See lugu loob vist suht ohtliku pretsedendi. Nii jõuame järk-järgult lombitaguse jaburuseni, kus õigus ei ole mitte sel, kellel tõesti objektiivselt õigus on, vaid kel on parem advokaat. Seadus, mida iga lipsustatud libedik võib omatahtsi väänata, ei ole enam seadus.
Õnneks on kommentaariumis toodud paar head näidet selle kohta, et vähemalt konkreetsel juhul ei saa ka Andmekaitse Inspektsioon üleilmse Interneti vastu.
Mina toetan andmekaitse seisukohta ja pigem on see negatiivse märgiga fakt, et üleilmse Interneti vastu siin ei saa. Tänapäeval on inimeste “guugeldamine” suht levinud tegevus aga palju on üksikisikul võimalusi mõjutada seda, mida temast avaldatakse ja kes avaldab?
Eriti hull on veel alla 18a-ste lollused, mida nad võibolla 25-selt juba kahetsema hakkavad aga tänu Internetile on eluks ajaks “märk küljes”. Selle teema kohta natuke ringi vaadates leiab ikka uskumatuid lugusid ning inimestel kel vähegi õiglustunnet ja empaatiavõimet, on raske eirata selle fenomeni pot-lt suurt ja destruktiivset mõju.
Muidugi saab kõike põhjendada inimese vastutusega oma tegude eest aga teatud juhtudel võib n.ö “karistus” olla mitteproportsionaalne teoga. Eranditult igaühe kohta on otsides võimalik leida infot, mille üle ei saa uhkust tunda ning mille avaldamine “avalikul kuulutustetahvlil” rohkem või vähem häirib, halvemal juhul elu neg-lt mõjutab.
Kusjuures ma ennustan, et kui üleilmselt ei suudeta Interneti privaatsuse teemadel kokkulepetele jõuda (ja ülimalt tõenäoliselt ei suudeta), siis muutub “anonüümsuse-äri” märkimisväärseks – tekib nii taolise teenuse pakkujaid kui ostjaid. Ja ma tõesti ei arva, et see on parem tee.
Tähendab – olen suure osaga jutust põhimõtteliselt nõus. Praeguse juhtumi osas aga on kolm asja, miks see hambusse jäi:
Nagu ka sissekandes ütlen, pretsedendina on ohtlik. Kas nüüd hakatakse kogu Postimehe ja Päevalehe arhiivi puistama, et sealt kellelegi ebameeldiv materjal välja sortida? Nagu enamiku eetiliste küsimuste juures: kui palju on liiga palju?
AI ei suutnud seda juhtumit üheselt lahendada ja adekvaatselt selgitada. Võiks isegi öelda, et Sina tegid oma kommentaaris asja märksa selgemaks kui see ametimees seal.
Lugesin ka ise seda vaidlusalust infot (juba siis, kui artikkel esmakordselt ilmus ja hiljem uuesti, kui vaidlus lahti läks) ja ei leidnud seal küll ühtki asja, mille avaldamine võib kunagi hiljem kahjulik olla. Minu kohta on Kakupesas palju rohkem infot kui tolles artiklis selle kangelanna kohta.
Aga tänud asjaliku kommentaari eest.
Minu arvates on inimesel siiski òigus oma laste vanust ja arvu salajas hoida. Ja kui arvestada, et mainitud isiku artiklite kommentaarides on yles kutsutud ka teda tapma, siis ma arvan, et ka sedalaadi andmed nagu kooli lòpetamise aasta jms. mis lihtsustab tema leidmist, vòiksid mitte jàtkuvalt internetis avalduda. Enesekaitse lihtsalt.
Kooli lõpetamise aasta mängib selle oletatava tapmisstsenaariumi puhul ilmselt üsna väikest rolli. Tänaval võib suvaline töll ka ilma koolilõpuaastat teadmata talle vastu joosta, tõsise mõrvaplaani korral aga ei ole Google küll esmane infoallikas (mõtle kasvõi kuulsate Perli baaside peale). Ma siiski arvan, et konkreetset inimest keegi ära kaotama ei kipu.
Laste arvu ja vanust teavad ilmselt kõik asjassepuutuvad inimesed koolides jms lasteasutustes, seega ei oskaks ka seda väga privaatinfoks lugeda. Ilmselt on isand Barackil märksa enam reaalseid ja ohtlikke vaenlasi kui siinkirjeldatud inimesel, kuid ka tema laste arv ja vanused on teada.
Isand Barackil on ihukaitse ka 🙂 Kui avalikkusel on õigustatud tähelepanu, siis ta peab selle eest ka maksma.
Koolilõpuaasta mängib rolli selle pärast, et selle järgi saab koolist igasugust infot hankida (ja pooltuttavaid otsida). Muide, koolis on ju keelatud isegi hindeid avalikustada, sest see on privaatinfo, kuidas lapse sünniaasta järsku ei ole? Küsimus on lihtsalt selles, kuidas teabe saamine võimalikult keeruliseks teha. Kui keegi tõsist mõrvaplaani peab, siis see muidugi läheb raamatukokku ka.
Aga seesinane härrasmees, kes kunagu ühes foorumis minu vägistamiseplaani pidas, võib ju lihtsalt selle jutuga panna kellegi spontaanselt tegutsema. Seepärast too foorum mainitud plaani ka maha võttis. Manjana case on analoogne – tal on palju spontaanseid vaenlasi, nende eest võiks ju kuidagi kaitsta? Seda enam, et avalikkusel ei ole vaja tema kohta midagi teada, sest ta ei ole keegi.
Nojah, see koolilõpuaasta jne – seda on täis Orkut, Facebook, MySpace ja n+1 muud sotsiaalportaali. Aga sõltub ilmselt väga kõvasti konkreetsest juhtumist. Praegu ma ei jonnikski eriti, kui seda juhtumit ei annaks hiljem kurjasti kasutada (“Näe, tema info võeti maha – võtke minu 5 aasta tagune altkäemaksuandmine kah arhiivist ära!”).
Aga mis puutub tollesse foorumisse… Pole vist varem kuulnudki, päris karm juhtum. Igatahes sellele kodanikule kuluks väike anesthesia dendrosa ära küll. 🙁 On ikka igasuguseid ilmas olemas…
Sotsiaalportaalidest saab inimene ju ise vajadusel oma info àra kustutada (mida antud tegelane ka kenasti teeb).
Aga minu arvates altkàemaksuandmine ei làhe sama juhtumi alla, sest tegemist ei ole isikuandmetega ning veelenam – seesugustes juhtumites on olemas “avalikkuse òigustatud tàhelepanu”.
Eks see isikuandmete kaitse on tòesti selline òrn teema, kus tegelikult tuleb vaadata juhtumeid eraldi ja on vàga keeruline mingit yht pretsedenti kòige aluseks seada. Aga mingisugune kaitse inimesel siiski oma andmete jàtkuva avaldamise eest peaks olema. Poliitilised sònavòtud ja teod on aga juba teine aspekt.