ITSPEA ja Enya

Täna lammutas ITSPEA seltskond Eesti infoühiskonna strateegiat (2030. aasta sihiga versiooni). Päris huvitavaid kommentaare tuli, ehkki suurema töömahu tõttu jäeti seekord kirjutamata rohkem kui tavaliselt.

Aga lugemise kõrvalt otsustasin Iirimaale hüpata. Kusagil ülikooliaja lõpupoole (ilmselt siis 1992 või 1993) tuli külla sõber ja grupivend Vilmar ning tõi kuulata uue kasseti – “sulle iiri muusika meeldib, mida arvad?”. Oligi iiri muusika, aga mitte tüüpiline folk – see oli ehe iiri naishääl, aga tänapäevase sünditaustaga. Clannad oli juba “Robin of Sherwoodi” telesarjast tuttav ning muidugi oli paralleel täiesti õigustatud – tegu oli Clannadi solisti noorema õega.

Eithne Pádraigín Ní Bhraonáin ehk häälduspärasemalt Enya Brennan on üks üsna isemoodi tegelane. Imeline hääl ja samas ilmselt üsna keeruline inimene (meestepoolelt meenub suht samasuguse näitena Prince). Pärit on Loode-Iirimaalt Donegalist, sellestsamast suurest Brennanite perest, kust tulid Clannadi liikmed. 1980. aastal võttis perebänd enda mänedžeriks Nicky Ryani, kes omakorda kutsus bändi ka algsete liikmete õe Enya (kelle  muusikaõpingud seeläbi paraku pooleli jäid). 1982. aastal aga lasti Nicky Ryan koos enda luuletajast naise Romaga Clannadist lahti ja Enya läks nendega koos ära, järgmistel aastatel tegi ta n.ö. nipet-näpet. 1985. aastal aga hakkas BBC tegema dokumentaalsarja keltidest ning vajas taustamuusikat – ning sealt saigi selline kihiline, klassikat, rahvamuusikat ja poppi ühendav kõla alguse. Enya kui artisti taga on tegelikult kolm inimest – lisaks Enyale endale ka Ryanid (tekstikirjutaja ja produtsent).

Esimene album Enya ilmus 1987. aastal – kuid see jäi veel (maailma mastaabis) mõnevõrra varju ja saavutas suure tuntuse alles 1992. aasta uusversioonina, nüüd juba nime all The Celts (ja tegelikult on Spotifys praegu saadaval vaid 2008-09 tehtud remasterid). Seega võib esimese tõelise Enya albumina vaadata Watermarki 1988. aastast. Kuulamine on paras nostalgialaks – tol Vilmari toodud kassetil (mis sai vastavalt tollastele tavadele kohe ka ära lindistatud) oli A-poolel The Celts ja B-poolel Watermark. Nimilugu alguses on mõtlik klaveripala (hilisemast ajast meenutab Secret Gardenit). “Cursum Perficio” on pahaendeline, klassikasegune ja ladinakeelne, inspiratsiooniks Marilyn Monroe elu (ühe versiooni järgi olla too kirjutanud pealkirjafraasi – “Su rada lõpeb siin” – oma koduukse ette). Suurem osa plaadist on üsna sarnane avalooga, voolav ja mõtlik kombinatsioon sünditaustast ja Enya häälest. Enda lemmikuteks on “Evening Falls” (mõtteline sugulane Kate Bushi “Wuthering Heightsiga”), “Exile” ja üsna hästi koloriiti tabav “Storms in Africa”. Samas kõige tuntum lugu siin plaadil – “Orinoco Flow” – jättis külmaks alguses ja jätab siiamaani (ilmselt leierdati seda tollal ka üksjagu). Terve sellise žanri (mida miskipärast new age’iks hakati nimetama) ühe alusepanijana tuli muidugi sellest ülisuur hitt (sh 4x plaatinaplaat Suurbritannias ja USA-s).

