Lugedes Jaan Tallinnat

Kakk üldiselt Delfi portaali ei loe. Aga üks hea kolleeg saatis ülikoolis lugeda ühe Linnar Viigi tehtud intervjuu Jaan Tallinnaga. Päris valgustav lektüür oli.

Selle loo peale lugesin veel teisigi sedalaadi asju – ja kõik viitavad üsna häirivalt samasse kohta. Jaan Tallinna tsiteeritud “humans are a disposable species” pärineb inimestelt, kes on

* haritud ja maailma näinud
* tehnoloogiliselt ja majanduslikult pädevad
* väga heal elujärjel

Seega ei saaks nagu olla tegu peessekukkunud tegelastega. Või ikkagi saab…? Äkki kõigest sellest ikkagi ei piisa?

Ülikooli tekstivestlustes kalduvad mõned inimesed vist ka samasse ooperisse. Alguses, tehisaru tulekuga oli hirmus optimism (“küll nüüd alles tööjõudlus kasvab”). Hiljem hakati järk-järgult nägema probleeme – ja mis kõige hullem, ka iseenda juures (“ma ei õpi ise enam midagi”). Nüüd on kohati päris kurb näha, kuidas see suur hurraa järgemööda resignatsiooniga asendub (sest seda teed mööda on juba päris kaugele võssa jõutud). Nagu kirjandusklassika ütleb: “Kes tegi? Ise tegi!”.  Ja siis otsustavad mõned Tolkieni järgi “Sarumani teha” ehk “kui me ei suuda vaenlast võita, siis läheme tema poolele üle”.

Seega kokkuvõtlikult, mida meile praegu ette söödetakse:
* “asjade käik on pöördumatu, te ei saa midagi muuta”
* “tegelikult olete te kõik jobud, ahvidest ei saagi midagi paremat areneda”
* “pappi tuleb teenida kõrvalmõjudest hoolimata”
* “mingit eetikat ja moraali ei ole olemas”
ja lõpptulemusena
* “inimkond peab kaduma”

Päris mitmes maailma suurusundis on defineeritud tegelane, kes just selliseid sõnu räägib. Kurjuse vastu ei aita (intervjuus mainitud) Asimovi seadused – aga sellest, mis aitaks, ei taha enamik inimesi kahjuks endiselt midagi kuulda.

Varblas

Täditütar Kärt, kes koos mehega mõlemad kõvad tsiklikunnid on, rääkis juba ammu, et võiks kusagile koos kärutada. Nüüd taasiseseisvuspäeva eel õnnestuski – tõsi, algne plaan tuli lühemaks teha, kuna täna kaitses üks kolleeg kolledžis doktorit ja tuli kohal olla. Aga idee sõita teise tädi ja tolle tütre juurde Varblasse õnnestus kahepäevase reisina siiski ära realiseerida. Tegelikult oli sel hooajal juba teine pikem ots – vahepeal õnnestus korra ka Peipsi äärde sõita, aga see jäi seekord siia kirja panemata.

Kolmapäeva hommikul kodust välja, Pääskülast paak täis, Maksikast natuke nosimist kaasa (kraam mahtus kenasti Kullionu taskutesse ära) ja Virtsu maanteele. Igaks juhuks uuesti natuke paaki Lihula Olerexis (tegelikult ei olnudki väga vaja) ja siis juba Varbla poole. Selgus, et seal sai viimati käidud ikka päris hulga aastate eest ja nii tuli telefon igaks juhuks paagi peale panna. Üldiselt läks ladusalt, ainult viimasest teeotsast suutsin esimese soojaga mööda sõita.

Sugulaste kokkusaamine oli vahva nagu ikka. Tegime kohe maja ees pilti ka (üks kommentaar oli selline, nagu pildi all).

Badasses in Varbla“Badasses!” (Kakk, Erki ja Kärt)

Pärast tegi peretütar Pipi meile autoga kohalikel maadel ekskursiooni – nägime minihobuseid (koos veel minimate varssadega) ja teisalt ka ühe kohaliku rikkuri donaldtrumpilikke vaimusünnitisi (sh lubatust kõvasti kõrgemaks ehitatud tuulikuid ja koonduslaagrit meenutavat uusarendust otse mererannas). Õhtul sai päris pikalt laua ääres jutustatud.

Erki pidi koju sõitma juba samal päeval, meie Kärdiga läksime koduteele järgmisel hilishommikul ja käisime enne koos Audru kirikut vaatamas.

One WayOne Way

Siis läksime laiali, käisin korra Pärnus ühes kohas külas (sellega õnnestus suurem vihmasahmakas ära hoida), võtsin paagi jälle täis ja põrutasin kodu poole. Seekord keerasin Pärnu-Rakvere maanteele ja tulin teispool Tootsit uuesti tollele samale Järvakandi-Raikküla teele, mida mööda üle-eelmisel sügisel sõitsin – sitta kanti sitta seekord seal ei olnudki. Küll aga oli tee ääres viit “Kullimaa”. Kullionu täitsa rõõmustas, aga ilmselt kõige lõbusam oleks seal soomlastel…

Ees paistis suur äikesepilv – keerasin peale Raplat Kohilasse ja sealt Hagerisse. Oleks Kernuni sõitnud, siis ehk olekski pääsenud – aga läksin Kiisa peale ja enne toda tuli… no ikka korralikult. Veerand tundi dušši leotas püksid ja saapad läbi, tagi pidas õnneks vastu. Lõpus enne Tallinnat läks aga ilm jälle ilusaks, seega kokkuvõttes vedas ilmaga üsna hästi.

Aitüma sugulastele seltsi ja vastuvõtu eest!

Tagasi tööle

Suvi läks suuresti järjekordse remondi nahka – kevade lõpus suutis ülakorruse naaber majas sellise uputuse korraldada, et uputas kapitaalselt ära enda all olijad ning osa veest tuli sealt alla mulle edasi ka. Aga õnneks maksis kindlustus kõik ilusti kinni ja eelmisest aastast tuttavad remondimehed tegid ka sel korral väga kena töö. Lihtsalt see paar nädalat kolahunniku otsas elamist puhkuse lõpus oli üsna tüütu, Naissaarele kolledžite suvepäevadele jäi ka seetõttu minemata.

Tööperiood algas kohe informaatikaõpetajate suvekooliga – täna TLÜ-s ja homme IT kolledžis. Vahva oli üle pikema aja mitmeid vanu tuttavaid kohata.

Eks siis sel aastal peaks nägema, kas TI-maania hakkab järele andma või aetakse seda kriitikavabalt edasi. Paraku on tänaseks juba üsna selge, et vähemalt kooliõpilastele on see juba üksjagu kurja teinud.