tooma, siis hakkas esitama. ukraina hümni sain ka kätte:
    https://termbin.com/5rh0

    NB! Termbin hoiab salvestui 1 kuu!

Kommenteerimine on suletud