Edasi tuleb 1991. aastal Shepherd Moons. Jälle on nimilugu alguses ning see sarnaneb eelmise albumi omaga. Kõige tuntumad on siit vist “Caribbean Blue” ja “How Can I Keep from Singing” – viimane on iseenesest ilus iiripärane ballaad, aga midagi jääb meloodias häirima (täpselt on isegi raske öelda, mis). Enda lemmikuks on hoopis omaaegse filmi “Far and Away” (Tom Cruise’i ja Nicole Kidmaniga peaosades) teemalugu “Book of Days”. Ehedalt keldilik on ka “Ebudae” (vana nimetus Hebriidi saarestiku kohta Šotimaast läänes). Ka see plaat oli väga edukas.

Kolmas – The Celts – oli tegelikult esimene, ehk 1987. aasta plaat anti täiendatud kujul välja viis aastat hiljem. Ei tea, kas seetõttu, et see oli esimene kuuldud album tollelt kassetilt, aga see on siiani lemmik Enya albumite seas. Enya muusika puhul on aastatega suurenenud sellise muusika osakaal, mida võib nimetada “tapeediks” – ladus, aga mitte kuigi meeldejääv taustamuusika (kohati on ilmselt süüdi ka hr Ryan, üleprodutseerimist esineb eriti hilisematel plaatidel). Sellel albumil on tapeeti minimaalselt, pea kõigis lugudes on meeldejääv nõks või saund sees (näiteks futuristlik “Aldebaran” kõlab pigem Oldfieldi moodi, lühike “Deireadh an Tuath” meenutab hilisemat sündiperioodi Clannadi). Enim meeldivad nimilugu (ja telesarja teema), “I Want Tomorrow”, “March of the Celts”, “To Go Beyond” ja ehk parimana “Boadicea” – viimases tuleb ikeenide kuninganna (kelle tuntum nimevorm on Boudicca) kuju lausa visuaalselt silma ette.  Ka seda plaati müüdi mitmes paigas plaatinanormi jagu, aga mõnevõrra vähem kui eelmisi.

Siis tekkis natuke pikem vahe, 1995. aasta The Memory of Trees kõlab juba natuke teistmoodi (ehkki algab nagu eelmisedki instrumentaalse  nimilooga). Üks tuntumaid lugusid on “Anywhere Is”, mis minu jaoks taas lonkab – miskipärast tuleb… Puhhi ja Notsu dialoog meelde. Ei kõla päris tõsiseltvõetavana (ehkki vaheosad on päris ilusad). “Pax Deorumi” algus kõlab, nagu oleks keegi Enya plaadile rokikitarri toonud – aga see on siiski tšello. Lugu kõlab natuke eripäraselt, pigem tegid sellesarnast muusikat Era ja Adiemus (Karl Jenkins). Edasi kisub kohati juba selgelt tapeediks, kuni tuleb ilus (ja ka üsna tuntud) “China Roses” ja veidi hiljem teine orientaalne lugu, “Tea-House Moon”. “Once You Had Gold” on huvitav sulam iirilikust lihtsast meloodiast ja klassikalise soprani stiilis esitusest. Veel üks selline – ja vist veel ilusam – on ainult hilisema Jaapani versiooni boonuslugu “I May Not Awaken”, mis on ilus lugu (ja vokaali ei ole liialt ära häkitud). Plaat läks jälle plaatinatasemele, paljudes kohtades mitmekordselt.

