Kuu: aprill 2026

ITSPEA ja Toto, 1

ITSPEA e-kursusel oli sel nädalal teemaks erinevad juhitüübid IT-maailmas. Jälle oli seinast seina lugemist – mõni võttis esimesed Google’is (või ChatGPTs) ettejuhtuvad, mõni teine uuris aga sügavuti ja tõenäoliselt sai esimesest märksa enam teadmisi.

Aga paralleelse muusikakuulamisega jõuame veel ühe pikaealise bändi juurde, kelle 40. aastapäeva tuuri Tallinna kontserdil sai 2018. aasta veebruaris ka ise käidud (ja sellest ka kirjutatud). Tegelikult on mitmete bändiliikmete karjäär aga veelgi pikem, kuna Toto sai alguse stuudiomuusikute bändina (“Kaua me teistele tööd teeme?”). Aja jooksul on bändist läbi käinud mitmeid muusikuid, alguse juures olid põhilised kitarrist Steve Lukather, klahvpillimängija David Paich ja kolm Porcaro venda (Jeff, Steve ja hiljem lisandunud Mike). Eeslaulja on samuti vahetunud, alguses oli selleks Bobby Kimball.

Esimene, endanimeline album ilmus 1978. aastal. Kohe avalugu, instrumentaalne “Child’s Anthem” toob välja selle bändi eripärase saundi, kus raskeroki elemendid on kõrvuti pigem popiliku sündi ja meloodilise helikeelega. Sellisena kõlab ta mõnevõrra sarnaselt teise tuntud tegija, ELO ehk Electric Light Orchestra‘ga. Eriti on ELO kõla (ja ka meloodiakäik) kuulda teises loos “I’ll Supply the Love”, mis on üks kolmest suuremast hitist siin albumil. Teine tuntud lugu, “Georgy Porgy” on pehme popfunk, mis toob meelde omal Totot päris palju kaverdanud Jaak Joala – sellist stiili on siin plaadil üldse palju (“Rockmaker” seevastu meenutab Eestist pigem Karavani). Kolmas ja vist kõige kuulsam on enne lõppu tulev, solist Bobby Kimballi kirjutatud “Hold the Line” (mis on võib-olla ka enda lemmik siit – aga terve plaat on ühtlaselt hea kuulamine).

Nii et võib-olla on see plaat tervikuna pigem popi alla liigituv, aga kindlasti on see hea ja intelligentsemat sorti popmuusika. Kriitikutele Toto ei meeldinud, aga nende arvamus on ennegi asjade reaalsest väärtusest suure kaarega mööda käinud – ka need kolm tuntud lugu näitavad seda üsna selgesti. Ja kõlapildi poolest oli bänd vist veidi omast ajast ees – see on üsna selge “kaheksakümnendate saund” 1978. aasta plaadil.

Juba aasta hiljem ilmunud Hydra on ehk natuke rokilikum. Kuigi alguse nimiloos on nii bändi saund kui harmoonia endiselt äratuntav, on siin märksa rohkem kitarri ja rohkem rokki kui poppi. Samas on ka eelmise plaadi intellektuaalpoppi – väga klassikaline Toto lugu on ulmefilmist THX 1138 inspireeritud “99” (vist ka minu enda lemmik siin plaadil).

Huvitavalt kirju lugu (klaveriballaadi ja kõvemat sorti kitarriroki segu) on ka “Lorraine”, teine samasugune on on “All Us Boys” – veidi võiks isegi Queeniga paralleele tõmmata (eri stiilide kokkusegamise osas – Queeniga võrreldavat vokaali Totol siin plaadil ei ole). Seegi plaat saavutas viisaka läbimüügi, ehkki otseseid hittsingleid siit ei tulnud. Mitmest kohast rõhutati selle plaadi rokilikkust – ise ütleksin, et siin on vaid “White Sister” puhas rokilugu.

