Kuu: märts 2026

ITSPEA tegelased jätkasid enda juurast läbinärimist – täna tuli hakata natuke paremini orienteeruma tarkvaralitsentsides. Õnneks aga foorumist nähtub, et päris paljud hakkasid kaasa mõtlema.

Whitesnake’i kuulamine aga jätkub 1987. aasta albumiga, millel õiget nime ei olegi ja mida tuntakse seetõttu kas bändinime või aastaarvu järgi (Spotifys on saadaval selle plaadi 2018. aasta remaster). Kuid see oli tõsine pomm – lõpuks ulatus läbimüük 8-kordse plaatinanormini. Mõned lood on varasemate uusversioonid (siin on nüüd siis “Here I Go Again”-is “hobo” asemel “drifter”…), kuid siin keerati saund üksjagu teistsuguseks – selle taga oli suuresti kitarrist John Sykes, kes oli muusikuna küll tipptase, kuid suutis David Coverdale’iga niimoodi kaklema minna, et too viimaks peale albumit terve bändi lihtsalt lahti lasi. Aga terve see plaat on hea – poleeritud 80-ndate hair metal, sekka mõned pehmemad raadiohitid (“Here I Go Again”, “Is This Love”). Võib-olla kõige põnevam on kolmas, “Still of the Night” – queenilikult mitmeosaline ja erinevate värvingutega rokklugu. Nii et kaheksamiljoniline müüginumber ei ole üldse ime – päris paljud on nimetanud seda tolle ajastu üheks parimaks esindajaks (kuigi päris palju on ka märgitud, et enamik lugusid on “nagu juba kusagilt kuuldud” – sedasorti muusika klišeesid on siin tõesti palju, aga vähemalt oskavad Coverdale ja Sykes neid hästi kasutada).

Kaks aastat hiljem ilmus Slip of the Tongue. Vahepeal oli jälle jama kitarristidega – Sykesi asemele võetud ja eelmise plaadi tuuril mänginud Vivian Campbell (hilisem Def Leppardi liige) läks minema, kuna tema naine suutis Coverdale’i tollase pruudiga raksu minna ning järgmisena bändi tulnud Adrian Vandenberg (tegelikult hollandlasena on tema pärisnimi Adriaan van den Berg) maadles mingi käehädaga. Nii võeti siia plaadile appi üks tõsine virtuoos: Steve Vai. Album osutus aga läbimüügi osas pettumuseks ja sai ka kriitikutelt nahutada, nii et lõpuks otsustas Coverdale kogu bändile joone alla tõmmata (isegi esinemisriided andis kõik enda assistendile ära).

Aga plaat ei ole tegelikult halb (siin on omanäolisust tublisti rohkem kui eelmises) ja tegelikult on see ainus Whitesnake’i album, mis ühe riigi (Soome) edetabelis esikohale tõusis. Kohe alguse nimiloos on kitarristivahetus selgelt kuulda, see on USA lääneranniku ja mitte inglise kitarrisaund – aga Steve Vai suudab siin ka päris hevilikku saundi lasta (hea näide on “Judgement Day”, samuti on huvitav võrrelda tema esitust 1980. aasta plaadi uusversioonis “Fool for Your Loving”, kus harmoonia on ühes ja saund teises stiilis). Kaks lugu kajastavad Coverdale’i (järjekorras teist) abielulahutust modell Tawny Kitaenist – üsna kibe “Now You’re Gone” meenutab veidi Karavani versiooni Huey Lewise “Do You Believe in Love”-ist (“Ma ei usu enam armastusse”), kohe järgnev “Kitten’s Got Claws” on aga kiuslik-humoorikas eksile ärapanemine (pealkiri viitab tolle perekonnanimele). Isegi Steve Vai kitarr kõlab nagu kassikräun… Pehmema poole pealt on aga päris kena raadiolugu “The Deeper the Love” – laul ise on jällegi “kusagilt juba kuuldud” (Police’i “Every Breath You Take”, Alison Moyet’ “Weak in the Presence of Beauty” jne), aga Coverdale’i esitus annab kõvasti juurde. Ja ehk parim lugu plaadil on viimane, “Sailing Ships” – suuremas osas mõtlik ballaad ainult Steve Vai elektrikitarri saatel (väga huvitava saundiga), lõpuosas tuleb “pauer” juurde ja Vai näitab soolos enda näpukiirust.