1997. aastal andis Enya välja pundi kordusväljalaskeid ja albumi Paint the Sky with Stars, kus uue loona on peal vaid unelaulu meenutav nimilugu – nii et täiesti uue stuudioalbumi leiab alles 2000. aastast, kui ilmus A Day Without Rain. Traditsiooni jätkates algab see jällegi instrumentaalse nimilooga, saund on läinud veel natuke baroksemaks. Teise-kolmandana tulevad kaks tuntud lugu, mis seekord on ka mulle täitsa istunud – “Wild Child” ja “Only Time”. Mõlemad on “kesktee-Enya”, aga hästi tehtud. Samas sellest plaadist alates hakkab sisse tulema veel teine oht “tapeedi” tootmise kõrval – enesekordamine saundides ja meloodiakäikudes, päris suur osa albumist lähebki minu jaoks sellesse kategooriasse. Õnneks läheb lõpp paremaks – “One by One” on samuti küllaltki tavapärane Enya, aga meloodiakäikudes ja saundis on värskemaid noote; “The First of Autumn” jällegi üllatab veidi saundimänguga ning “Lazy Days” on Raveli “Bolero” sarnane pähe kinnijääv keerutamine. See album osutus Enyale aga parajaks kullaauguks, USA-s müüdi lausa seitsmekordne plaatinanorm.

2005. aasta Amarantine murdis avaloo traditsiooni – “Less Than a Pearl” on vokaaliga lugu ning “Amarantine” tuleb teisena ning seegi on tavamõistes laul (aga kindlasti üks plaadi parimaid – ka meloodia mõjub värskena). Ka järgmine, “It’s in the Rain” on tuntud lugu ja üsna klassikaliselt hea Enya. Huvitav mõte tekkis looga “If I Could Be Where You Are” – see võiks kõlada hästi hoopis folk- või kantriballaadina, naturaalkitarri saatel (selle plaadi aeglane sündiversioon kipub minu jaoks liigselt ujuma). See-eest kunstkeelne “The River Sings” kõlabki natuke nagu Rednex. 🙂 Sürr, aga vähemalt omanäoline.  Siin plaadil on seega häid lugusid rohkemgi kui eelmisel (veel võiks ära mainida selgelt iiriliku käiguga “Long Long Journey” ning ehk ka lõpuloo “Water Shows the Hidden Heart”, mis ingliskeelsest pealkirjast hoolimata on väljamõeldud keeles). Kohati tundubki lausa, et meloodiad on pärit mujalt ja Enya laulab kellegi poplugusid enda võtmes (“Someone Said Goodbye” võiks isegi R’n’B olla). Ent tervikuna hakkab aga lisaks eelmistel ilmnenud riskidele häirima ka üleproduktsioon – Enya ilus hääl on üha enam keeratud robotlikuks (nagu Oldfieldi Songs of Distant Earth-plaadil kasutatud jaapani kunsthääl). Ja idee luua (veel üks) kunstlik keel – Loxian – mõjus sellel ajal juba kulunud ideena (mis aga ei takistanud Ryaneid selle osas autoriõigustega vehkimast, üsna väga totter liigutus). Aga seegi plaat müüs traditsiooniliselt hästi, kulda ja plaatina tuli paljudelt maadelt.

2008. aasta And Winter Came… on nimele vastavalt talvine, ent mitte puhas jõulualbum. Enya tuli taas tagasi traditsiooni – alguse nimilugu on mõtlik instrumentaal. Esimesena jääb kõrva isegi ebaharilikult elav “White Is in the Winter Night”, täitsa õnnestunud uueaegne jõululaul (rivis marssivad päkapikud tulid meelde). Kohe järele tuleb traditsiooniline jõululaul “O Come Emmanuel”, mida advendi ajal meilgi kirikus lauldakse – Enya versioon on heas tasakaalus klassika ja modernkeldi saundi vahel. Üldse näib, et siin plaadil on saund taas loomulikum kui eelmistel, Enya hääl kõlab sarnasemalt varajase perioodiga. Seega päris mõnus talveõhtune või jõuluaegne kuulamine (veel üks omapärane lugu on lõpus olev “My! My! Time Flies!” – ja ennäe imeasja, Enya albumil kõlab üsna bluusilik kitarrisoolo!), lõpulugu on teemasse kohustuslikult “Püha öö” (üsna klassikaline versioon, aga iiri keeles ja kergelt töödeldud vokaalidega). Päris märgatav osa plaati on küllaltki “tapeet” (ehkki korralik selline). Ehk tundus nii ka teistele – Enya kohta oli läbimüük natuke tagasihoidlikum kui enne – “kõigest” kulla ja plaatina vahepeal.

