Eluohtlik umbkeelsus

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.

Kuidas testida mikrofoni

Kolledži küberturbe diplomitööde eelkaitsmine. Komisjoni mikker asub kusagil x-kohas (hiljem anti uus). Vaja testida, kas Skype’i kaudu kaitsjad kuulevad piisavalt – “Would you say something to test the microphone, please?”

* Toomas: “Hello, my name is Toomas Lepikult.”
* Kakk: “Hi, I don’t know who I am at all.”

Naer saalis.

Esimene eksamipäev

… selle semestri kolmest on edukalt seljataga ja hinded läksid just ÕISi välja.

Jauramist oli aastavahetusel kõvasti, kuna ca kolmandik seltskonnast pani ilmselt nii kõvasti pidu, et e-kirju üldse ei lugenud. Nii jäi eksamile registreerimise teine osa tegemata (TTÜ ÕIS ei võimalda valida mitme eksamivariandi vahel ja seda tuli eraldi veebivormiga teha). Teise suure probleemina ei jõua ilmselt paljudele kohale, kui suur on rahvaarv – tudengeid on 178 (tõsi, eksamiseltskond kahanes ca 150 peale, kuna 11 inimest said maksimumi enne eksamit kätte ja osa kukkus semestri jooksul kursuselt välja) ja õppejõudu on paraku üks. Reedene eksamipäev tuleb kolme vahetusega ja hirmpikk ning osa tegelasi on ikka veel “udus”.

Aga esimese päeva vaieldamatult positiivne üllatus: selleaastane seltskond oskab (väheste eranditega) omaenese kaalikaga mõelda ning neid mõtteid ka korrektselt kirja panna (s.t.  elementaarse kirjaoskuse allakäik näib olevat peatunud – tõsi, “tarkvarasi” esines ikkagi ka täna). Isegi siin varem jõrisetud eesti-keele-hädalised on suure punnimise peale vist juba natuke vähem hädalisteks saanud.

Ent järgmisel aastal tuleb osalejate arvu ülempiir max 150 peale panna. Muidu hakkab lihtsalt kvaliteet kannatama.