Toomas Hendrik on seni presidendina täitsa kenasti toime tulnud. Nüüd tegi esimese suure ämbri.
Arvamus, et Venemaa Tartu rahust loobumise peale euroopalikult käituma hakkab, on kas padunaiivne või tuleb kahtlustada hullemat. Hea näide on lätlased, kes oma okupeeritud aladest lahti ütlesid ja hiljuti piirilepingu alla kirjutasid – mida nad sellega võitsid? Mitte midagi, on endiselt eestlastega samas “rahvavaenlaste” paadis. Kui georgid annaksid ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kas nad saaksid siis kohe Venemaa headeks naabriteks? Vaevalt.
Vene riik on läbi ajaloo austanud ainult selget ja jõulist ütlemist (olgu siis tegu Vjatško, Ivan Julma, Lenini või Putini ajastuga). Europunaste pudrutatava ninnunännu peale läheb karu ainult ülbemaks ja näljasemaks. Eesti peaks tegelema a) vene kapitali minimeerimisega riigi tähtsamates majandusharudes, b) kaubandussuhete radikaalse ümbermängimisega normaalsemate naabrite peale ja c) selge ja ühese meetmetepaketi väljatöötamisega naaberriigi kodanikest riigikukutajate tarvis. Siis on vähemalt loota, et karu läheb naabrite seast vähem tülikat ohvrit otsima (kas keegi oskab Putini valitsusajast tuua välja perioodi, mil Venemaal puudus l’ennemi du jour?). Tartu rahust loobumine pole lahendus – hea näide on tolle ilase Kasatšoki kiidulaul presidendi mõtlematusele vaid paar päeva pärast seda, kui ta sama meest kõnepuldist mõnitas. Pigem tuleks just nüüd teha leedukate kombel ja esitada kapitaalne kahjunõue kogu nõukaaegse košmaari eest, see võtaks ehk mõned kainemakski.
Võrdlus Abhaasiaga ei ole selles mõttes relevantne, et Abhaasia taotles juba NSVL-i ajal enda liitmist Vene NFSV juurde ning on väga tõenäoline, et kui seal referendum korraldada, siis sealsed elanikud eelistaksid pigem Venemaad või siis iseseisvust.
Aga mis kasu saab Eesti sellest, et meil ei ole seda piirilepingut? Mis kasu saab sellest Euroopa Liit, sest tegemist on ka EL idapiiriga?
Mis kasu annab meile viide Tartu rahule?
Kasu on nendes küsimustes mitte tingimata rahaline, eksole 🙂 Milliseid eesti elanike huve see kaitseb?
Miks ma seda küsin, on just see, et mina seda kasu ei näe. Sina äkki näed, sest sulle see lisand seal meeldib. Noh, kasu neile, kellele meeldib, et Eesti ja Venemaa omavad kogu aeg probleeme, mida saab diplomaatiliselt kasutada ning et EL ei suuda omada ühtset poliitikat kolmandate riikide suhtes, seda ma näen küll. Aga Eesti huvides on siiski pigem koostoimimine.
Venemaa Eestit kartma ei hakka nagunii kunagi, Venemaa ei kipu üldse kedagi eriti kartma, seega hirmutamistaktikasse tema puhul ma ei usu.
Sellega olen nõus, et koostoimimine on igati Eesti huvides ja et konflikt ei ole. Aga nagu isegi tead, on konfliktiks vaja vaid üht osapoolt ning vahetevahel ei ole vastuhakkamisele alternatiivi. Kindlasti ei hakka Venemaa pisikest Eestit kartma – kuid 1940. aasta sündmused näitasid ilmekalt erinevust. Soome kaotas Karjala, aga jäi vabaks – kuna Talve- ja Jätkusõja laibahunnikud panid isegi Stalini mõtlema. Vedelaks löönud Baltimaadele tehti üks-null.