Whitesnake tuli sisuliselt uuesti kokku alles aastate pärast ning järgmine album Restless Heart ilmus 1997. aastal (Spotifys on 2021. aasta remix). Algselt pidi see olema Coverdale’i sooloplaat, aga produtsendid soovitasid bändinime alt avaldada. Kitarri mängib Adrian Vandenberg ning kõlalt on see jälle sarnasem varasemate albumiga. Iseenesest on see täiesti hea bluus-/hardroki plaat (stiililt meenutab natuke Aerosmithi, keda kuulaks millalgi tulevikus siin ka; veel üks paralleel oleks Europe’i “Last Look at Eden”, eriti loos “Crying”), aga nagu mitmed teisedki on öelnud, natuke… väsinud. Endale meeldivad enim seesama “Crying”, lõpubluus “Woman Trouble Blues” (Coverdale teeb seal vägevat häält) ning “Take Me Back Again”, mis on segu bluusist ja hardrokist ning kõlab kohati, nagu oleks Jon Lord enda hammondoreliga tagasi tulnud; pehmema poole pealt on head üsna klassikaline Whitesnake’i ballaad “Don’t Fade Away”, “Too Many Tears” (huvitaval kombel on siin refrään ja salm justkui eri lauludest pärit) ja Darius Ruckerit (Hootie & The Blowfish) meenutav “Your Precious Love”.

Järgmine album tuleb samuti päris pika aja pärast – 2008. aasta Good to Be Bad. Sellest tehti 2023. aastal uus remix-versioon Still… Good to Be Bad ning Spotifys on saadaval ainult see (põhineb originaalalbumi laiendatud Jaapani-versioonil). Siin on põhikitarristiks võetud Dio kitarrist Doug Aldrich ning teiseks Reb Beach. Kahe kitarri saundi on kuulda kohe avaloost alates, sellisena meenutab see veidi Def Leppardi kõla (aga muidugi ilma Rick Alleni elektritrummideta). Ilmselt on kõige täpsemaks žanrimääratluseks klassikaline hardrokk (ning taas tuleb tugev paralleel samuti kaht kitarristi kasutava Gotthardiga – selle plaadi puhul juba tekib küsimus, kumb kummalt malli võttis; hea näide on “All I Want All I Need”). Esimene ballaad (“Summer Rain”) tuleb alles kaheksandana ja meenutab taas Hootie & The Blowfishi (algus on väga sarnane nonde looga “Let Her Cry”).

2011. aasta Forevermore tehti sama koosseisuga kui eelmine plaat ning kõlab suuresti samamoodi – klassikalise raskeroki võtmes (bändi õnneks on sedalaadi muusika tegijaid ajapikku vähemaks jäänud, ilmselt hinnatakse elusolevaid “saurusi” sellevõrra enam). Enda lemmikud on pauerballaad “Easier Said than Done” klassikaline rokiballaad “Fare Thee Well” (traadilood on ka head, aga need on natuke ühte nägu – ilmselt seetõttu, et paljud on otseselt 12-taktilise bluusi peale tehtud).

2015. aastal ilmus The Purple Album, mis pani kokku Coverdale’i kaks bändi – ports Deep Purple’i lugusid Whitesnake’i esituses. Kahjuks seda albumiversioonis Spotifys ei ole, on olemas plaadituuri kontsertsalvestus 2018. aastast, kuulasin seda. Doug Aldrich lahkus bändist peale eelmist albumit ja uueks kitarristiks Reb Beachi kõrval sai Joel Hoekstra (nime järgi otsustades teine hollandi päritolu kitarrist Whitesnake’is). Igatahes said nad ette päris suured saapad (sh Ritchie Blackmore’i omad), aga tundub, et suutsid need ära täita. Alguse “Burn” on igatahes tõsine tulevärk ja nii jätkub see kogu plaadil – ja isegi kui juba pealt kuuekümnene Coverdale mõne musta noodi võtab, ei riku see üldpilti, publiku kaasaelamine on selgelt tuntav. Ja kui siinkirjutaja väga Deep Purple’i fänn ei ole, siis sellises kastmes kuulamine andis täitsa mõtte ka originaalid ette võtta. Kui see plaat tekitas seinast seina arvamusi, siis siit tuleb küll positiivne.

Ja Whitesnake’i viimane stuudioalbum 2019. aastast (2025. aastal teatas Coverdale viimaks pensileminekust ja saatis bändi laiali) on Flesh & Blood. Põhitegijate vanusest hoolimata on see täiesti korralik plaat – nagu mitmetel varasematel, on siin kõrvuti bluusisegused traadikad ja kergemad raadiolood, viimastest ilmselt meeldib enim “When I Think of You (Color Me Blue)”. Natuke tekib paralleel Meat Loafi viimaste albumitega – isegi väga head rokihääled jäävad paraku lõpuks vanemaks ja ehkki mõlemad suutsid täiesti korralikke esitusi teha karjääri lõpuni (ka siin plaadil teeb ta veel mõneski loos päris kõva häält), ei olnud see enam päris seesama. Selles mõttes oli Coverdale’i “pillide kottipanek” eelmisel aastal täitsa mõistlik.

