Kuu: juuli 2025

Linna taga kondamas

Juba pikka aega oli peas mõte proovida jalgrattaga ümber Ülemiste järve sõita ja sealset kanti rattasadulast uurida – autoga olen seal paar korda kolamas käinud, tuli idee ka rattaga proovida. Täna hommikul siis läksin läbi Männiku ja Järve metsa Järvevana teele.

Järvevana tee rattatee on üldiselt mõnus, ainult lennujaama-poolne ots on veidi liiga autotee kõrval (täna laupäeva keskpäevase liiklusega polnud väga lugu, mõnel teisel ajal võib hullem olla). Üldiselt aga on Tallinnas ja selle ümbruses viimasel ajal kõvasti rattateid ehitatud ning selles osas oli pilt päris hea – kahe erandiga.

Esimene oli Assaku taga, kus keerasin (tagantjärele tarkusena) valele teele ja jõudsin Uus-Järvekülla. Juba viimati sealkandis autoga käies (oli mingisugusest kohast vaja üks pakk kätte saada) teadsin, et sealse piirkonna kavandajad pidid olema kas parajad pohhuistid või siis mingite tugevate ainete mõju all. Suur asum, kuhu sisuliselt viib vaid üksainus tee. Esmapilgul ilusad, kuid ilma igasuguse omapärata ja kanalana tihedalt kõrvuti laotud rida- ja eramajad. Praktiliselt puuduv muu taristu. Täielikult puuduvad teeviidad (arvestades asukohta). Ja ridamisi Teid, Mis Saavad Lihtsalt Otsa (nii auto- kui rattateedena).

Viimaks sain sealt välja ja sõitsin läbi Uuesalu Viljandi maantee poole. Uuesalu jättis juba täitsa elamiskõlbliku paiga mulje, ent järgmine suur takistusriba ootas Viljandi maanteel Rail Balticu ehituskohas. Ei õnnestunudki aru saada, kuskohast ehitajate arvates pidid jalgratturid Tallinna poole pääsema – viimaks turnisin lihtsalt läbi ehitusala (õnneks oli laupäev). Üks teine sell tuli sama teed järele ning tuli ühes kohas appi, kui tuli liivasest teetammist koos rattaga üles ronida (aitäh talle!).

Viimaks jõudsin Raudallu ja sealt oli juba tuttav tee kodu poole. Huvitav kogemus oli, aga sama ringi ei ole vist enne tolle RB ehituse lõppu mõtet uuesti proovida. Õnneks on Tallinnast lääne pool piisavalt häid marsruute.

Muusikaelamus: välk ja pauk Lauluväljakul

Nüüd on veel üks rokiklassik oma silmaga ära nähtud – Lauluväljakul käis AC/DC. Täitsa ägedad taadid olid.

See Austraalia šotlaste punt tegutseb stuudios tänini veel üsna algses koosseisus – jättes kõrvale esimese solisti Bon Scotti varajase surma tinunni tõttu, on ainus tõsine kaotus kauane rütmikitarrist Malcolm Young. Aga tedagi asendab nüüd lähisugulane, vennapoeg Stevie. Tõsi, tuuritamine on hakanud paarile taadile üle jõu käima ning enda asemel saadeti ka Tallinna bassi ja trummi mängima natuke nooremad mehed.

Saundi ja instrumentaalpoole peal ei tehtud mingit hinnaalandust – Angus Young on kitarril endiselt kõva käsi. Eriti näitas seda lõpu eel tehtud pikk soolonumber, kus Angus tegi enda Gibson SG-ga imeasju ja see kostis seinatäiest Marshallidest ikka väga hea heliga. Ja enda kauaaegset firmamärki – ühel jalal üle lava põrkamist, teine jalg ees – demonstreeris ta vanusele vaatamata ka Tallinnas.

Vokaalipool oli tubli neli – enamiku kontserdist pidas Brian Johnson vastu. Üsna lõpupoole aga tehti ära kuulus “kargasid mind kogu öö”-lugu ja seal jäi vanahärra hätta, laulu asemel tuli enam-vähem räpp ning õnneks vedas vokaali välja hiljutise laulupeokogemusega eesti publik (märkusena: käisin laulupeol üht inimest sõidutamas, nüüdne rahvamass oli täiesti võrreldav). Siis aga lasti Angus üksi lavale kitarriga pulli tegema ning ilmselt tohterdati solisti vahepeal (tont seda teab, millega…) – igatahes lõpulugudeks oli tal hääl tagasi.