Vastus Sinu peamisele küsimusele – Tartu rahu tunnustamine või mittetunnustamine määrab, kas Eesti riiki loetakse sündinuks peale Vabadussõda või 1991. aastal. Viimase variandi kehtimahakkamisel kaob tõenäoliselt igasugune võimalus mingikski positiivseks lahenduseks 1941. ja 1949. aasta massimõrvade, II maailmasõjas Venemaale tassitud varade ja muu sarnase vallas. Sisuliselt muutub õigustatuks kodakondsuse nullvariant, kuna 1991. aasta seisuga oli Lasnamäe rahvusvahelisele õigusele vilistades täis tassitud asustuskoloniste. Keeleseadus kaotaks samuti suurema mõtte. Ja lõpuks leiaks Venemaa kindlasti n+1 uut absurdset nõudmist, mida nad praeguse seisuga ka ise liiga absurdseks peavad ja sellepärast välja ei käi. Ajalugu näitab, et Venemaa on alati olnud täitmatu isuga elukas, kes rabab kokku sealt, kust vaid saab – seetõttu ei tohi neile selleks vabatahtlikult vähimatki võimalust jätta.
Kui tegu oleks lihtsalt mingi eksootilise ajaloolise lepinguga, siis muidugi ütleks – Jumal temaga. Praegu on tegu aga väga tähtsa kaalukausiga riikide suhetes.
Noh, 1941. ja 1949. aasta küüditamised on inimsusevastased kuriteod, kui sa neid silmas pead, ega ole sõltuvad riikidest, sest kas seda tehti ühe riigi piires või mitte, ei muuda asja. Mina muuhulgas kasutan sõnapaare 1. vabariik ja 2. vabariik (põhiseadused ja ka muu seadusandlus on siiski erinevad, kui veelkord ulatuslikult põhiseadust muudame, siis on 3. vabariik). Kui arvestada, et 2. vabariik on näiteks 1. õigusjärglane, siis see annab aluse ka varade nõudmiseks.
Keeleseadus on ju siiski põhjendatud Eesti keele säilimise huvidega (pluss sellega, et oleks määratletud selgelt asjaajamiskeel, mis võimaldab näiteks raamatupidamises kontrolli märgatavalt odavama ja tõhusama hoida. Vastasel juhul oleksid ilmselt enamike firmade raamatupidamisdokumendid inglise, rootsi või norra keeles, sisesuhtlus ka ja Aaviksoo oleks nagu niuhti eestikeelse doktoriõppe Tartu Ülikoolist ära kaotanud. Ta muide üritas nõuda, et professoriks kandideerimisel tuleb esitada dokumendid inglise keeles, aga just Keeleseaduse tõttu sai see ära blokeeritud). Seega suhted Venemaaga Keeleseadust tegelikult ei mõjuta.
Mis puutub kodakondsusse, siis praegu luua olukord, kus inimesed, kes on 15 aastat Eesti Vabariigis legaalselt elanud, saaksid taotlemise korral kodakondsuse, tundub mulle suhteliselt õiglane. Need, kellele see riik ei sobi, on saanud seda juba ärakolimisega näidata. Neid inimesi, kes loodavad, et NSVL tagasi tuleb, väheneb iga aastaga naturaalsetel põhjustel. Ja need arvatavasti ei esita kodakondsustaotlust ka – aga võimaluse oleme andnud. Paljudes lääneriikides on see elamisaeg, mis annab õiguse kodakondsuse taotlemiseks ka lühem. Pealekauba on pragune Eesti olukord natukene skisofreeniline: sisuliselt on kõigil pikaajalistel elanikel samad õigused (sotsiaalabi, kohalike omavalitsuste valimine, meeleavalduste korraldamine jne jne), peale õiguse parlamenti valida. See piirang tundub mulle ebademokraatlikel põhjendustel kehtestatud: praegune koalitsioon tundub arvavat – põhjendatult – et siis saab Savisaar hääli juurde.
