ITSPEA tööde lugemine jätkus täna infoühiskonna ja digiaediku teemadega. Et hommikul tuli TLÜ-s käia, siis jäi lugemine taas õhtu peale – õnneks seekord sai küllaltki mõistliku ajaga tehtud.
Nelja aasta pärast peale eelmist (2004) ilmunud plaadil They Called Her Babylon laulab jälle Maddy Prior, trummi lööb Liam Genockey ja bassi mängib üle pika aja jälle Rick Kemp. Avalugu “Van Diemen’s Land” meenutab bändi paremaid aegu, “Samain” on korraliku progeintroga ja hea minekuga folkrokk – terve see plaat on laulude mõttes uus hingamine. Mingid tegelased leidsid, et seltskond hakkab vanaks jääma ja ei laula enam nii hästi kui varem – mina seda küll ei ütleks, ise pakuks seda siiani paremuselt teiseks plaadiks kohe “All Aroundi” järel. “Mantle of Green” on väga ilus klassikaline ballaad ja Maddy hääl seal küll mingit vananemist ei näita. Huvitava vormiga on “Bede’s Death Song” – see on vaid 41 sekundit pikk ja lähtub 7.-8. sajandil elanud munga ja õpetlase Bede poolt tema surivoodil kirjutatud värsist. “Diversus and Lazarus” on veidi queenilikult kirju progelugu, mille aluseks on taas Piibli lugu, seekord vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest. “Si Begh Si Mohr” pealkiri on siin plaadil muide ilmselt valesti kirjutatud – see on väga kena iiri viiulivalss, aga iirlased kirjutavad seda “Si Bheag, Si Mhór”.
Samal 2004. aastal ilmus ka talvine album Winter – suur osa materjalist on jõuluteemaline, aga siin on ka üks spirituaal (“Blow Your Trumpet Gabriel”) ja kolm bändi enda lugu, mis on pigem paganliku taustaga (näiteks “Unconquered Sun” viitab vanarooma päikesekultusele). Üldiselt täiesti mõnus kuulamine, eriti avalugu “The First Nowell” (hästi palju eri variantides kuuldud), a cappella “Bright Morning Star”, samuti hea vokaaliga “See, Amid the Winter’s Snow” (seda vana jõuluhümni võiks kunagi ka ise proovida töödelda) ja muidugi veel üks jõuluklassik “Hark! The Herald Angels Sing”. “Good King Wenceslas” lõhnab isegi kergelt pungi järele. Klassikaline jõulumaterjal on lihtsalt nii positiivne kraam – järgmisel jõuluhooajal on teada, mida tuleks autos käiamiseks võtta. 🙂
2006. aasta Bloody Men algab üsna hardrokilikult – tegelikult aga on “Bonny Black Hare’i” traadiallikaks mitte kitarr, vaid Peter Knighti elektriviiul. Järgnevad aga pehmemas võtmes lood – kuni tuleb “Cold Haily Windy Night”, mis on taas folk-hardrokk (andes selle loo mõnele “karvaste” bändile, saaks korraliku hevi). “Demon of the Well” on isegi kerge Nirvana hõnguga. Plaadi teine pool räägib viieloolises laulutsüklis Ned Luddist, kes oli küll ilmselt väljamõeldud tegelane, kuid kelle järgi sai Inglismaal nime ludiitide ehk masinapurustajate liikumine (vaesed töölised pidasid kangastelgi ja muid masinaid süüdlasteks enda halvas olukorras).
Cogs, Wheels & Lovers aastast 2009 sarnaneb taas vanade albumitega – kõik lood on vanad rahvalaulud veidi tänapäevasemas kastmes. Hea vungilugu on kolmas, “Creeping Jane”, teine samasugune on lõpus veel ka “Madam Will You Walk” – ülejäänud plaat on pigem rahulikumapoolne, selline hea kvaliteediga tapeet.
Viimased paar albumit jäävad veel järgmiseks nädalaks.