1981. aasta Turn Back on aga ka tegelikult rokialbum – väidetavalt tahtis bänd võtta tollal populaarset staadioniroki suunda, kuid selle plaadi läbimüük jäi teistele alla. Huvitaval kombel on mainitud, et sel plaadil on väga vähe keskmist helisagedust – domineerivad kõrged ja madalad. Selle plaadi paralleelina sobiks näiteks Alan Parsons Project – siin on päris vähe kahe esimese plaadi Toto saundi ja ka käike (erandiks oleks “I Think I Could Stand You Forever”, mis on jälle päris erinevatest juppidest kokku pandud). Aga igal juhul ei ole see halb plaat, endale ehk meeldib enim Steve Lukatheri kirjutatud “Live for Today” (kitarripartii on mõnus).

1982. aastal Toto IV salvestamise eel oli plaadifirma bändile kõvasti ajudesse sõitnud ja nõudnud “rohkem hitte”. Mindi tagasi avaplaadi stiili juurde (sellele viitab ka sarnane plaadikujundus), lisati täiendavaid muusikuid ja hästipoleeritud saund.

Ja õnnestus – see ühtlaselt väga hea plaat sai 1983. aastal kuus Grammy auhinda, plaatina- ja kuldplaate tuli kogu maailmast ning kaks kuuest singlist said ikka väga suurteks (“Rosanna” ja “Africa”), ka Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud “I Won’t Hold You Back” jõudis kaugele. Ainuüksi USA-s müüdi seda plaati 4-kordse plaatinanormi jagu ehk neli miljonit. Samas oli see Toto algkoosseisu viimane album – lahkus bassimees David Hungate ja lahti lasti (väidetavalt narkojamade tõttu) solist Bobby Kimball.

1984. aastal tuli välja lausa kaks Toto albumit. Esmalt tavaline stuudioplaat Isolation, millel ainsa Toto albumina on solistiks Fergie Fredriksen (on ka umbes poole laulude kaasautoriks). See on jälle pigem rokilikum plaat, kuigi võib-olla tuntuim laul, “Stranger in Town”, on poprokilugu ning seda pehmemat Totot kuuleb mujalgi. Hea suure-areeni-lugu on “Angel Don’t Cry”, selle järel tuleb Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud pauerballaad “How Does It Feel”. Tagapool on isegi üsna heviliku vokaaliga “Mr Friendly” (paralleeliks sobiks ehk varajane Europe). Täitsa kuulatav plaat seegi, kuigi otseseid suuri hitte siit ei tulnud.

Samal 1984. aastal tegi Toto aga seni ainsa katsetuse filmimuusika vallas – David Lynchi Dune’i filmi soundtrack on põhiosas nende looming. Siin on kaasatud Viini ooperiteatri koor ja orkester, mida juhatab Toto klahvpillimängija David Paichi isa Marty Paich. Film on muidugi palju kordi nähtud ja need muusikapalad tulevad tuttavad ette küll.

Eraldi albumina kuulates on aga ehk huvitavamad majesteetlik ja samas nukker “Leto’s Theme”, olukorra pinget hästi kajastav “The Box” (gom jabbar…), Vladimir Harkonneni teema “The Floating Fat Man” (kuigi natuke on sihuke… lendluudpalli maik juures) ja James Howardi orkestratsiooniga “Trip to Arrakis”.

Kuid suurem osa sellest plaadist mõjub vaid koos filmiga, eraldi kuulates jääb igavaks (liiga staatiline). Isegi Pauli ja Chani teema on minoorne ja veniv, “Big Battle” saab alles lõpu eel hoo üles. Võib-olla ainult “Robot Fight” ja filmis kasutamata jäänud “Paul Kills Feyd” annavad võitluse tonaalsuse edasi. Ja filmi lõputiitritesse pandud “Take My Hand” on vist üldse ainus päris terviklik lugu, ülejäänud mõjuvad pigem fragmentidena. Nii et filmi taustal töötab see muusika küll, albumina eriti mitte.

(jätkub nädala pärast…)

Tehisaru ja must lagi

Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.

Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.

Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.

Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.

Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.

Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.

Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv

Mõtlemiseks

Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava viite – üsna värske lugu professor John Lennoxilt. Väga hea mõtteaine, sobib ka ülestõusmispühadesse.