AC/DC Lauluväljakul

Miks AC/DC ei ole esimese suurusjärgu lemmik – üksikute eranditega (kasvõi see eespool mainitud “You Shook Me All Night Long”) on nende lood ikka päris üheülbalised, nii et lõpupoole juba hakkas natuke tüütama. Aga kontsert oli äge ja publik vahva (klassikalise roki seltskond on reeglina üllatavalt sõbralik ja ka tsiviliseeritud – kohal oli tegelasi Hells Angelsitest põnnide ja vanaemadeni; enamikul oli mingi klaas käes, aga neljarattaveoga tüüpe ei näinud vist ühtegi ja kaklema ei kippunud kah keegi). Ning selle kaliibriga bänd tuleb vähemalt korra ära näha.

 

Kuidas Putini troppe nimetada

Kadri Paas on Postimehes päris asjaliku artikli kirjutanud. Ainus pretensioon oleks keeleline – “ždunõ” on juba mitmuses, eestikeelse -d lisamine tekitab topeltmitmuse (samamoodi, nagu on Tolkieni “Sõrmuste isanda” tõlkes sealse maailma Juhtivate Jõududega – “valar” on juba mitmus, nii et tõlke “valarid” on topeltmitmusega).

Putini troppe ehk Eestis pesitsevat viiendat kolonni peaks seega nimetama ždunnideks (just kahe n-iga, riimuks kenasti “junni” ja veel mõne sõnaga). Võiks ka Ukrainas kinnistunud, Tolkieni-pärast “orki” kasutada. Toimida tuleks nendega aga lätlaste eeskujul. Eesti riik ei peaks vaenlasi poputama.

Oberblenderführer 2025

Iga-aastane maasikahooaeg tuli seekord natuke hiljem (suvi on seni üsna külm olnud) ja hea oligi – vannitoaremondi pikendusena läks väljavahetamisele ka külmkapp (koos nõudepesumasinaga) ning marju poleks enne kuhugi panna olnud.

Nüüd on aga uus kapp paigas ning üks sügavkülmariiul sai kaht undamise ja nõidumisega äramoosistatud maasikakasti ääreni täis. Üks pärines seekord Keila turult, teine Mustamäe omalt. Lisaks sai marju söömiseks toodud veel ka Balti jaama turult, nii et seekordne geograafia läks märksa laiemaks.

Järgmise hooaja smuutinduse üks põhikomponente on seega ära ladustatud. 🙂

Kirikulaager 2025

Iga-aastane EKEK kirikulaager vahetas sel aastal jälle asukohta – Saaremaale sõitmise asemel tuli hoopis rool ida poole keerata ja Kadrina kanti jõuda (tegevuspaigaks oli Õnnela külalistemaja). Hästi kena koht.

LaagrikirikÕnnela suur saal sai mõneks päevaks kirikuks.

Rahvast oli sel korral üsna rohkesti – kohal oli külalisi idast läände ehk Austraaliast Inglismaani (sealt viimasest tuli taas isa Columcille ehk preester Dana Jackson koos kaasaga – nad on ilmselt Eestis juba üsna ära kodunenud…). Ja reedeõhtuses tutvustusringis (kuhu kaasati ka maja pererahvas) selgus, et Issanda loomaaed ongi päriselt ka kirju.

Reede õhtupoolikust pühapäeva lõunani oli aeg täis arutelusid ja jutuajamisi, jumalateenistusi, muusikat (ikka sama bändikoosseisuga) ja muudki. Hea märk oli see, et tagasi sõites tundus, nagu oleks märksa kauem linnast ära olnud.

TrenniplatsHommikuti sai tavapäraselt trenni ka tehtud – miljöö oli igati sobiv.

Ainus väike murekoht oli telefoni- ja netilevi auklikkus – õnneks teise korruse toas levis, aga mitmes muus kohas mitte. Kõik muu oli aga väga viimase peal (sh toitlustamine – süüa sai ikka väga korralikult ja ka kaks tsöliaakiaga tegelast ei pidanud hea koha vahet jooksma, nii et aitäh erimenüü eest ka).

Järgmisel aastal võiks täitsa tagasi minna. Siis võiks ka omaaegse fotojahitraditsiooni uuesti ellu äratada (sellest sai mõnede inimestega täitsa arutatud – seekord oli laagrini välja natuke liiga palju sebimist, järgmisel korral võiks miskit sürri ette valmistada küll).