Jälle üks pikaealine bänd läbi kuulatud. Järgmiseks korraks vaatab uuesti midagi pehmemat.

ITSPEA tudengid jõudsid täna juurateemadesse. Nagu juba viimasel ajal tavaks, on need paljudele üsna võõrad – ollakse harjutud “juristide jura” lihtsalt eirama. Aga suurem osa suutis siiski end materjalist läbi närida.

Taustamuusika tuleb sedakorda siis rokilikuma rea pealt, küll sealtsamast Inglismaalt ja bänd on peaaegu sama pikaealine kui eelmine kuulamine ehk Steeleye Span.

Whitesnake’i puhul oli esmalt olemas juba tuntud laulja (David Coverdale seisis 1973-76 nii kõva bändi kui Deep Purple’i eesotsas) ja bänd sai alguse tema saatepundina (alguses nime all David Coverdale’s Whitesnake). Kust nimi pärineb, selle kohta on n+1 eri teooriat – ise oleks pakkunud anglosakside sümbolina kasutatud valget lohet, osa aga viitavad Coverdale’i varasemale albumile “White Snake” ja Coverdale ise… Ütleme siis nii, et see sell on läbi aegade mõelnud päris sageli tolle teise peaga (vähemalt enda lavapersoonina) ning korra oli ta maininud, et nimi viitab tema enda tublile vändale. Oijah… Aga seda ei saa küll keegi öelda, et Coverdale kehv laulja oleks.

Aga kui Deep Purple 1976. aastal esmakordselt laiali läks, jäi laulja ripakile ja pani viimaks uue pundi kokku. Ehkki alguses nimetati seda tema enda järgi, ei olnud tegemist puhta saatebändi ega ka mitte algajatega (ehk kuulsaim oli Coverdale’i bändikaaslane Deep Purple’ist, klahvpillimängija Jon Lord – hiljem lisandus mitmeks albumiks ka trummar Ian Paice).

Esimese albumini Trouble jõuti 1978. aastal ning see oli mõõdukalt edukas (50. koht Briti edetabelis). Avaplaat on segu Purple’i ja isegi Zeppelini sarnasest oma ajastu bluusrokist ja kergemast otsast, mis meenutab kohati varajast Queeni (heaks näiteks on kolmas lugu “Lie Down”) või ka Totot (“The Time is Right for Love”). Huvitaval kombel on siia sattunud ka biitlite “Day Tripper” (mida iganes sellest pealkirjast ja tekstist siis välja lugeda). Äge tehniline tulevärgilugu on eelviimane, “Free Flight”.

Aasta hiljem ilmunud Lovehunter jõudis Briti edetabelis juba 29. kohale. Siin tehti palju lärmi plaadiümbrise ümber (sarnaselt Queeni singliga “Bicycle Race” oli siingi süüdi üks paljas pepu, mida siis erinevates kohtades rutati eri moel kinni katma). Siin kostab Coverdale’i hääl juba jõulisemalt välja (avaplaadil see eriti esile ei tõusnud) ning ka kitarrisoolod annavad aimu tulevasest staadionirokibändist. Teises loos “Walking in the Shadow of the Blues” on hästi esil ka Jon Lordi hammondorel, mis koos kitarride ja Coverdale’i häälega annavad kokku ägeda rokisaundi. “Help Me Thro’ the Day” on mõnus suitsune soul-bluusballaad (ja David Coverdale suudab siin hoopis teistsugust hääleregistrit kasutada kui tavaliselt). Plaadi teine pool on suures osas muhedad ivolinnalikud rokenrollid, mis suudavad ilmselt kontserdil rahva väga edukalt käima tõmmata – seega on see plaat väga vahvalt kirju kogum erinevat sorti rokkmuusikat (sarnanedes veidi Meat Loafi repertuaariga). Ja kõige lõpus on lühike ilus ballaad “We Wish You Well”, ideaalne kontserdilõpetaja. Ent pimesi kuulates paigutaks selle plaadi kuhugi hoopis hilisemasse aega kui 1979 – väga selge paralleel tuleb siin varem kuulatud šveitslaste Gotthardiga (ja siis meenub, et tolle solist Steve Lee oli suur Whitesnake’i fänn).

