Viimases Õpetajate Lehes on taas suur arutamine “toksilise maskuliinsuse” teemal.
Eks ta üksjagu inetu ole, kui koolinoored õpetajaga lugupidamatult käituvad. Aga see on – taas kord – ju pikaajalise aretustöö tulemus. Vohav distsipliinipuudus ja matslikkus on vabakasvatuse sildi all koolide probleem olnud juba pikka aega – ammu enne seda, kui keegi midagi “manosfäärist” või “MGTOW”-st rääkima hakkas.
Enam ei ole ei pättide ega lollide koole, on vaid õigused ja erivajadused ilma vastutuseta. Nii ei olegi enam väga vahet, millise moodsa terminiga (seekord siis “manosfäär”) matslikkus end ehib. Nagu filmiklassikud ütlevad, matsid jäävad matsideks.
Aga konkreetselt selle asja kohta võiks öelda: poleks nii tõsine, võiks lausa naljakas olla. Andrew Tate’i ja teiste sedalaadi tegelastega (keda on päris palju) olen sotsiaalmanipulatsiooni kursust õpetades juba mõnda aega kokku puutunud. Üsna ebameeldiv seltskond (ennasttäis, küüniline, ahne ja libe), samas on sealt inimloomuse kohta üht-teist õppida. Ja mis peamine, see on enam-vähem üks-ühele vaste tänasele feminismile (MeToo & Co) – ainult matemaatilise vastasmärgiga. Ja paraku (nagu ka artiklist nähtub), on toda teist poolt Eesti haridussüsteemis enam kui piisavalt.
Koolipoistest on üksjagu kahju – mäletan omast käest, mismoodi enda otsimine teismeeas käis. Praeguste noorte põlvkond on aga sattunud (antiikparalleeli laenates) Skylla ja Charybdise vahele, mõlemad ühtviisi peast põrunud.
Muide, selles Õpetajate Lehe tekstis on üks väga ilmekas koht, mis näitab, kuivõrd reaalsusest irdunud praegune valitsev ideoloogia on. Täiesti “Idiokraatia” filmi vääriline (see koht, kus Pole Kindel vanglas intelligentsustesti tegi) – aga selle ülesleidmise jätan juba lugejate hooleks.