Muuhulgas räägib ta viiest märgist, mis iseloomustasid N. Liitu enne selle kokkukukkumist ja mis on kõik väga selgelt nähtaval praeguses läänemaailmas. Nendeks on (minu tõlkes)

* tõe teadlik moonutamine, ideoloogia valitsemine tõe üle
* hariduse asendumine indoktrineerimisega, argumenteerimise asendumine vooruspoosetamisega1, tabuteemade kasv
* perekonna lagundamine
* transtsendentsuse kadumine (inimene ise on kõige ainus mõõt)
* üksikisiku moraalse vastutuse kadumine

Tõsi, kui päris aus olla, siis siinkirjutaja arvates iseloomustasid need märgid toda riiki algusest peale (kogu marksistlik umbluu põhineb nendel) ja see püsis suurema osa XX sajandist – seega võib ka praegune ärklemine Läänes jätkuda veel aastakümne või paar. Aga kokku kukub see niikuinii.

1 Mulle täitsa meeldib see hiljaaegu meedias väljapakutud eestikeelne vaste ingliskeelsele fraasile virtue signalling 🙂 . Tähendab siis olukorda, kus inimene üritab näidata end valitsevaid norme maksimaalselt järgivana ja teha isegi rohkem, kui nõutakse (vanasti öeldi ka “püham kui paavst ise”). Tegelikult on aga eesti keeles selle vasted juba vanast ajast olemas: “vagatsemine” ja “võltsvagadus”.

ITSPEA ja Eden’s Bridge

ITSPEA e-kursus lahkas täna professionaalsuse teemat ja arutas kõrg- ja kutsehariduse ning sertifikaadiprogrammide erisusi. Vähemalt natuke vanem seltskond suutis päris hästi ka enda kogemust peegeldada.

Aga lugemise-kirjutamise kõrvale tuleb muusikat ka kuulata. Suurele neljapäevale sobivalt tuleb seekord midagi rahulikumat kristliku muusika poole pealt. Kui üldisemalt jääb keldi muusika buum kusagile eelmise sajandi üheksakümnendatesse, siis kirikusse jõudis see väikese nihkega ja koos ajaloolise keldi kristluse taasavastamisega – lisaks muusikale ka liturgika, sümboolika ja veel mõnes muus vallas. Üks teerajajaid oli siin juba varem kuulatud iiri bänd Iona.

Inglismaalt pärinev Eden’s Bridge sai alguse 1993. aastal lauljast ja multiinstrumentalistist õe-venna Sarah ja Richard Lacy jämmimistest koos sõpradega (kellest üks oli juba varem päris kuulus – pärast Ionast lahkumist maandus sellesse punti veel paljude teistegagi koos mänginud löökriistamängija Terl Bryant). Spotifys on saadaval nende EMI firma alt ilmunud kuus albumit, hilisemaid paraku ei ole – aga kuulame siis neid kuut. Või siiski viit – “Irish Christmas” oleks ülestõusmispühadeks natuke liialt veider repertuaar.

Kronoloogiliselt esimene on 1995. aasta Celtic Worship, kus on kõrvuti mitmed kristliku (pop)muusika klassikud (“Awesome God”, “Lamb of God”), vanad tuntud kirikuhümnid (“Be Thou My Vision”) ning ansambliliikmete omalooming – kõik esitatud Clannadi ja Iona sarnases modernkeldi võtmes (eraldi tõstaks esile Terl Bryanti löökpillipartiid – need on enamat kui lihtsalt n.ö. trummilöömine, andes selgelt omaette osa kogu kõlapildist). Mõnes loos mõjub see veidi võõrana (kasvõi avalugu, Rich Mullinsi “Awesome God”, mis mõjub veidi kunstlikult – ehkki alguse madal vilepill on ilus, seda mängib juba Ionast tuttav Troy Donockley), kuid suur osa lugudest on sellises vormis väga kenad.