Veel aasta edasi tuleb Ready an’ Willing, mis hakkas juba tabelites tipu poole jõudma. Plaadi alguseots toob taas silme ette Gotthardi – viimased võtsid siit ilmselt ikka üksjagu malli (ja mitte ainult laulupartiide osas – ehkki Coverdale ja Lee kõlavad ka häälte poolest väga sarnaselt). Võib-olla parim lugu on siin pauerballaad “Blindman”, mis on tegelikult pärit Coverdale’i varasemalt plaadilt ja siin uuesti ära tehtud. See on aga tervikuna väga kvaliteetne rokiplaat ja võib-olla briti bändi kohta veidi üllatavaltki kõlab seal endiselt päris tugev bluusinoot (“Love Man” ongi klassikaline traadibluus) – aga see ei ole enam Purple’i/Zeppelini ajastu, vaid selgelt uue kümnendi muusika.

1981. aasta Come an’ Get It jõudis Suurbritannia teiseks albumiks ja müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, aga mõnevõrra ehk üksluisem – ilmselt kõige tuntum lugu on kolmas, “Don’t Break My Heart Again”, mis on pigem pop-hardrokk. See on sedalaadi rokk, mida vaataks-kuulaks väga hea meelega kontserdil – plaadilt kuulates jääb justkui midagi puudu. Siiski, mõnusalt vahetu lugu on Jerry Lee Lewist meenutava algusega “Wine, Women an’ Song”, tõsine heatujumürtsukas.

1982. aasta album Saints & Sinners algab jälle üsna eelmise plaadi stiilis – mõnus, hea vungiga bluusrokk (kohati võiks paralleeliks tuua isegi eestimaise Ultima Thule), aga natuke ühetaoline. Kolmas lugu siiski juba eristub – see on taas täistambiga heatuju-rokenroll “Bloody Luxury” (paralleeliks sobib Meat Loafi lauldud “Mercury Blues”, millele keeras omal ajal euroopaliku vindi peale põhjanaaber Pave Maijanen, lauldes seal “Pitää saada BMW” – Mercuryt automargina ju siinkandis ei teata, bemmi seevastu teavad kõik). Esimese plaadipoole lõpetab Coverdale’i abielulahutust peegeldav “Crying in the Rain” (ei ole sama lugu, mis A-hal), teist poolt aga alustab üks bändi suuremaid hitte. “Here I Go Again” on taas muust selle albumi kraamist üsna erinev, Hearti meenutav (vrdl “What About Love”) segu popist ja raskerokist ning väga kaheksakümnendate hair metal. Kusjuures algses albumiversioonis on vaikne klahvpilliosa pikem ning Jon Lordi mängituna ka teistsuguse saundiga kui hilisemas raadiovariandis. Ja muidugi see “like a hobo” tekstis, mis hiljem muudeti “like a drifter”-iks, kuna tollal peljati, et publik kuuleb seal üht teist sõna… Tagapool on veel üks Meat Loafi stiilis heatujulugu, “Rock an’ Roll Angels” (vrdl “Rock’n Roll Dreams Come Through”).

Ja täna viimasena kuulatav Slide It In – aasta oli vahele jäänud, plaat ilmus 1984 ja oli ilmselt üks edukamaid, jõudes edetabelitesse enamikus Euroopa maades ning ka USA-s. Muidugi vaieldi kohe igal pool selle üle, mida albumi pealkirja (ja nimilooga) ikka mõeldud oli (Coverdale muidugi keeras veel vinti peale märkusega, et plaat ongi mõeldud postitantsuks…). Suurem osa lugudest istub kahe varasema stiili (karusem bluusrokk ja heatujulood) vahele, meenutades Def Leppardit natuke hilisemast ajast (“Give Me More Time” kitarrikäik aga kipub hoopiski meenutama AC/DC “Highway to Hell” oma). Kui eelmisel plaadil oli selgelt erandlik “Here I Go Again”, siis siin on peaaegu samaväärne hitt “Love Ain’t No Stranger”-i näol. Plaadi teine pool kisub taas veidi üheülbaliseks (justkui kuulaks pikalt üht ja sama lugu – või äkki oligi Coverdale’il postitantsu osas tõsi taga…?), õnneks on viimaseks jäetud heatujurokker “Guilty of Love”. Kohe peale albumi salvestamist lahkus bändist Jon Lord, kes läks tagasi uuesti kokkutulnud Deep Purple’isse.

Jätkab nädala pärast.