Venemaa puhul on oluline näidata, et ratsionaalselt me oleme valmis arutlema. Seega – piirilepe on meie huvides, seal võime järeleandmisi teha, aga oma saatkonda sodiga loopida ei lase, ning meie siseasjad on ka meie siseasjad. Ja kuigi Ilves tegeleb minu jaoks Venemaa provotseerimisega tsipa palju, siis vahetevahel ta ikka üritab seda tasakaalu ka hoida.
Lepetega ei ole ju nii, et kui me sõlmime ühe leppe, siis oleme sunnitud sama osapoolega kõik suvalised lepped sõlmima. Muu sisuga oli Venemaa juba nõustunud, kui Eesti sinna preambuli pani (ega see ka ilus ei ole), seega ma arvan, et selle leppe suhtes n+1 nõudmist ei ole reaalne. Veel enam, positsioon “me ei lepi Venemaaga kunagi milleski kokku, kui EL või majanduskriis just ei sunni” ei ole ratsionaalne. Pigem on palju mõistlikum näidata head tahet ratsionaalsete lepete sõlmimisel ning mitteratsionaalsete ja ideoloogiliste rünnakute puhul sirget selga näidata. Ühesõnaga, käituda nii, nagu me tahaksime, et ka meiega käitutakse või nagu me tahaksime, et kõik riigid suhtleksid. Head eeskuju näidata.
Praegu on selleks hea aeg, sest praegune Venemaa liider ei vaja enda legitimeerimiseks poliitikat “taastan endise Vene impeeriumi”, tal on niigi toetus olemas. Nõrga Venemaa puhul on see oht muidugi suurem (ja siis ei päästa meid eriti miski), seega on praegu väga hea aeg koostööpõhimõtted kokku leppida, et tugev juht seda siis ka Venemaa avalikkusse kommunikeeriks.
Igavesti pika jutu viitsisid kirjutada. 🙂
Seekord on siis niipidi, et mina olen (Venemaa asjas) pessimist ja Sina optimist. Eks näeb, kummal õigus on.
Selles valimiste asjas ma aga ei taha nõustuda. Mulle tundub, et ka mujal Euroopas ei ole hilisimmigrantidel (liiatigi veel sellistel, kelle maale sattumine on otseselt rahvusvahelise õigusega vastuolus) õigust riigi valitsemises kaasa lüüa. Ja kui lugeda viimasel ajal Lääne-Euroopast tulevaid uudiseid, siis pigem keeratakse ka seal kraanid kinni kui et õigusi juurde antakse.
Ratsionaalsus on hea asi – aga ainult siis, kui on lootust, et ka partner ratsionaalselt käitub. Praeguse Venemaa kohta seda minu arust öelda ei saa.
Üldiselt on need piirid, kus parlamendivalimisõigust saab hakata taotlema Euroopas umbes 5-7 aastat legaalset resideerumist. Kraane keeratakse kinni uute tulijate ja illegaalide suhtes, küll aga mitte nende suhtes, kes sisemigratsiooni korras liiguvad.
Aga Venemaal on elevandi mälu, ajalugu on näidanud. Seega Venemaa asjatu provotseerimine ei tule kunagi kasuks. Ülemaailmses majanduskriisis võib juhtuda, et Ilvese toetajatel on endaga piisavalt palju tegemist ja siis me sõltume ainult Venemaast ja sellest, kas me oleme vahepealse ajaga omavahel rääkima õppinud või ei. Seega, kõikvõimalikud demonstratsioonid ratsionaalsusele ja koostööle, mis ei pane meid alluva situatsiooni, tulevad kasuks. Kui Eesti õpiks Venemaaga rääkima, muutuks ta kohemaid EL-is nõutud välispoliitiliseks partneriks. Kui Eesti ei õpi, siis on meie omariiklus nagunii hävima määratud. Meil lihtsalt ei ole valikut. Seega mina olen pessimistlikum 😛