Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.
- Hispaania keskvõimu hämmastavat käpardlikkust kogu asjaga tegelemisel. Asjaolu, et referendum kätte jõuab, jõudis seal asjapulkadele kohale niivõrd hilja, et ainsa lahendusena kargas pähe bolševistlik “Peksame raisad laiali!”. Isegi poliitkorrektne massimeedia näitas asju, mis pigem meenutasid mingit banaanivabariiki kui “inimõiguste eest seisvat” Lääne-Euroopat.
- Eesti kohalike asehaldurite kohmetut mõminat teemal “Mmm… ääämmm…. Toetame territoriaalset terviklikkust…”. Nagu oleks keegi Välisministeeriumis kummiliimiga kilekotti ringi lasknud. Võiks ju ka meenutada, mis oleks võinud olla, kui 1991. aastal oleks näiteks Reykjavikis samasuguseid kummiliimihääli tehtud, ja püüda natukenegi nägu säilitada. Aga ei. Tähendab – üks Arturi-nimeline mees oli, kelle kohapealsete arvamuste kohta aga ütlesid ülejäänud tainad “Mmm…. ääämmmm… Üliemotsionaalsed hinnangud…”.
Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).
Piinlik, aga mitte põrmugi üllatav, on muidugi kogu nö läänemaailma reaktsioon. Ja eriti suur kontrast tekib 2008. aasta kevadega kui pea kogu see “progressiivne üldsus” jooksis tormi, et Kosovo iseseisvust tunnustada. Ehk siis, albaanlased võivad endale ka teise riigi teha, aga katalaanid imegu näppu ja maksku Madridile kümnist edasi.
Muidugi Hispaania keskvõim omas tookord vähemalt niipalju oidu, et Kosovo iseseisvust pole nemad siiani tunnustanud. Et vähemalt silmakirjalikkuses neid süüdistada ei saaks…
Läänemaailm jookseb üha enam ringi nagu peata kana – peaasi, et poliitkorrektne oleks. Kõige karmim luul on muidugi see, et mingil moel peab neil õnnestuma panna sissetoodud salafistid ja vahhabiidid ning kohalikud feministid ja, khm, vähemused rahulikult koos eksisteerima…
Sellises olukorras ei olegi väga ime, et Hispaania keskvalitsusel katus ära sõitis.
Olukord, kus tuleb oma pead kasutada, tundub olema Eesti valitsuse jaoks raske, et mitte öelda võimatu. Juba ainuüksi Hispaania politsei tegevuse nägemine peaks mingeid mõtteid tekitama. Selle asemel on meedias hakanud ilmuma artikleid teemal, miks ei ole õige katalaane toetada. Kelle poolel tahetakse olla – kas peksjate?
Ei ole vaja tuhka pähe raputada ja kaitsta Hispaania keskvalitsust. Tegemist ei ole kooliõpilastega, kel puudub elukogemus ja vajalik haridus, vaid riigi parimate peadega (vähemalt peaks olema).
Mida saaksid teha need, kes ei jaga valitsuse vaateid ja ükskõiksust?