Ehk enim meeldivad Twila Parise “Lamb of God” (David Birdi naturaalkitarr alguses on äärmiselt kena), Daniel Iversoni “Spirit of the Living God” (seda olen ka ise palju mänginud; õigesti mängituna suudab see lugu kuulaja väga kaugele kaasa viia – siin on seda väga hästi tabatud, Sarah’ hääl koos rataslüüra ja vilepilliga on imeline kooslus) ja lõpus olev klassikaline “Ole mu nägemus” ehk “Be Thou My Vision”. Omaloomingust ehk “Into the Light” (huvitav on lõpus tulev pikk bluusilik kitarrisoolo), kuid ka teised on head. Ahjaa, siin on ka see lugu, millest Petra omal ajal staadionihümni tegi – Pete Sanchez Jr-i “For Thou O Lord (“I Exalt Thee”), kuid siin on ka salmiosa olemas.

Veidi hiljem (huvitaval kombel pakutakse eri kohtades veebis aastaid 1996-98) ilmus Celtic Psalms, mis oli tegelikult see plaat, mida neilt kunagi esimesena kuulsin. Enamik on siin omalooming, erandiks on väga paljudes eri esitustes kuuldud “El Shaddai”, algselt Michael Cardi lugu. See on veidi mõtlikuma alatooniga plaat kui eelmine (sarnaneb rohkem Iona omadega; hea näide on “He Will Never Be Shaken”), ehk ainus selge erand on vahvalt rõõmsameelne, bodhranirütmiga “Shout for Joy”, kus David Bird näitab ka naturaalkitarril kiireid näppe (häid elektrikitarrisoolosid on kummalgi senikuulatud plaadil üksjagu). Eraldi võiks välja tuua, et siinsed laulutekstid pärinevad plaadi pealkirjale kohaselt üsna otseselt Piibli Laulude raamatust – kõige puhtam näide on väga ilusa meloodiaga klassikaline kirikulaul “Psalm 23”.

Edasi tuleb jällegi küsitava aastaarvuga (1998 või 1999) Celtic Lullabies. Huvitav, et puhtaid unelauluplaate polegi seni vist kohanud… Algab kohe tuntud Brahmsi “Hällilauluga” – aga sinna on lisatud ka hoopiski minoorsed vaheosad. See plaat kõlab võib-olla veidi enyalikumalt kui eelmised (eriti lõpulugu “Stealing Our Senses Away”), kuigi Sarah Lacy on häälelt pigem metsosopran (Enya on hullult suure hääleulatusega, aga selle “keskpunkt” on ehk natuke kõrgemal) ja seaded pole nii poleeritud, ka on siin otsest keldi elementi ehk mõnevõrra vähem (erandiks on pikk ja mõnevõrra keerukam “May the Angels”, kus kuuleb taas Troy Donockley madalat vilepilli). Aga kena kuulamine on, ja üldse mitte ainult magamajäämiseks (võib-olla sobib veel üheks paralleeliks “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø). Lõpuosa on küll pigem “Psalmide” sarnane mõtlik muusika, mitte päris unelaulud – võib-olla “meditatiivne” oleks sobiv omadussõna.

Järgmisena tuleb Spotifys Celtic Reflections on Hymns ehk siis nime järgi klassikalised kirikulaulud keldilikus kastmes. Kohe alguses tuleb juba varasemast tuttav “Be Thou My Vision”, seejärel terve rida tuntud kristlikke klassikuid. Sarnaselt esimese albumiga võiks öelda, et osa sobib keldi stiiliga hästi, mõni aga läheb lappama (“Here is Love” on üks näide – ilus lugu, aga selle seade meetrum lihtsalt ei sobi).