Ja seni viimane Enya album – 2015. aasta Dark Sky Island. Algab seekord jälle (mitte nimi-)lauluga (“The Humming” meenutab natuke kunagist “Boadicead”). Muusika on elavam, kõlapilt on jäänud puhtamaks kui vahepeal, Enya häält pole robotiks keeratud – ainult et meloodiad on suures osas “been there, done that” ning see näitab taas (kvaliteetse) tapeedi suunas. Kui ma siit peaks lemmikut otsima, siis oleksid need “Even in the Shadows” (ilmselt kõige rokilikum lugu, mida Enya on kunagi teinud – kontrabassiga on lausa meatloafilik rütmipulss tekitatud), lõpupoole tulev “Sancta Maria” (põhiosas lihtne ja ilus palvesarnane kujund – aga muud teksti seal ei olegi -, keskosas huvitav harmoonia ja saund, nii et omanäoline klassikalist ja moodsat põimiv lugu) ning tulnukate laulupidu meenutav “The Loxian Gate” (Loxian pidavat pr Ryani järgi ühe teise planeedi keel olema). Albumi läbimüük oli samuti pigem kuld kui plaatina (enamiku artistide jaoks oleks see suur edu, Enya on lihtsalt olnud majanduslikus mõttes pööraselt edukas).

Sel korral õnnestus terve looming ühe soojaga läbi kuulata. Järgmisel korral tuleb midagi mahukamat võtta. 🙂

4 mõtet “ITSPEA ja Enya” kohta

  1. “Sumin”
    Verse 1:
    Kas sa kuuled, mis mina kuulen?
    Kas sa tunned, mida ma tunnen?
    Tuul, mis viibib vaiksel ööl,
    Räägib salakeelt.

    Chorus:
    Hõõgub üle mägede ja ookeanide,
    Tantsib pilvede ja tähtede all.
    Kui keegi kuulaks selle laulu rütmi,
    Tunneks ta armastust, mida me jagame.

    Verse 2:
    Kas sa näed, mida mina näen?
    Kas sa tunned, mida ma tunnen?
    Puud, mis kõnelevad kõrvu meile,
    Räägivad saladusi.

    Chorus:
    Hõõgub üle mägede ja ookeanide,
    Tantsib pilvede ja tähtede all.
    Kui keegi kuulaks selle laulu rütmi,
    Tunneks ta armastust, mida me jagame.

    Bridge:
    See on saladus, mida jagame,
    Keegi teine ei saa seda mõista.
    Ainult meie kuuleme seda laulu,
    Ainult meie tunneme selle rütmi.

    Chorus:
    Hõõgub üle mägede ja ookeanide,
    Tantsib pilvede ja tähtede all.
    Kui keegi kuulaks selle laulu rütmi,
    Tunneks ta armastust, mida me jagame.

      1. “The Humming” tõlge ChatGPT poolt. Ilmselt kui ta suudab kõik luuled ja muusika sõnad, mis kõlavad ainult inglise keeles paremini, teha ka eesti keele sõnade jaoks meeldivaks, siis saab OpenAI-st asja.

  2. Pean sind jälle tüütama. Kas sa ei ole proovinud teha üliväikse essee ChatGPT-s ning palunud teha tal, selle sisust luuletuse?
    Ma ise tegelen seal rohkem bashi lähtekoodi parendamisega (chatGPT on teoreetik ja tal ei ole skripti kontrollimise võimekust, kuid tal on loogilised oskused ja parandamise võimekus selles suhtes kõrgel tasemel, erit kui mina kontrollin kesta tööd)
    Siit mõte, et kui see luule ei vasta sinu lootustele, siis ka seda öelda, et kas ei saaks seda luuletust pisut parandada ja täiendada, et näiteks see rida oleks parem või nii…

Kommenteerimine on suletud