Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

6 mõtet “Nädalalõpp Taanis” kohta

  1. Sellel viimasel on taustasaund (isegi alguse bassikäigud) originaaliga üllatavalt sarnane – aga “Ga Ga” on ju MIDI-ajastu lugu, äkki nad kasutasidki midagi sellesarnast. Esiplaanisaundi muidugi piirab rohkem, Freddie hääle asendamine instrumendiga on juba olemuselt suht võimatu ülesanne.

    Aga täitsa hea kuulamine, aitüma. 🙂

  2. Kui Freddiet laval ise kohal ei ole, siis on nagu midagi puudu. Nii on ka David Bowiega, kellel ei olnud küll nii head häält, kuid oli karma. Mõlemal oli muidugi vägev lavakarma.

  3. Päris sama asja nii hea laulja puhul muidugi järeletegemisega ei saavuta. Aga minu jaoks on piisavalt lähedale saanud a) George Michael Freddie mälestuskontserdil, b) islandi eurolaulja 2013 Eythor Ingi Gunnlaugsson (mõlemad just “Somebody to Love” lauldes) ja c) Queen Machine’i Bjarke Baisner.

    Sa vist mõtled karma asemel karismat ehk “tõmmet” – see oli Freddiel muidugi vägev. Aga isegi Bjarke suutis kontserdil rahva Freddie hääleharjutustega käima tõmmata.

  4. Surevad AIDSI või narkosurmadesse ära. EI jumalda muusikatööstuse kasulikke idioote.
    Muusika ja laulud jäävad, muu jääb samaks.

Kommenteerimine on suletud