Ehk ongi kõige keerulisem teha mingis kindlas (ja omanäolises) võtmes ära just neid lugusid, mis on kõigile tuttavad? Kui tuttavas seades teha, jääb igavaks, kui aga harmooniaga midagi tõsisemat ette võtta, hakkab laiem publik ruigama… Siin on see probleem päris mitme looga. Ja “Sanctus” kõlab juba natuke nagu Enigma või Era… Võib-olla parim lugu siit plaadilt (jättes korratud BTMV kõrvale) on “Eternal Father”, ehkki meloodialt on see jällegi liialt sarnane varasema Twila Parise looga (“Lamb of God”). Ka järgmine lugu “Just as I Am” annab lootust, et bänd ei püüa enam iga hinna eest originaalne olla. Siis aga tuleb taas veidraks keeratud “Amazing Grace”. Lõpulugu, ilus ja klassikaline “Abide With Me” ei suuda varasemat ülepingutamist enam maha kustutada. See on vist nende kõige nõrgem album, põhjuseks ilmselge ülemõtlemine.

Järgmiseks tuleb Celtic Worship 2 (aasta on taas vaieldav, kusagil sajandivahetuse kandis). Kohe avalugu “I Will Change Your Name” paneb kõik õigele kohale tagasi – Sarah’ hääl (koos vahepealse mitmehäälse taustaga), Troy Donockley vilepill ja Terl Bryanti äratuntav rütmipulss, igasugu vigurdamisi meetrumi ja harmooniaga pole üleüldse vaja. Selle järel on “New Land” David Birdi kitarriga (väga ilus on ka Jon Large’i pehme bassipartii). Ja nii edasi. Võib-olla ehk Pete Seegeri “Turn Turn Turn” (sarnaselt esimese plaadiga on siingi nii kavereid kui originaalmaterjali, viimane siiski domineerib) on originaaliga võrreldes nihkes meetrumiga, aga erinevalt eelmise plaadi lugudest kõlab see hästi. Hästi on õnnestunud ka Brian Doerkseni “Refiner’s Fire” (mida me kunagi “Taevateega” Olevistes kaverdasime…) – eripärane vaatenurk on olemas, samas on laul ise jäetud selgelt äratuntavaks. Veel üks hea kaver on Danny Danielsi “Holiness” – üldse tundub, et sel plaadil on kõige paremini õnnestunud just laenatud lood.

Üks veider asi on lõpu eel tuleva looga, mille pealkirjaks on märgitud “I Cannot Tell” ja autoriteks bändiliikmed, kuid originaalne on vaid tekst, viis on vana ja klassikaline “Danny Boy”… Kuid selgus, et “Danny Boy” tekst on (sarnaselt mitmete vanade keldi lugudega) varasema viisi peal, mille nimeks on “Londonderry Air” ja millele ongi tehtud tekstina nii “Danny Boy” kui “I Cannot Tell” ja veel mitmed teised. Eelviimasena tuleb siin veel üks kirikuklassik, “Püha, püha, püha” ehk “Holy Holy Holy”, jällegi õnnestunud arranžeeringuga (David Bird on vist Totost Steve Lukatherilt kitarri laenanud…). Ja plaadi lõpetab “When Grace Abounds”, mis on üks parimaid nende endi lugusid. Seega õnneks lõpetati eelmise plaadi ülemõtlemine ära ja tehti väga hea album.

Ja täna viimaseks siis Celtic Journeys 2000. aastast. See on esimene album, kus Eden’s Bridge kõlab juba nagu (folk)rokibänd – kohe avaloo “Picture Me” pimesi kuulamisel oleks Ionat pakkunud, mingi paralleel tekib ka The Corrsiga (sarnane riff – enne seda plaati pole vist see bänd viiulit kasutanudki). Kohati võiks isegi progeroki mõjusid ära tunda (“More Than This”), varasem mõtlik stiil on siiski paiguti ka olemas (“Hear Me, See Me” ja võib-olla siinkirjutaja lemmikuna siit plaadilt lõpulugu, kena klaveriballaad “O Little Heaven”). Üldiselt on ühtlaselt hea kuulamine, aga see plaat on päris tublisti varasematest erinev.

Kunagi võib siit edasi kuulata, kui bänd edasi tegutseb ja uuem materjal ka Spotifysse jõuab. Igatahes oli jälle täitsa mõnus kuulamine. Järgmisel nädalal võtab jälle midagi traadisemat.