Semestri kokkuvõte

Sügissemester sai tänasega läbi – viimane jünger kaitses diplomit. Bilanss kokku:

* Pidasin SPEAIT hübriidloenguid 101-le küberile ja väliskülalisele. Eksami võttis vastu seminariõppejõud Garf.
* Juhendasin nelja kaitstud bakalaureusetööd – üks arendaja ja kolm küberit, hinded 3, 4, 4, 5. Natuke rohkem jäi veel kevadesse.
* Birgyga koos kirjutasime ühe peatüki ühte küberturbekogumikku ning toimetasime varsti ilmuva “Eesti inimarengu aruande 2026” üht peatükki, kumbki kirjutas sinna (koos kaasautoriga) ka ühe alapeatüki.
* Mõned populaarteaduslikud jupid kirjutasime ka.
* Sügisest hakkasin osalema ülikooli Senati teaduskomisjonis.
* Detsembris-jaanuaris läbisin ülikoolis doktorijuhendajate koolituse.

Algaval semestril ootavad ees juba tavapärased Social Engineering (seekord jälle koos Garfiga) ja ITSPEA e-kursus.

Jan areneb (aga inimene…?)

Ülikoolis promotavaid suurfirmade internetipõhiseid tehisarulahendusi (ChatGPT, Gemini, Llama, Copilot jt) ei kutsu endiselt kasutama – põhjustest on siin juba juttu olnud. Õnneks on hakanud vaikselt arenema ka vabatarkvaralised lokaalsed lahendused.

Kui eelmisel aastal oli Jan.ai veel paras kurioosum (sellestki on siin juttu olnud), siis praegune versioon 0.7.5 on juba ääriveeri uurimisassistendina kasutatav. Jan.ai toetab tervet rida erinevaid mudeleid, Jani enda arutlev mudel suudab nüüd juba dokumente töödelda ja eri asju analüüsida. Suudab endiselt ka hallukaid näha, nii et tasub olla kriitiline. Aga arutleva mudeli arutluskäike on päris põnev jälgida – kohati teeb päris inimlikke lollusi, kohati aga annab ka mõne uue vaatenurga. Sel kevadel tehisaru ilmselt veel enda õppematerjalide kallale ei laseks, aga edaspidi võib juba vaikselt seda kaaluda.

Samas on (üli)koolides aga endiselt täiesti lahendamata see, kuidas takistada areneval tehisarul üha rohkemate inimeste taandarendamist. Ja endiselt on suurim riskigrupp just need totumad tegelased, kes sellega endale massiliselt vaimset rämpstoitu toodavad. Kuna teisalt on välja kujunemas ka arukas vähemus, kes teab, millal tehisaru kasutada ja millal mitte, siis tõenäoliselt võib lähiaastatel toimuda hariduse suurem jagunemine “tarkade” ja “lollide” omaks. Ja ühiskonna vaates ei ole see muidugi üldse hea lahendus.

Leo

Täna käisin TTÜ aulas Leo Võhandut ära saatmas. Mitte iga professor ei lähe sealt – saati veel nii, et üks kuuest kandjast on ülikooli rektor ja auspaleeris seisavad tõsised korüfeed. Aga see mees oli seda väärt.

Ent oleks tahtnud natukene rohkem seda, mida Leo ise armastas öelda: “Igal inimesel on oma kiiks!”. Voldikus oli küll kirjas rida tsitaate, aga need olid valdavalt Leo kohta veidi liiga tõsimeelsed. Ütleks, et Leo pika elu saladus oli kolmnurk – a) särav intellekt, b) uudishimu ja c) huumorimeel.

Kui hakata meenutama, siis tulevad järgmised mälupildid:
* Võimalik, et kohtusime ka varem, aga esmane otsene mälestus on 1991. aasta kevadsemestrist, mil Leo tollasele TI-61 õpperühmale mingit ainet luges. Seal tuli tollases Turbo BASICus erinevaid probleeme lahendada. 21-aastane Kakk väänas enda programmi päevakajalisse võtmesse ja kirjutas (hästi lihtsa) mängu Lahesõja ja pommitamise teemal. Leo jäi täitsa rahule (ja kiitis kiiksu).
* Mäletamise järgi oli ta kohal nii 1994. aasta magistrikaitsmisel  kui ka 1999. aasta doktori omal (mõlemas oli kaitsmiskomisjonis, tõenäoliselt ka selle esimees). Doktorantuuri ajal olime juba kolleegid ning sattusime päris tihti igasugu põnevatel teemadel rääkima. Sealtmaalt tahtsin olla samasuguse silmaringiga…
* Üsna legendaarne oli Leo kraadiõppeseminar, kus ta magistrantidele ja doktorantidele väga erinevaid asju õpetas ning kus õnnestus samuti osaleda.
* Mitmel korral õnnestus ka koos reisimas käia, sajandivahetuse paiku elasime mitu nädalat kõrvuti samas B&B-s Dublini äärelinnas.
* Leo üritas meid aidata ka omaaegse labori juures ning kui viimaks Kakk 2002. aastal sellega läbi kärssas, võttis selle üle (ehkki oli juba 1997. aastast emeriidiseisuses), vedas sealt väljakasvanud THINK Eestit veel ligi kahe aastakümne jagu ning andis teatepulga teistele üle alles 90-selt (!).
* Emeriitprofessorina vedas ta lisaks TTÜ tegemistele käima ka TLÜ informaatikaõppe – sealgi õnnestus temaga koos korduvalt kaitsmiskomisjonides olla ning muuhulgas õppida seda, kuidas olla ühtaegu kriitiline ja inimlik.

Siinkirjutaja muidugi ei mäleta Leo varasemaid tegemisi – neid võib aga lugeda Kaku ametliku doktorijuhendaja prof. Rein Jürgensoni kirjutatud kolmeköitelisest TTÜ informaatikainstituudi ajaloost ning selle järgi otsustades olid need vähemalt sama ägedad (ja värvikad). Kasvõi juba 47 juhendatud kandidaadi- ja doktoritööd räägivad iseenda eest.

Mitu kõnelejat ütles täna “Puhka rahus!”. Mina seda ausalt öeldes ei arvaks – ilmselt leiab ta ka teisel pool piisavalt palju põnevat tegevust…

Leo Mella juures 2014Leo 2014. aastal Mella juures (koos Mella maalidega)